Читать книгу Lenda minuga - Triin Tammert - Страница 5

01

Ma olin 25aastasena kandideerinud rahvuslikku lennukompaniisse stjuardessiks, läbinud edukalt kõik voorud, tervisekontrolli ja koolituse ning tööle saanud. Aga hoolimata sellest, et lennusaatja töö on tegelikult veel palju lahedam, kui kõrvalt vaadates tundub, polnud see siiski päriselt minu tass teed.

Olin juba enne stjuardessiks saamist astunud ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima, riigi suurimas päevalehes reporterina praktikal olnud ning üht-teist kirjutanud ja toimetanud. Pool aastat pärast ülikooli lõpetamist kandideerisin tööle rahvusvahelise naisteajakirja kohaliku väljaande toimetaja kohale. Kuuldused sellest jõudsid aga enne, kui lahkuda jõudsin, lennufirma juhtkonnani ja nad tegid mulle superpakkumise – hakata lennukompanii pardaajakirja projektijuhiks, töökohaga avalike suhete osakonnas juhtkonna korrusel. Sisuliselt tähendas see ajakirja peatoimetaja kohta: sisu eest vastutamist, aga ka kujunduse, reklaami ja trüki koordineerimisega tegelemist.

Oi, kuidas ma kõhklesin nende kahe vahel! Käisin muudkui ringi, reastasin mõttes mõlema koha plusse ja miinuseid ning mõtlesin, nii et pea suitses. Mida ma teen? Mida ma tahan? Kumma ma valin?

Ühel vabal hommikupoolikul jalutasin ma läbi pargi kohvikusse, samal ajal ikka mõeldes, kumb töökoht valida. See oli puhas juhus, et ma ühel hetkel pilgu tõstsin ja pargi kõrval kõrguva hotelli seinal ilutsevat reklaam-plakatit märkasin – ja kirja sellel.

“Suures majas on rohkem võimalusi.”

Muidugi sain järgmisel hetkel aru, et tegemist on ilmselt hotelli konverentsikeskuse reklaamiga, aga ma ei saanud eirata märki. Ma olin küsinud ja mulle oli vastatud.

Lennufirma oli suurem kui kirjastus.