Читать книгу Neli luike. 6. Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 12

Vanas Killewarreni härrastemajas olid kahekesi oma magamistoas pruut ja peigmees. Pika rohelise negližeega Caroline istus voodiserval; avarat siidsärki ja pükse kandev Dwight segas mõtlikult tuld. Caroline’i väike mops Horace, nende esimese kohtumise põhjus, oli viidud toast välja, piisavalt kaugele, et tema proteste kuulda ei oleks. Esimestel kuudel oli ta olnud Dwighti peale raevukalt armukade, aga Dwight nägi vaeva ja võitis tema poolehoiu ning viimastel nädalatel oli koerake hakanud leppima tõsiasjaga, et perenaise tähelepanu ei kuulu üksnes temale.

Nad olid tulnud koju, sest kuhu mujale nad oleksidki pidanud minema. Killewarren oli olnud nende ühine kodu sellest ajast peale, kui Dwight naasis kuhtunud inimvarena Quimperi vangilaagrist. Caroline oli nõudnud, et mees tuleks sinna, kus tal on võimalik tolle eest hoolitseda. Nende kuude vältel olid nad küll trotsinud üldtunnustatud tavasid, ent püsinud seejuures ometi teineteisest sel määral lahus, et isegi kõige pepsimatel naabritel poleks olnud neile midagi ette heita.

Aga ega nad lähtunudki üksnes moraalsetest kaalutlustest. Dwighti elujõud oli niigi hubisenud ja viselnud nagu küünlaleek tuuletõmbuses ning kirepuhangud võinuksid selle hõlpsasti sootuks kustutada.

Caroline sõnas: „Noh, mu arm, siin me nüüd lõpuks oleme – koos ning kirikus ühte laulatatud. Tead, ma ei märkagi erilist muutust.”

Dwight hakkas naerma. „Mina samuti mitte. Keelatud vilja tunne ei taha kaduda. Asi on vist selles, et oleme nii kaua oodanud.”

„Liiga kaua.”

„Liiga kaua. Aga me kumbki pole saanud sinna midagi parata.”

„Algul ei olnud see nõnda. See oli minu süü.”

„See polnud kellegi süü. Ja nüüd on kõik lõpuks hästi.”

Dwight pani ahjuroobi käest, pöördus ja vaatas Caroline’i, läks istus naise kõrvale voodiservale ja asetas käe tema põlvele.

Caroline lausus: „Kas tead, olen kuulnud ühest arstist, kes oli nii kiindunud oma anatoomiaõpingutesse, et võttis ühe skeleti mesinädalatele kaasa ning naine leidis ärgates mehe enda kõrval voodis luid sõrmitsemas.”

Dwight naeratas jälle. „Ei mingeid luukeresid. Vähemalt esimesel kahel päeval küll mitte.”

Caroline suudles teda. Mees torkas käed tema juustesse ja lükkas need mõlemalt põselt tagasi.

Caroline sõnas: „Äkki oleksime pidanud ootama, kuni oled päris terve?”

Dwight vastas: „Äkki poleks me pidanud nii kaua ootama.”

Tuli leegitses heledalt ning pani varjud toas õõtsuma ja noogutama.

Caroline jätkas: „Paraku pole mu kehas sulle midagi üllatavat. Igatahes selle ülemist poolt oled sa küll põhjalikult uurinud halastamatus päevavalguses. Õnn ehk seegi, et mul pole iial midagi valutanud nabast allpool.”

„Caroline, sa räägid liiga palju.”

„Ma tean. Ma räägin ka edaspidi liiga palju. Tegid vea, et minuga abiellusid.”

„Pean leidma mooduse, kuidas sellele lõpp teha.”

„Kas sääraseid mooduseid on siis olemas?”

„Arvan küll.”

Caroline suudles teda jälle. „Eks proovi siis.”