Читать книгу Lenda minuga - Triin Tammert - Страница 9

05

Lennufirma töötajana oli reisimine soodsam ja ka märksa seikluslikum kui tavareisijana. Vahel mulle tundus, et paljusid meist motiveerisid nii reisimissoodustused kui ka nendega kaasnevad seiklused rohkemgi kui palk.

Soodsamate hindade ja väga paindlike tingimustega lennupiletitega kaasnes nüanss, et reisija staatus oli stand-by ehk lennukile sai siis, kui vabu kohti jätkus. Mõnikord käis sellega kaasas vähem närvipinget – vabade kohtade seisu sai enne kontrollida ja kui neid oli veel mõni päev enne lennu toimumist mitukümmend, võis pealesaamises olla üsna kindel – ja mõnikord rohkem, see oli tavaline asi, et kolleegid ei teadnud puhkusereisile suundudes, kus nad lõpetavad, kas Aasias või mõnel Kariibi mere saarel. Kõik sõltus sellest, millistele lendudele oli vabu kohti. Ja vahel tuli ka koju tagasi minna.

Pariisi lendude seis oli sel maikuu neljapäeval, kui Beritiga lennujaama suundusime, õnneks lootustandev ja saime ilusasti peale. Nautisin kõike rihmade kinnitamisele järgnevat ja seda arutut vaimustust, mida lennukid, lendamine ja kõik nendega seonduv minus tekitas. Lisaks olime kergelt eufoorilised faktist, et läheme Pariisi – me polnud kumbki seal varem käinud, küll aga teismelistena rohkesti Remarque’i “Triumfikaart” lugenud ja sellest vaimustunud. Ja nüüd… Pariis, lõpuks ometi!

Laupäeva õhtul Seine’i ääres La Fourmi Ailée restoranis meie ühise hea sõbra Edwardi ja tema elukaaslase, vapustavalt kena pika lokkis juustega prantslase Pierre’iga (kes rääkis ebaprantslaslikult head inglise keelt) süües ja roosat veini juures olime veel suuremas vaimustuses kui saabudes.

“Ootused on kahtlane kraam ja ma tajusin tegelikult ohtu siia liiga kõrgete ootustega tulla ja pettuda, aga Pariis tõesti ongi imeline! Väga minu linn.” nentisin rahulolevalt.

“Jaa, ma mõtlesin ka kerge murega, et äkki pettun, aga tõesti on nii-nii mõnus! Just selline, nagu ma ette kujutasin, ainult et veel parem! Ja roosad kastanid õitsevad!” ühines Berit mu kiiduavaldustega.

Ed ja Pierre vaatasid teineteisele otsa ja muigasid.

“Ma mõistan, et teie vaimustus võib pisut väiksem olla,” naersin.

“Nojah, õhkama enam kogu aeg ei võta tõesti, aga siin on tore küll,” naeratas Ed mulle vastu. “Mis te siis teinud olete?”

“Jõime klaasikese roosat veini Champs-Élysées avenüül ühes tänavakohvikus ja ronisime Triumfikaare otsa, need 284 trepiastet läksid üsna lihtsalt ja vaade oli super! Põikasime läbi Pere Lachaise’i kalmistult, nägime Wiiralti ja Wilde’i haudu… Marais’ piirkond oli lahe ja seal oli üks väga tore kohvik nimega Les Philosophes, kus oli eriti hea latte. Ja Hemingway rajad vasakul kaldal ka, kolasime seal ja see oli super… noh ja siis me šoppasime pisut Rue de Rivolil.”

“Ja nägime tohutut hulka ilusaid ja elegantseid inimesi, neid on siin nii palju,” täiendas Berit.

“Jah, ma tahaksin ka, pariisitar, parisienne olla,” lisasin unistavalt.

Pierre naeratas mulle ja ütles: “But you are. Like parisienne.”1

Tänasin teda ja naeratasin talle laialt, tundes samal ajal, et võiksin suurest tänutundest ära sulada.

Tegime pärast õhtusööki pika jalutuskäigu, peatudes ka tuledes Eiffeli torni all. Piletisaba oli hilisest kellaajast hoolimata pikk, nii et loobusime mõttest üles minna. Seisime ja lobisesime neljakesi, kui meie tähelepanu köitis armunud paar, kes suundus restoranitrepi poole.

“Oh, darling, to the Eiffel tower restaurant… really?”2 imiteeris Pierre veiderdades ja peenikest häält tehes naise võimalikku repliiki. Naersime.

“Nii mõnus city break oli… aga mul tegelikult natuke kripeldab, et me üles ei läinud,” ütlesin Beritile järgmisel päeval, kui tagasi koju lendasime.

“Oli… ja mul ka pisut kripeldab,” taipas Berit kohe, millest ma räägin.

“Aga tead, ma mõtlesin, et… kuna Pariis on nagunii vist üks kõige romantilisemaid sihtkohti mu jaoks, siis tegin endaga kokkuleppe, et kunagi tulen Pariisi oma suure armastusega, mehega, kes on mu jaoks See Õige, ja siis lähen temaga Eiffeli torni tippu ja restorani sööma.”

“Lahe mõte!”

Esmaspäeva hommikul tööle minnes oli hing kuidagi eriti hell. Pariis, kõik toredad muljed sealt ja pidu minus eneses helisesid hinges, aga tore oli ka tagasi olla ja tööle minna. Seda enam, et mu tööülesannete sekka oli lisaks pardaajakirjale värskelt lisandunud Nordic Airi sotsiaalmeedia – ettevõtte leht Facebookis ja blogi, mille üle olin üsna uhke, sest nende loomine oli olnud minu mõte ja Tom oli seda kohe toetanud. Mõtlesin tööle sõites ütluse peale, et õnn on see, kui tahad minna hommikul tööle ja õhtul koju, ning teisendasin selle mõttes rahulolevalt ütluseks, et õnn on ka see, kui tahad minna reisile ja tahad tulla tagasi.

Kus on, sinna tuleb juurde – mu õnnetundele lisas veelgi hoogu, et õnnestus moodustada eriti mõnus lõunalaudkond Devoni, Margareti ja Karliga, Air Maintenance Nordicu juhiga. AMN oli Nordic Airi tütarfirma, mis tegeles meie lennukite hooldusega. Karl oli vana ja kohutavalt šarmantne mees, riivatu huumorimeelega ja samas piiritult galantne. Veel üks inimene, kelle vastu ma ilma ühegi selge põhjuseta tugevat poolehoidu tundsin, juba enne seda, kui ta ükskord märkis, et ma olen silmapaistvalt kaunis – see muidugi süvendas seda, naised armastavad ju kõrvadega ja ma olin natuke komplimendisõltlane küll.

Igatahes särasin lõunalauas toredas seltskonnas rõõmust ja rääkisin Pariisi muljeid, nalja sai palju.

“Peaks äkki ka kuskile lendama, kui see nii rõõmsaks teeb. Paar sõpra just kutsusid Inglismaale golfi mängima,” ütles Devon.

“Nii lahe mõte! Ma mõtlesin ka, et järgmiseks võiks minna Londonisse šoppama!” innustusin.

“Tore, siis mu sõbrad võivad kahekesi golfi mängida,” ütles Devon, kaval säde silmanurgas.

“Jah, me saame siis kahekesi šopata,” pareerisin, pärast lühikest üllatunud pausi.

1 “Aga sa oled. Nagu pariisitar.”

2 “Oh, kallis, Eiffeli torni restorani… Tõesti?”