Читать книгу Neli luike. 6. Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 9

Doktor Dwight Enys ja preili Caroline Penvenen abiellusid pühakutepäeval, mis langes 1795. aastal pühapäevale, Truros St. Mary kirikus. Caroline’i Killewarreni härrastemaja asus küll Sawle’i ja Grambleri kihelkonnas, kuid Sawle’i kirikusse oleks rahvas vaevalt ära mahtunud. Trurosse oli enamikul külalistel kõige lühem maa tulla ning november oma ränkade vihmavalingutega polnud just sobiv aeg maateedel reisida.

Pulmad tehti lõpuks ikkagi suured. Dwight oli sellele esialgu küll vastu vaielnud, aga Caroline oli talle augu pähe rääkinud, kui ta oli alles liiga nõrk, et endale kindlaks jääda. Tõtt-öelda polnud ta pikast vangipõlvest veel praegugi lõplikult kosunud. Puhuti võis ta olla pikka aega jõuetu ja osavõtmatu ning polnud lahti saanud tülikast öisest köhast ja õhupuudusest. Tema oleks parema meelega lükanud laulatuse edasi kevadele, aga Caroline oli öelnud: „Armas, ma olen juba küllalt kaua vanatüdrukupõlve pidanud. Pealegi on mängus ka minu hea nimi. Krahvkond ongi juba šokeeritud, et elame sinu tervenemise ajal seltsidaami juuresolekuta ühe katuse all. Vanaemad nõuavad, et teeksid minust ausa naise.”

Niisiis oli kokku lepitud kuupäevas ning seejärel kindlaks määratud pulmade üksikasjad. „See ei kõlba kuhugi, et sa mind häbened,” lausus Caroline. „Piinlik küll, et mul nii palju raha on, kuid seda sa teadsid juba varemgi ning suured pulmad on tagajärg, mis tuleb välja kannatada.”

Nii nagu Elizabeth ennustas, saabus laulatusele peaaegu kogu krahvkond või vähemasti see osa, kust polnud liiga kauge kohale sõita. Öisele paduvihmale oli järgnenud päikesepaisteline päev ning tänavatel laiutavad lombid särasid nagu silmad ja peegeldasid taevast. Caroline kandis valgest satiinist kleiti, mille alusseelikut ja kante ehtis pilkupüüdev kuldne võrk, ning tema juustel oli väikestest pärlitest diadeem. Altari ette kõndis ta Oxfordshire’is elava onu käekõrval ning laulatusele järgnes High Crossi ballisaalis pulmapidu.

George oli lõpuks Elizabethi veenmisele järele andnud ja nõustunud temaga kaasa minema ning õige pea märkaski ta oma vana vaenlast seismas koos naisega pruudi ja peigmehe lähedal. Praeguses meeleolus oli tal vaat et ületamatult raske juba ainuüksi lähemale minna ja nende juurest mööduda, aga tema väikest kõhklust märkas ainult Elizabeth, siis läksid nad edasi.

Ross Vennor Poldark, väikese, kuid ülimalt kasumliku tinakaevanduse ainuomanik, kunagine sõdur ja alatine nonkonformist, kellele kuulus põhjarannikul sada aakrit kaunis lahjat ja viljatut põllumaad, kandis musta sametkuube, mille lühikeste esihõlmade alt paistsid hall seemisvest ja liibuvad hallid nankingpüksid. Vest ja püksid olid uued, aga kuub oli seesama, mille isa oli ostnud talle kahekümne esimeseks sünnipäevaks ning mida ta keeldus välja vahetamast, ehkki raha oli tal selleks nüüd enam kui küll. Ehk oli selle keeldumise taga ka terake uhkust – uhkust, et möödunud neljateistkümne aasta jooksul polnud ta läinud paksemaks ega jäänud kõhnemaks. Lõige oli muidugi vanamoodne, aga need, kes seda tähtsaks peavad, mõtles Ross, ei pälvi tema huvi ega tähelepanu.

See-eest oli ta nõudnud, et tema naisele Demelzale õmmeldaks uus kleit, ehkki too ise vaidles vastu ja pidas seda tarbetuks. Demelza Poldark oli nüüd kahekümne viiene – noor naine, kes polnud kunagi olnud hullutav kaunitar, ent kelle silmad, naeratus, kõnnak ja üleüldine särtsakus tõmbasid alati ligi mehi nagu magnet rauapuru. Laste ilmale toomine polnud tema figuuri rikkunud ning ta võis ikka veel kanda rohelisest brokaadist kitsa pihaga kleiti, mida kaunistasid hõbedased tikandid. Demelza ei tahtnud mõeldagi, mis see maksma oli läinud, aga pidi sellele ometi pidevalt mõtlema. Selles kleidis nägi ta välja peaaegu sama sale kui Elizabeth, kuigi ehk mitte nii neitsilik. See polnud tal kunagi õnnestunud.

Kaks naabrit, kes olid abielu kaudu koguni sugulased, noogutasid teineteisele kergelt, kuid ei vahetanud sõnagi. Seejärel liikusid Warlegganid edasi, et suruda pruudil ja peigmehel kätt ning soovida neile õnne – George, tõsi küll, kaunikesti vastu tahtmist. Enys oli alati olnud Ross Poldarki kaitsealune ja kaaslane ning keeras kunagi – ise kõigest vaene ja vilets kaevandusarst – toetust pakkuvatele rikastele Warlegganitele selja, tegemata vähimatki saladust sellest, kellele kuulub tema poolehoid. Täna pani George tähele, kui kehv Dwight ikka veel välja näeb. Ta seisis oma pika särava punapäise naise kõrval ning kui tollest lausa kiirgas noorust ja häirimatut õnne, siis mees oli kõhn, kurnatud ja meelekohtadelt hall ning tundus, nagu polekski tal riiete all muskleid ega liha.

Nad liikusid jälle edasi ning ajasid natuke aega juttu reverend Osborne Whitworthi ja tema naisega. Ossie oli nagu alati riides moe viimase sõna järgi ning tema noor naine kandis uut tubakapruuni kleiti, mis ei sobinud talle, sest laskis tema tumedal nahal paista veel tumedamana. Enamasti hoidis Morwenna silmad maas ja vaikis, aga kõnetatuna tõstis naeratades pilgu ja vastas viisakalt, nii et tema näost polnud õigupoolest üldse võimalik välja lugeda, kui suur meeleheide ja tülgastus söövad tema südant või kuidas teda vaevavad üsas idanema hakanud embrüonaalse Ossie põhjustatud iiveldushood.

Õige pea liikus George nende juurest edasi ja tõmbas Elizabethi endaga kaasa sinnapoole, kus ajasid ühes nurgas juttu Sir Francis ja leedi Basset. Ümberringi kogus tuure pulmapeo sundimatu conversazione. Kakssada külalist, Kesk-Cornwalli seltskonna koorekiht, maahärrad, kaupmehed, pankurid, sõdurid, rebasekütid, kõrgaadlikest pärusmõisaomanikud, tiitlita kaukamehed, edasitrügijad ja need, kelle lähedale trügiti. Selles saginas kaotas Demelza Rossi silmist, aga märkas varsti härra Ralph-Allen Danielli ja tema naist ning läks nendega rääkima. Nood tervitasid teda nagu vana tuttavat, mis oli tohutu kergendus, arvestades, et nad olid kohtunud ainult ühe korra, ning iseäranis rõõmustav, arvestades, et Ross oli lükanud just selsamal korral tagasi härra Danielli ettepaneku võtta vastu magistraadikoht. Nende lähedal seisis kerekas, tagasihoidlikult riides ja hillitsetud moega mees ning varsti lausus härra Daniell: „Milord, lubage tutvustada: Demelza Poldark, kapten Ross Poldarki naine; vikont Falmouth.”

Mõlemad kummardasid. Lord Falmouth lausus: „Teie abikaasast on viimasel ajal palju räägitud. Mul pole seni veel osaks saanud rõõmu teda kangelasteo puhul õnnitleda.”

„Loodan ainult seda, söör,” vastas Demelza, „et rohked õnnesoovid talle pähe ei hakka ega sunni uuesti säärast retke ette võtma.”

Falmouth naeratas – üpris põgusalt, otsekui valaks välja pool mõõtu väga väärtuslikku vedelikku, millest ei tohi tilkagi kaotsi minna.

„On üllatav leida naist, kes nii kangesti soovib meest kodus hoida. Aga meil läheb teda ehk siiski veel vaja – teda ja teisi temasuguseid.”

„Sellisel juhul,” lausus Demelza, „usun, et võime mõlemad tema peale kindlad olla.”

Nad vaatasid teineteisele otse silma.

Lord Falmouth sõnas: „Te peate meile mõnikord külla tulema” ja liikus edasi.

Poldarkid jäid ööseks pankur Harris Pascoe poole ja kui nad tolle Pydar Streeti majas hilist õhtueinet võtsid, ütles Demelza: „Ma pole kindel, kas ei osutanud ma lord Falmouthiga vesteldes sulle karuteenet, Ross,” ja rääkis mehele ennistisest jutuajamisest.

„Pole üldse tähtis, kas su jutt oli talle meeltmööda või vastukarva,” vastas Ross. „Me ei vaja tema eestkostet.”

„Oh, aga ta ongi säärane,” lausus Pascoe. „Tundnuksid sa tema onu, teist vikonti. Too oli inetu mees, aga peale selle veel ülbe. Praegusega on lihtsam asju ajada.”

„Tema ja mina olime ühes ja samas sõjas,” ütles Ross, „aga ei kohtunud. Tema oli kuninglikus jalaväerügemendis ja auastmelt minust kõrgem. Tunnistan, et tema maneer ei meeldi mulle, aga olen ikkagi rõõmus, et jätsid talle hea mulje.”

„Ma ei usu sugugi, et talle hea mulje jätsin,” vastas Demelza.

Pascoe sõnas: „Sa arvatavasti tead, et Hugh Armitage on Falmouthide sugulane. Tema ema on Boscawen.”

„Kes?” küsis Ross.

„Hugh Armitage. Peaksid leitnant Armitage’i ometi teadma. Päästsid ta ju Quimperi vanglast.”

„Tont võtaks. Ei, ma ei tunne teda. Tagasisõidu ajal me omavahel vist suurt ei rääkinudki.”

„See perekond peaks tundma end sinu ees pisut tänuvõlglasena.”

„Ma ei näe küll mingit põhjust. Me ei sõitnud sinna ju üldsegi selleks, et teda päästa. Ta oli lihtsalt üks neist vähestest õnnelikest, kellel õnnestus meie sissetungimist ära kasutades põgeneda.”

„Sellegipoolest tõite just teie ta koju.”

„Jah ... meie tõime ta koju. Ja ülesõidul oli temast kõvasti kasu.”

„Siis oleme vastastikku üksteisele tänu võlgu,” lausus Demelza.

„Kas sa Whitworthidega vestlesid?” küsis Ross temalt.

„Ei. Morwennaga pole ma kunagi kohtunud ja Osborne ei ole mulle iial eriti meeltmööda olnud.”

„Oli aeg, kui ta paistis olevat sinust kõvasti sisse võetud.”

„Oh, see,” vastas Demelza ja kirtsutas nina.

„Ma rääkisin Morwennaga,” sõnas Ross. „Ta on üpris uje ning vastab jah ja ei, nagu tähendakski see tema arvates vestlust. Mul oli raske aru saada, kas ta tunneb end õnnetuna.”

„Õnnetuna?” imestas Harris Pascoe. „Neli kuud abielus olnud noorik? Miks sa seda arvad?”

Ross vastas: „Mu nääl, Demelza vend, oli neiusse lühikest aega kiindunud, aga see lugu lõppes, sest Morwenna abiellus Whitworthiga. Drake on sellepärast ikka veel sügavas masenduses ja me proovime leida midagi niisugust, mis aitaks tal edasi elada. Sellepärast oleks huvitav teada, kas tema armastatu on lõpuks leppinud abieluga, millele ta Drake’i jutu järgi meeleheitlikult vastu seisis.”

„Mina võin öelda üksnes nii palju, et vaimuliku kohta omistab ta sobimatult suurt t-tähtsust ilmalikele ihukatetele. Tema kirikus ma küll ei käi, aga olen kuulnud, et ta on oma ametis väga kohusetundlik. See on igatahes meeldiv joon.”

Kui Demelza oli voodisse läinud, küsis Ross: „Ja sinu enda asjad, Harris? Need edenevad?”

„Tänan küsimast, jah. Pangal läheb päris kenasti. Raha on endiselt odav, laenu on hõlpus saada ja igal pool luuakse uusi ettevõtteid. Samal ajal hoiame oma laenudel targu silma peal – ja kaotame selle tõttu kundesid –, aga nagu tead, olen ma ettevaatlik mees ning tean, et ilus ilm saab ükskord otsa.”

Ross jätkas: „Tead vist juba, et ostsin neljandiku Ralph-Allen Danielli uue tinasulatusettevõtte aktsiatest.”

„Sa mainisid seda oma kirjas. Veel natuke portveini?”

„Tänan.”

Pascoe valas mõlemasse klaasi ettevaatlikult, et ei tekiks mulle. Natuke aega hoidis ta karahvini pihkude vahel.

„Daniell on tark ärimees. See peaks olema kasulik investeering. Kuhu tehas ehitatakse?”

„Trurost paari miili kaugusele Falmouthi tee äärde. Sinna tuleb kümme sulatusahju, igaüks umbes kuus jalga kõrge ja neli jalga lai, ning see annab tööd päris paljudele meestele.”

„Rahapuudust p-poleks Daniellil tohtinud ju olla.”

„Ei, aga tal on kaevandusvaldkonnas vähe kogemusi, seepärast pakkus ta mulle osalust ning sõnaõigust tehase sisseseade ja juhtimise asjus.”

„Väga hea. Väga hea.”

„Ning ta ei aja asju Warlegganite pangaga.”

Harris hakkas naerma, nad jõid oma veiniklaasid põhjani ja rääkisid seejärel muudest asjadest.

„Kui juba kord Warlegganitest juttu tuli,” sõnas Pascoe varsti. „Nende panga ning Basset, Rogers & Co. vahel on sõlmitud midagi kokkuleppetaolist, millest ammutavad kasu mõlemad. Ühinemisest pole seal muidugi juttu, küll aga sõbralikust koostööst ning see võib Pascoe, Tresize, Annery ja Spry pangale pisut halvasti mõjuda.”

„Mismoodi?”

„Noh, nende kapitali maht kujuneb meie omast viis-kuus korda suuremaks. Olla konkurentidest palju väiksem pole kunagi hea – saati siis veel surutise aegadel. Panganduses on suurusel hoiustajale iseäralik külgetõmbejõud. Nagu tead, on sellest, kui võtsin kõrvaletrügimise ohu tõttu endale kolm partnerit, möödas juba mitu aastat. Nüüd on see oht hakanud jälle esile k-kerkima.”

„Kas pole kedagi, kes aitaks sul tasakaalu jälle jalule seada?”

„Lähikonnas küll mitte. Väljaspool muidugi, aga sellised kohad nagu ütleme Helston või Falmouth jäävad liiga kaugele, et kulda või pangatähti hõlpsalt ja ohutult transportida.” Pascoe tõusis. „Oh, küllap ajame läbi samamoodi kui ennegi, ilma et midagi halba juhtuks. Kuni puhuvad soodsad tuuled, pole tõesti kellelgi põhjust karta.”