Читать книгу Lenda minuga - Triin Tammert - Страница 6

02

Paar ööd enne esimest tööpäeva Nordic Airi neljandal korrusel nägin unes Tomi, Nordic Airi presidenti. Olin temaga vaid mõned korrad põgusalt kokku puutunud, kõige põhjalikumalt nüüd hiljuti töövestlusel. Ja ma polnud temast iialgi mõelnud ainsatki riivatut mõtet, aga äkki oli ta seal, mu unenäos. Ma kandsin midagi punast ja liiga paljastavat, ta oli liiga lähedal ja puudutas mind. Tundsin end üsna ebamugavalt, see oli ju nagu seksuaalne ahistamine?

Üles ärgates olin häiritud. Mis mu alateadvusel viga oli, et ta selliseid asju konstrueeris? Olin küll just oma eelmisest elukaaslasest lahku läinud, nii et meesküsimused olid mõnes mõttes aktuaalsed, aga see tundus siiski liig. Rahustasin ennast, et see oli lihtsalt unenägu.

Mu esimene tööpäev Nordic Airi juhtkonna korrusel oli reede, 8. veebruar. Mu uus ülemus, kommunikatsioonidirektor Ilse oli toonud mulle hommikul lauale kimbu kollaseid ja lillasid tulpe, see oli temast armas. Margaret, juhatuse assistent, kellega istusin samas ruumis, neljanda korruse suures lounge’is, oli mu sümpaatia võitnud juba varasemate põgusate kokkupuudete käigus ja see süvenes järgmiste nädalatega kiiresti – mõne inimesega kohe on esimesest hetkest peale tunne, et temaga ma klapin, meeldiva sõpruse eelaimdus. Tom, Nordic Airi neljakümnendates president, oli kinnine ja tõsine ning peamiselt oma kabinetis, teda oli vähe näha.

Ja Devonit, käitusala asepresidenti, teadsin juba varem – kui stjuardessina alustasin, oli ta lennundusdirektor, pilootide koolitaja ja instruktor ning lendas kaptenina ka ise aeg-ajalt. Nüüd vastutas ta käitusala asepresidendina juba mõnda aega kogu kompanii lennutegevuse ja kõige sellega otseselt seotu eest. Teda narriti vahel staarpiloodiks – ta oli silmapaistev nii lenduri kui ka mehena, seltskonnalõvi, kes armastas esineda. Igatahes tundus ta algusest peale sõbralik ja soe ning oli mulle väga sümpaatne. Ta oligi vist selline tüüp, kes meeldis kõigile? Vaimukas, särav, viskas nalja ja pildus galantseid komplimente. Temaga oli lõbus ja tore, lisaks nägi ta superhea välja, kaptenivormis muidugi eriti.

Devonist ja Margaretist saidki mu lemmikud. Moodustasime alati, kui võimalik oli, eriti lõbusa lõunalaudkonna. Me lihtsalt klappisime imehästi ja eriti hästi tuli see esile siis, kui Ilse mõnikord meiega liitus – iga kord, kui ta püüdis meie järjest hoogsamateks kiskuvate sõnamängude ja naljadega sammu pidada ning midagi vahele ütles, tekkis piinlik vaikus ja vestlus sumbus. Mul oli tast kahju ning samas pani see mind üha uuesti ja uuesti imestama: kui hämmastav, kuidas mõne inimesega on esimesest hetkest ideaalne klapp ja teineteisemõistmine ning mõne teisega… mitte midagi, üldse. Ja kuidas see, et ühega ei ole üldse, aitab mõista, kui super on teistega.

Ja samas ei olnud mul midagi Ilse vastu. Meie suhted olid neutraalsed, seal ei olnud ei miinusmärki ega päriselt vist ka plussi, ehkki oli armsaid hetki, kui me mõlemad pingutasime. Näiteks siis, kui olime koos teel turismimessile ja ta küsis, ega ma ei kahetse, et ma lendamisest loobusin ja avalike suhete osakonda kolisin.

“Ei… aga kuidas siis on, kas sul on tänu mulle veidi kergem ka?” küsisin vastu.

“Jaa, palju!” vastas Ilse ja ma rõõmustasin.

Veebruari lõpus veetsin ühel esmaspäeval neli piinarikast tundi hambaarstitoolis ja vabanesin oma viiendast tarkusehambast – universumi või kelle huumorimeel see oli, aga miskipärast oli mul neid tavapärasest rohkem. Toibusin paar päeva kodus, vahepeal siiski rahulikus tempos pardaajakirja artikleid üle vaadates ja imestusega avastades, et igatsen tööle – hea seltskonna ja toredate ülesannete seltsi.

Neljapäeval läksin rõõmsalt kontorisse. Käisin töökaaslastele järgemööda tere ütlemas ja avastasin, et Devoni kabineti uks on kinni. Just tema oli mulle igapäevase kõikide tervitamise kombe külge harjutanud, avaldades ükskord häälekalt rahulolematust selle üle, et käisin algul hommikuti tere ja õhtuti head aega ütlemas vaid Ilsele ja Margaretile, sest olin kartnud, et äkki ei sobi tippjuhte tülitada.

“Devon veedab täna pärastlõuna kodus. Tal tõmmati hommikul kaks ja pool tundi hammast,” selgitas Margaret, kui küsiva näoga tema poole vaatasin.

“Tõsiselt? Tal ka? Sihuke kokkusattumus? See on mingi neljanda korruse karma?” küsisin üllatunult.

“Ma loodan, et mitte,” vastas Margaret säravalt naeratades, paljastades oma veatu valge hammasterea.