Читать книгу Neli luike. 6. Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 8

Elizabeth Warleggan oli kolmekümne ühe aastane ja tal oli kaks last. Vanem, Geoffrey Charles Poldark pidi varsti saama üheteistkümneseks ja õppis esimest semestrit Harrow’s. Elizabeth oli seni saanud pojalt kolm määrdunud kirja, mis andsid teada, et poiss on vähemasti elus ja ilmselt ka terve ning on hakanud koolieluga harjuma. Vaadates oma kirjutuslaua nurgal hoolikalt kokkuvoldituna lebavaid kirju, tundis ta iga kord südames valusat pitsitust: ridade vahelt aimus talle nii mõndagi, mis oli jäetud ütlemata. Tema noorem poeg Valentine Warleggan polnud veel kahenegi ja kosus tasapisi ägedast rahhiidist, mille all oli kannatanud läinud talvel.

Elizabeth oli käinud koos kolme vana sõbraga väljas kaardimänguõhtul; sellepärast meeldiski talle veeta talved Truros: siin mängisid kõik kaarte ning see oli sootuks midagi muud kui Francisega ja pärast Francise surma Trenwithis veedetud igavad ja üksildased talved. Uue abikaasagagi ei läinud kõik alati ladusalt – iseäranis viimasel ajal –, aga elus oli nüüd sootuks rohkem särtsu ning tema oli naine, kellele see mõjus hästi.

Elizabeth mähkis parajasti salongis üht väikest pakki paberisse, kui sisse astus George. Esialgu ei lausunud mees sõnagi, vaid kõndis üle toa ja hakkas läbi vaatama ühes sahtlis olevaid dokumente. Seejärel lausus ta: „Peaksid jätma selle teenija hooleks.”

Elizabeth vastas kergelt: „Mul pole oma ajaga niikuinii suurt midagi peale hakata. See on Geoffrey Charlesile mõeldud kingitus. Tal on järgmise nädala lõpul sünnipäev ja Londoni postitõld väljub homme.”

„Jah, kena, pane ka minu poolt kaasa väike kingitus. Ma pole tema sünnipäeva unustanud.”

George astus teise sahtli juurde ning võttis sealt välja väikese karbi. Selles oli kuus pärlmutternööpi.

„Oi, George, need on väga ilusad! Nii kena, et sul meeles oli ... Aga kas on ikka mõistlik saata neid talle kooli? Kas ei või need seal ära kaduda?”

„Kui kaovadki, mis seal ikka. Poiss on kaunis edev, tema sealne rätsep oskab ehk nendega midagi peale hakata.”

„Tänan. Panen need siis koos oma kingitusega teele. Ja lisan õnnesoovikirjakese, milles ütlen, et need on sinult.”

Geoffrey Charles polnud oma kirjades kordagi maininud kasuisa ega palunud tollele midagi edasi öelda. Mõlemad olid seda küll märganud, aga ei teinud sellest kunagi juttu.

George lausus: „Sa käisid väljas?”

„Maria Agari juures. Ütlesin sulle, et lähen.”

„Õige küll. Olin unustanud.”

„Mulle meeldib Maria pool väga. Ta on nii heatujuline ja lustlik.”

Järgnes vaikus. See oli pingest laetud.

Vaikuse katkestas Elizabeth. „Valentine küsis täna sinu järele.”

„Tõesti? Valentine?”

„Jah, ta ütles mitu korda: „Papa! Papa! Papa!” Sa pole teda mitu päeva vaatamas käinud ja ta tunneb sinust puudust.”

„Nojah ... võib-olla homme.” George lükkas sahtli kinni. Nägin täna sinu vana teenrit. Sattusin temaga Kaklevates Kukkedes kokku.”

„Kellega? Missuguse teenriga?”

„George Tabbiga.”

„Aa ... Kuidas tal läheb?”

„Kippus rääkima vanadest aegadest.”

Elizabeth voltis paberi paremini ümber paki otsa. „Pean tunnistama, et olen tundnud pisut süümepiinu, sestpeale kui me ta ära saatsime.”

„Mispärast?”

„Noh, ta töötas meil ... see tähendab mu äia ja Francise juures nii palju aastaid. Oli ju kurb, et ta pidi kõigest ilma jääma, sest hakkas endast lõpupoole liiga palju arvama.”

„Ma andsin talle kaks gini?”

„Kaks gini! See oli sinust enam kui lahke!” Elizabeth vaatas abikaasale ainiti otsa, püüdes tolle läbitungimatust ilmest midagi välja lugeda. „Olen mõnikord endamisi mõelnud, kas ei peaks me võtma teda tagasi. Ta on oma õppetunni kätte saanud.”

„Joodiku? Joodikud lobisevad liiga palju.”

„Mida ta lobiseda võiks? Ma ei tea, et meil oleks saladusi, mida peaksime maailma eest varjama.”

George kõndis ukse juurde. „Kellel siis saladusi ei ole? Kas pole me kõik kaitsetud tagaseljajuttude ja keelepeksu ees?” Ta läks toast välja.

Hiljem sõid nad kahekesi õhtust. Elizabethi isa ja ema olid jäänud Trenwithi ning George’i omad olid Cardew’s. Viimasel ajal olid nad einestanud vaikides. George oli vankumatult viisakas mees ning tema käitumine püsis alati kindlates, kaunis kitsastes piirides. Elizabethi esimene mees Francis oli olnud kord ülevas tujus, kord tusane, kord küüniline, kord vaimukas, kord lihvitud kommetega, kord maamehelik, kord pedantne, kord lohakas. George’i kohta võis seda kõike harva öelda, tema hoidis oma tundeid alati ohjes. Aga isegi nendes raamides oli Elizabeth õppinud nii mõndagi välja lugema ning teadis, et viimase kahe kuuga oli mees hakanud temasse hoopis teisiti suhtuma. George oli teda ka varem jälginud, otsekui püüaks selgusele jõuda, kas Elizabeth on temaga tõepoolest õnnelik, aga viimasel ajal oli mehe ainitine pilk muutunud raskesti talutavaks. Ning kui Elizabeth varem silmad tõstis ja mehe pilgu tabas, ei pööranud too seda kõrvale, vaid silmitses teda avalikult, ilma et see oleks tundunud kuidagi solvav, aga kui naine nüüd märkas, et George teda seirab, vaatas mees kiiresti mujale ja peitis oma mõtted ära, enne kui ta jõudis neid lugeda.

Mõnikord tundus Elizabethile, et ka teenijad jälgivad teda. Korra või kaks oli ta saanud kirja, mis näis olevat lahti võetud ja uuesti pitseeritud. See oli väga ebameeldiv, kuid pani ta pahatihti mõtlema, kas ei mängi kujutlusvõime talle vingerpussi.

Kui teenijad olid läinud, sõnas Elizabeth: „Me saime kutse Caroline Penveneni pulma, kuid pole sellele ikka veel vastanud. Peame seda varsti tegema.”

„Ma ei soovi minna. Doktor Enys arvab endast liiga palju.”

„Arvan, et seal on kohal kogu krahvkond.”

„Võib-olla.”

„Kujutan ette, et ta on kõigi silmis lausa kangelane: äsja Prantsusmaal vangist pääsenud ja sellest katsumusest hädavaevu eluga välja tulnud.”

„Ja tema päästja on kahtlemata samuti seal ja laseb ennast ülistada oma kuritegeliku ja mõtlematu teo eest, milles hukkus rohkem inimesi kui pääses.”

„Aga nagu me teame, meeldivad inimestele seda laadi romantilised žestid.”

„Ja romantilised kujud samuti.” George tõusis ja pööras naisele selja. Elizabeth märkas, et mees on jäänud palju kõhnemaks, ning mõtles endamisi, kas pole tollel ehk mingit tervisehäda. „Ütle, Elizabeth, mida sina nüüd Ross Poldarkist arvad.”

See oli ehmatav küsimus. Nende abielu jooksul polnud terve aasta seda nime mainitud.

„Mida ma temast arvan, George? Mida sa sellega silmas pead?”

„Seda, mida ma ütlesin. Ainult seda, mida ma ütlesin. Sa oled tundnud teda – kui kaua? – viisteist aastat. Olid – kui väljenduda kõige tagasihoidlikumalt – tema sõber. Endisaegadel kaitsesid teda vähimagi kriitika eest. Kui püüdsin pälvida tema sõprust ja tema need katsed tagasi lükkas, asusid tema poolele.”

Elizabeth jäi istuma ja näppis närviliselt salvräti palistust. „Ma ei ütleks, et asusin tema poolele. Kõik muu, mida ütlesid, on siiski tõsi. Aga ... viimastel aastatel olen oma suhtumist muutnud. Peaksid seda ju ometi teadma. Selle aja peale kindlasti. Jumal hoidku!”

„Jätka.”

„Põhjus, miks mu arvamus muutuma hakkas, peitus vist selles, mis hoiaku ta võttis Geoffrey Charlesi suhtes. Kui sinuga abiellusin, oli see talle ilmselgelt vastukarva ning kui ta siis jõulude ajal väevõimuga majja tungis ja meid ähvardas, sest tema naisel oli olnud lahkarvamusi sinu metsnikuga, tundus see mulle talumatu.”

„Ta ei tunginud majja väevõimuga,” lausus George vaikselt, „ta leidis mingi sissepääsu, millest meie ei tea.”

Elizabeth kehitas õlgu. „On see tähtis?”

„Ma ei tea.”

„Mida sa silmas pead?”

Nad kuulasid väljast munakivisillutiselt kostvat kopsimist. Seal kõndis üks pime mees, kobades kepiga teed otsekui kombitsaga. Aken oli tolli jagu irvakil ning George pani selle kinni, et hääl tuppa ei kostaks.

Ta ütles: „Elizabeth, mõnikord mõtlen ma ... arutlen endamisi ...”

„Mida?”

„Midagi niisugust, mida ühel abikaasal ei sobiks ehk sinu arvates oma naise kohta mõelda ...” Ta jäi korraks vait. „Nimelt, et kas pole sinu vastne vaenulikkus Ross Poldarki vastu ehk vähem siiras kui vana kiindumus ...”

„Sul on õigus!” vastas Elizabeth silmapilk. „Ma pean seda mõtet tõesti ülimalt sobimatuks! Kas sa süüdistad mind teeskluses või milleski enamas?” Naise hääl oli vihane. Viha pidi tõrjuma eemale hirmu.

Neil oli abielu vältel olnud nii mõnigi kord lahkarvamusi, aga mitte kunagi tülisid. Nende suhted ei olnud sedalaadi. Nüüd, kui üks näis olevat tulekul, lõi George kõhklema ega esitanud otsest väljakutset, milleks ta polnud päris valmis.

„Kuidas võiksin ma teada?” vastas ta. „Ehk ei olegi see teesklus. Ehk on see lihtsalt enesepett.”

„Olen ma kordagi ... olen ma nende kahe aasta jooksul kordagi andnud sulle põhjust arvata, et võiksin hellitada Ross Poldarki vastu soojemaid tundeid, kui mu sõnadest välja võib lugeda? Nimeta mulle kas või üks kord!”

„Ei. Mul pole nimetada ainsatki. Ma ei pidanudki silmas seda. Kuula. Sa oled naine, kelle sõprustunded on püsivad. Mööna seda. Sa seisad alati oma sõprade eest. Aastatel, kui olid abielus Francisega, ei kõigutanud miski seda sõprust, mida tundsid Ross Poldarki vastu. Pruukis mul ainult mainida tema nime, kui tõmbusid jäiseks. Alles meie abielu ajal muutusid tema vastu sama ebasõbralikuks, sama tõrjuvaks kui mina. Kõigis lahkhelides oled sa asunud minu poolele ...”

„Kas see annab sulle põhjust nuriseda?”

„Muidugi mitte. See on olnud mulle meeltmööda. Tõdemus, et oled ... minu poole üle tulnud, valmistab mulle rõõmu. Paraku pole ma päris kindel, kas nii suur muutus on sulle loomuomane. Pigem võiks sinust oodata, et toetad – ehkki vastu tahtmist – minu ja vana sõbra vastasseisudes mind, sest ... pead seda minu naisena oma kohuseks. Aga mitte nii innukalt, nagu sa praegu näid tegevat. Sellepärast tekivadki mul mõnikord kahtlused. Ma küsin endalt, kas mu naine on oma suhtumises ikka siiras. Võib-olla petab ta mind, sest arvab, et see valmistab mulle rõõmu. Või petab ta ehk ennast, soovides varjata enda eest oma tõelisi tundeid.”

Lõpuks tõusis Elizabeth lauast ja läks kamina juurde, kus tuli oli alles äsja süüdatud ja põles madala leegiga.

„Kas sa nägid täna Rossi?” Liigutusega, mis oli sama jahe ja rahulik kui tema sõnad, kohendas naine vallandunud kihara juustes olevasse kammi.

„Ei.”

„Siis ma küll ei mõista, mispärast sa mind ühtäkki niiviisi süüdistad.”

„Meil tuli jutuks, et teda võib kindlasti kohata Caroline’i laulatusel. Kas sellest ei piisa?”

„Sellest jääb väheks, et õigustada sääraseid ... mõistaandmisi. Need panevad suisa arvama, et oled mind juba pikka aega kahtlustanud.”

„Aeg-ajalt on niisugused mõtted mul peast läbi käinud. Mitte just sageli. Aga pean tunnistama, et mõningaid kahtlusi on mul olnud.”

Järgnes pikk vaikus, mille vältel Elizabeth katsus oma mäslevad tunded taas kontrolli alla saada. Ta oli seda George’ilt õppinud.

Ta läks üle toa ja jäi mehe kõrval seisma, sale nagu noor tüdruk. „Sa oled liiga armukade, mu kallis. Mitte ainult Rossi, vaid kõigi meeste peale. Kas tead, et ma vaat et ei julgegi pidudel naeratada ühelegi alla seitsmekümnesele mehele, kartmata, et oled valmis ta läbi torkama!” Mees tahtis midagi öelda, ent Elizabeth asetas käe tema käsivarrele. „Mis puudutab Rossi – sa arvasid juba, et ma juhin jutu temalt kõrvale, aga nagu näed, ei tee ma seda –, mis puudutab Rossi, siis tema ei lähe mulle tõepoolest põrmugi korda. Kuidas saaksin ma sind selles veenda? Vaata mulle otsa. Võin öelda üksnes seda, et kunagi olid mul tema vastu tunded, aga nüüd neid enam pole. Ma ei armasta teda. Mulle ei läheks korda, kui ma temaga enam kunagi ei kohtuks. Ta õieti isegi ei meeldi mulle. Minu silmis on temast saanud ... praalija, omamoodi koguni türann, keskealine mees, kes püüab näida noorena; mees, kes kandis kunagi mõõka ja muketärimantlit ega tea, et need pole enam moes.”

Olnuks Elizabethil aega hoolikamalt sõnu valida, poleks ta tõenäoliselt suutnud leida teisi nii sobivaid ja veenvaid. Viha- ja põlguseavaldused oleksid kõlanud võltsilt. Nendest nappidest, jahedalt hävitavatest lausetest, millesse olid kätketud suuresti George’i enda hoiakud, ehkki too ise poleks osanud neid nii hästi väljendada, tulvas tema hinge kummatigi kindlustunne.

See tulv tõi talle koguni vere näkku – tema puhul äärmiselt haruldane nähtus – ning ta lausus: „Ehk olen ma tõesti liiga armukade. Ei tea, ei oska öelda. Aga sa ju ometi kindlasti tead, miks.”

Elizabeth naeratas: „Seda ei ole vaja. Sul pole tarvis kellegi peale armukade olla. Kinnitan sulle.”

„Sa kinnitad mulle.” Korraks vilksatas üle George’i näo jälle kahtlus, mis heitis sellele varju, muutis selle inetuks. Siis kehitas mees õlgu ja naeratas. „Olgu ...”

„Kinnitan sulle,” kordas Elizabeth.