Читать книгу Lenda minuga - Triin Tammert - Страница 11

07

Tore oli pärast puhkust kontoris tagasi olla, armsaid töökaaslasi näha ning nautida komplimente oma hea jume ja puhanud oleku aadressil. Nüüd oli Ilse kord puhata, asendasin lisaks oma tööle ka teda. Pressipäringuid oli omajagu, lisaks oli vaja oma töö ehk siis pardaajakirja järgmise numbriga, samuti Nordic Airi blogi ja Facebooki-lehega tegeleda. Ma üritasin sellele mitte mõelda, aga see ebaõiglus ajas vahel natuke hinge täis, et Ilse minu asju minu puhkuse ajal eriti tegema ei pidanud, kuna pardaajakiri ilmus neli korda aastas, iga kolme kuu tagant, ja professionaalse, täpse ja kiire Margareti abiga, kes vaatas üle pardaajakirja ingliskeelsed tekstid, sain kõik tehtud ka Ilse sekkumiseta, mina Ilse tööd aga küll.

Samas, plusspoolele läks jällegi see, et seoses ajakirjanike päringutega suhtlesin rohkem nii Tomi, Devoni kui ka Miaga ning kogesin järjest edu-elamusi, mõistsime üksteist hästi ja koostöö sujus suurepäraselt. Tundsin end tublina ja nautisin seda.

Ajakirjanikelt tuli ka üsna ebamugavalt otsekoheseid küsimusi sel teemal, miks kevadel välja hõigatud ja suve alguseks lubatud uusi lennukeid ikka veel kohal pole. Vastused, mille Tomi ja Devoniga kokku panime, olid hoolikalt lihvitud diplomaatilised meistriteosed. Süvenev majanduskriis oli lennukitehingu rahastamise äärmiselt keeruliseks teinud ning läbirääkimised lepingutingimuste üle toppasid ühest ummikust teise. Juhatus töötas sobiva lahenduse leidmise nimel ning kuni oli lootust, et asjad siiski laabuvad, ei tahetud niigi ülikriitilisele meediale seda konti hambusse visata ega välja näidata, kui halb on seis. Samas ei saanud ettevõte endale lubada ka valetamist ega küsimustele vastamata jätmist. Niisiis rääkisime Kanadas toimuvatest testlendudest, mida saime illustreerida Nordic Airi kaunites värvides uue lennuki fotodega, sest lennukid olid tõesti valmimas.

Teine lisatööd tekitav faktor oli Baltic Air, üks Nordic Airi agressiivsemaid konkurente, kes laimas Nordic Airi meedias, kuidas jaksas. Kuna Nordic Airi põhiväärtused olid hoolivus ja väärikus, ei langenud me kunagi sellele tasemele, et samaga vastata. Konkurentide alatud võtted ja sealt lisanduvad töötunnid tegid aga siiski vahel meelehärmi.

Samal ajal rikkus mu tuju pisut ka isiklik väike finantskriis – mu auto lagunes ja pidin ta parandusse viima. See tuli ühel kolmapäeval lõunalauas Margareti ja Devoniga jutuks.

“Ka selles valdkonnas on kommunikatsioon väga oluline,” märkisin, kui olin neile olukorrast põgusa ülevaate andnud.

“Mis mõttes?” küsis Margaret lõbustatult.

“Noh, ehkki ma ühelt poolt usun, et nad seal autoparanduses teavad, mida teevad, siis teisalt tunnen ma end siiski pisut ebakindlalt – ma ei jaga sellest teemast nii palju, kui tahaksin, ja seal töökojas töötavad sihukesed lühikese jutu mehed, kes ülemäära pikalt midagi ei seleta ka,” selgitasin.

“Aga kui nad sulle seletaksid, siis mis see annaks? Kui sa selles teemas end koduselt ei tunne?” uuris Devon.

“Kuna ma tõesti ei ole autoremondispetsialist, siis võiksid nad ilmselt mulle jutustada, mida tahes, ja ma oleksin ikkagi rohkem rahul kui praegu. Eriti muidugi siis, kui sellega kaasneb ka lahendus ehk heas korras auto.”

“Kas me näeme siin mingeid paralleele näiteks… eee… lennundusega?” küsis Devon kavalalt.

“Jah, ma usun küll,” naersin. “Ilmselt on päris mitmes valdkonnas samamoodi. et inimesed taluvad probleeme rahulikumalt, kui nad teavad – või neil on vähemalt illusioon, et nad teavad –, mis toimub.”

“Räägi inimestega,” esitas Margaret ühe oma lemmikväljenditest.

Naeratasin talle. “Jah, üks minu lemmiklööklauseid ütleb enam-vähem sama: avatud kommunikatsioon on õnnelike suhete alus. Kehtib nii töö- kui ka eraelus.”