Читать книгу Lenda minuga - Triin Tammert - Страница 13

09

Septembri lõpus sõitsin koos Devoniga ühel reede õhtul Lõuna-Eestisse – tal oli Otepää kandis maakodu ja mul sel nädalalõpul Tartus ülikoolikaaslastega pidu. Olime samal nädalal sattunud ühel päeval kahekesi lõunat sööma, seal oli olnud palju julgeid krutskitega nalju ning sellest jäi ilus ja hea tunne. Pikk ühine autosõit oli aga kuidagi hoopis teistsugune, tõsisem, aga siiski äärmiselt nauditava vestlusega.

Rääkisime sellest, kui kummaline on see, kuidas mõne inimesega on kohe klapp ja mõnega mitte, kui mulle järsku meenus, et nägin Devonit üks öö unes. Vaatasin korraks tema poole, ta vaatas korraks vastu, märkasin, kui ilusad silmad tal on. Naeratasin talle, otsustades samal ajal, et pigem siiski ei räägi sellest, ehk oleks see liig.

Unenägu oli olnud väga selge ja kaunis: Devon viis selles mu Nordic Airi täispuhutava mängulennukiga lendama (üks selline pooltühi vedeles Ilse kabinetis korporatiivkingituste kastis kõige peal, küllap mu alateadvus sealt selle üles noppis). Kuskil Padise kandis hakkas lennuk õhust tühjaks minema ja allapoole vajuma. Maandusime pehmelt, viisime lennuki töökotta, kus töömehed lubasid seda lappida ja selle uuesti õhku täis pumbata, ning läksime Laitse lossi konjakit jooma.

Hiljem olin näinud unes veel, et tantsisin Devoniga suures lühtrite ja parketiga saalis valssi, ta hoidis mind väga tugevasti, ma tundsin end eriti noore, nõtke ja ilusana ning teadsin, et kui ta oleks noorem… Oh, see oli pöörane. Kust see tuli? Alateadvusest? Ma tundsin, et armastan oma alateadvust.

Hing helises, kui Devon mu Ülikooli tänaval Werneri kohviku ees maha pani. Soovisin talle head nädalavahetust ja vaatasin, kuidas ta minema sõitis. Seejärel pöördusin ümber, et kohvikusse siseneda, Werneri ukse kõrval oli plakateid täis sein, mu pilk langes ühele, millel ilutses kiri “heal mõttel on ilusad silmad”. Naeratasin endamisi. Milline kaunis lause!

Kui mu kaks kursaõde ja kaks kursavenda mind tund aega hiljem Wernerist auto peale korjasid, olin ikka veel üsna unistavas meeleolus.

“Kellega sa tulid Tartusse?” uudishimutses Brita.

“Ühe töökaaslasega.”

“On ilus mees?”

“Jaa… ja selline tore.”

“Minul just üks tuttav rääkis, et “tore” öeldakse nende inimeste kohta, kellega sa ei taha voodisse minna!” teatas Arabella.

“Thor, sa oled ainus tore inimene siin autos!” tuli roolis olevalt Ristolt selle peale kiiresti.

Kõik vappusid tükk aega ohjeldamatute naeruhoogude käes.