Читать книгу Lenda minuga - Triin Tammert - Страница 10
Оглавление06
Oma tööd armastades piisab, kui puhata natuke iga päev ja nädalavahetustel, aga süsteem ja seadused nägid ette, et kõik peavad aastas 28 päeva puhkama. Nordic Air lubas oma töötajatele igal aastal mõned lisapäevad, millele nüüd olid lisandunud ka palgakärpe eest saadavad puhkusepäevad.
Ma ei raatsinud kodumaalt suvekuudel eriti kuskile minna, samas pealinna jäämine ei soodustanud ka mu meelest puhkusetunnet. Leidsin kuldse kesktee – üürisin idüllilises väikelinnas elava kursusevenna suures majas endale nädalaks toa ning pühendusin ujumisele, päevitamisele, jalutamisele ja võrkkiiges vedeledes heade raamatute lugemisele. Ning muidugi küllaldasele unele ja heale söögile-joogile lugematutes armsates kohvikutes.
Mu puhkuse lõppu sattus laulu- ja tantsupeotule pidu jahisadamas. Oli üliilus vaikne õhtu, meri sile ja taevas sinine. Veetsin sõpradega meeldivalt aega, habemesse kasvanud mehed tegid mulle peotuld viiva vana puulaeva jahta peal ekskursiooni ja Jaan Tätte laulis lõpus seda “ei tea, kas merele ma teel või randa” sõnadega laulu nii, et see kajas üle mere ja käis hingest läbi. Imeline.
Tagasi jalutades helistas Greta, mu lahe tädi, jagasin temaga oma kauneid muljeid ja hinges helisevaid tundeid.
“Sul ilmaga ka nii vedas!”
“Jaa, täiesti super! Kõik päevad on olnud selge taeva ja särava päikesega, ilm kuum ja meri soe.”
“Ilmselt sa oled teinud jumalale meelepäraseid tegusid,” naeris ta.
See oli huvitav mõte ja jäi mind kummitama. Jah, ma olin õnnelik… ja see “kus on, sinna tuleb juurde” asi vist tõesti toimis?
