Читать книгу Neli luike. 6. Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 13

Kui üks asjaolu välja arvata, oli Sam Carne õnnelik mees. Mõni aasta tagasi, ajal, mil ta siples alles saatana küüsis, oli despootlik isa pooleldi veennud, pooleldi sundinud teda osa võtma ühest metodistide palvetunnist. Seal tundis Sam ühtäkki, kuidas tema süda soojaks läheb; ta oli pidanud endaga sügaval sisimas maha piinarikka võitluse, kogenud ülima rõõmuga, et patud on talle andeks antud, ja võtnud vastu elava Kristuse, misjärel tema elus leidis aset täielik muutus. Nüüd, kui ta oli kodust lahkunud, lootes leida tööd õemehe, kapten Ross Poldarki kaevanduses, ja leidnud Nampara ümbruses eest põuase ja viljatu kõrbe, kus polnud juba ammu peetud korrapäraselt palvetunde ning kõik peale mõne vähese olid langenud tagasi lihalike ja patuste eluviiside rüppe, oli Sam puhunud siin vähem kui kahe aastaga ühingule uuesti ellu sisse, innustanud väheseid ustavaks jäänuid, võidelnud saatanaga, et päästa nõrkade ja eksinute hing, ning meelitanud ligi ka uustulnukaid, palvetades nende kõigi eest, kuni nemadki hakkasid kuulma Jehoova kutset ning said lõpuks pühitsetud ja puhastatud.

See oli märkimisväärne tulemus, kuid sellega asi veel ei piirdunud. Liikumise juhtide heakskiitu ootamata oli ta võtnud ette püstitada Poldarki maa äärealale uus palvemaja, millesse pidi tulema viiskümmend istekohta ja mille ehitus oli nüüd jõudnud lõppjärku. Veel enam: ta oli kõndinud hiljaaegu Trurosse ning kohtunud sealsete juhtidega, kes olid andnud talle ametlikult koguduse juhi tiitli ja lubanud saata kevadel maja avamise ajaks kohale ühe parema rändjutlustaja.

See oli Sami arvates imeline. See, et jumal oli tegutsenud tema kaudu, et Kristus oli valinud just tema selles väikeses maakohas oma misjonäriks, tekitas temas püsivat hämmingut ja rõõmu. Aga ta palvetas igal õhtul kaua põlvili maas, et talle antud eesõigus ei laseks temas võimust võtta kõrkusepatul. Ta on kõigist jumala loomadest alandlikem ning jääb selleks alati, et teenida ja ülistada teda siin ajalikus ilmas ja ka igavikus.

Aga ehk olid temasse ometi jäänud mingid nõrkuse ja rikutuse võrsed ning just nende pärast pidigi ta kandma oma risti, mis avaldus usust taganenud nooremas vennas.

Drake ei olnud veel päriselt kakskümmend täis, aga oli – ehkki mitte nii innukalt kui Sam – võtnud õnnistuse vastu nooremana kui tema ning jõudnud oma hinges ja elus tõelise ja ehtsa pühaduseni. Vennaksed olid elanud koos täiuslikus üksmeeles nagu ikka need, kes teenivad Jeesust, kuni Drake oli hakanud jooksma tolle naise sabas.

Abielu õige kaasaga seisis jumala pühades käskudes kirjas ja selles ei olnud midagi taunitavat ega põlastusväärset, aga õnnetuseks kuulus tüdruk, kellesse Drake nii sõgedalt kiindus, sootuks teise klassi ning ehkki too neiu teenis praosti tütrena kindlasti siiralt ja kohusetruult jumalat, muutsid kasvatus ja lapsepõlves omandatud, kuuletumist eeldavad uskumused ta Cornwalli metodistile sobimatuks elukaaslaseks. Nad olidki teineteisest lahutatud; seda ei teinud küll Sam – temal polnud voli venda käskida ega keelata, isegi kui ta oleks seda soovinud –, vaid tüdruku sugulane härra Warleggan ja ema, ning ta oli pandud sobivalt mehele kellelegi Truro noorele paljutõotavale kirikuõpetajale.

See oli kindlasti kõigile asjaosalistele parim lahendus, kuid Drake ei tahtnud sellest aru saada; ta ei lasknud end veenda ja kui ümberkaudu pidasid kõik seda katkenud esimeseks armastuseks, millest ta enne aastat üle saab ning on lustlik ja rõõmus, nagu poleks midagi juhtunudki, siis nüüd oli möödas juba mitu kuud, aga paranemist ei olnud märgata.

Ei saanud küll öelda, nagu oleks Drake oma hingevalu kõigile välja näidanud. Ta töötas ja sõi tublisti, prantslase musketikuul polnud tema õlga püsivalt sandistanud ning ta oli endiselt nobe ronima mööda redelit üles või puu otsa. Aga Sam tundis venda küllalt hästi, et teada: sisimas on too kõvasti muutunud. Ja ühingu oli Drake vaat et hüljanud. Isegi õhtustes palvetundides käis vend harva ega tulnud mõnikord nendega isegi pühapäeviti kirikusse, vaid kõndis mööda Hendrawna randa eemale ja jäi tundideks ära. Ta ei palvetanud enam Samiga enne magamaminekut ega lasknud end selleks veenda.

„Ma tean, et viga on minus,” ütles Drake. „Tean seda väga hästi. Tean, et minus on hakand võimust võtma uskmatus; tean, et ei püüdle enam Jeesuse poole; tean, et olen loobund suurest lunastusest. Aga, vend, see, millest pidin loobuma siin maa peal, tundub mulle tähtsam ... Olgu peale, sina nimetad seda pühaduserüvetuseks, aga nõnda ma oma südames tunnen ega saa sinna midagi parata.”

„Maised asjad ...”

„Jah, sa oled sellest rääkind ja sul on kindlasti õigus, aga minu südames ei muuda see midagi. Kui olen langend saatana küüsi, siis nõnda see jääb, sest ta on liiga tugev, et võiksin temast jagu saada. Lase mul olla, vend, sul on teisi hingi, keda päästa.”

Nõnda siis oligi Sam ta rahule jätnud. Mõne nädala oli Drake elanud õe ja õemehe juures Namparas ning Demelza oli kinnitanud, et ta ei pea lahkuma, aga varsti oli Drake pöördunud tagasi Reathi hütti Sami juurde. Esimest korda puudus vendade vahel teineteisemõistmine. 1796. aasta jaanuaris tegi Ross sellele olukorrale lõpu.

Drake töötas ikka veel raamatukogutoa ümberehitusel ning ühel päeval kutsuti ta elutuppa.

Ross lausus: „Drake, ma tean, et oled juba ammu pidanud plaani siitkandist lahkuda. Tean, et pärast seda, mis juhtus, ei usu sa end suutvat siin edasi elada. Aga ükskõik kui raske sul ka poleks, ei Demelza ega mina soovi näha sind veetmas kogu elu viljatutes kahetsustes. Sa oled korn, oled osav meistrimees ning siin, kus meie võime sind aidata, on sul paremad võimalused kui kusagil sisemaal, kus pead vastu võtma isegi kõige mustema töö, et endal hing sees hoida ... Olen sellest sulle ka varem rääkinud, aga räägin veel üks kord, sest leidsin sulle just praegu ühe võimaluse – kaunis hea võimaluse – rajada oma töökoda.”

Ross võttis kätte Sherborne & Yeovil Mercury & General Advertiseri viimase numbri ning ulatas noormehele. See oli niiviisi kokku murtud, et tagakülg jäi väljapoole, ning ühele kuulutusele oli märk juurde tehtud. Drake, kes oli alles äsja õppinud sõnu kokku veerima, uuris trükikirja, kulm kortsus.Ta luges:

Chacewateris King’s Armsi võõrastemajas müüa kolmapäeval, üheksandal detsembril enampakkumisel. Nimetatud sepikoda, maja ja maad asuvad St. Ann’si kihelkonnas ning kuulusid kadunud Thomas Jewellile; müüki tulevad nelja toaga maja, pruulikoda, pagarikoda, küün, ruumikas sepikoda koos sisustusega, mille hulka kuuluvad üks alasi, üks lõõtsapaar, vasarad, pihid, kaks tosinat uusi hobuseraudu, tall koos ühe mära ja ühe säluga ning hulk mullust heina. Kokku kuus aakrit maad, millest poolteisel kasvab talinisu ning kaks ja pool on üles küntud, kuus lammast (nuumamiseks). Võlgnikelt saada 21 naela. Enne oksjonit saab varaga tutvuda.

Lõpule jõudnud, niisutas Drake huuli ja tõstis pilgu. „Ma ei saa hästi aru ...”

„Sellel on oma eelised ja puudused,” lausus Ross. „Peamine puudus on see, et St. Ann’si on kõigest kuus miili, nii et teab kui „kaugele ära” sa siit ei pääseks. Warlegganitele, kui nood Trenwithis elavad, oleksid pealegi veel lähemal kui enne. Ning kaks praegu selles piirkonnas töötavast neljast kaevandusest kuuluvad Warlegganitele. Aga see on siinsel rannikuribal kõige tähtsam küla; äritegevus on hakanud üldiselt elavnema, mis tähendab, et töökal ja hakkajal mehel on ehk hiljem võimalik tegevust laiendada.”

Drake ütles: „Kogu mu varandus on kaks naela kaks šillingit. Sellega saaksin ehk ära osta hobuserauad!”

Ross vastas: „Mul pole aimugi, kui palju see maksma võib minna, aga sa tead väga hästi, et olen suuteline selle sinu nimel ära ostma. Kui nõus oled, siis just seda ma kavatsengi teha. Juulis said sa meie seikluse ajal Prantsusmaal raskesti haavata ja oleksid äärepealt surnud. Sa küll eitad seda, aga arvan ikkagi, et mängus oli kas või osaliselt sinu soov päästa minu nahk. Mulle ei meeldi olla võlgu, kõige vähem veel kellelegi, kes on nii noor, et võiks olla mu poeg. See võimaldaks mul oma võla lunastada.” Ross oli rääkinud jahedalt, lootes pääseda niiviisi tänusõnadest.

„Kas Demelza ...?”

„Demelzal polnud selle plaaniga mingit pistmist, aga sinu õena kiidab ta mu mõtte muidugi heaks.”

Drake näppis ajalehte. „Aga siin seisab kuus aakrit ning ... seda on päris palju.”

„Niisiis tuleb meil selle eest maksta. On suur õnn, et säärane võimalus tekkis, sest niisugused töökojad ja väiketalud lähevad enamasti üle isalt pojale. Läinud kuul surnud Pally Jewell oli leskmees ja temast jäi maha kaks tütart, kes on mõlemad abielus talunikuga. Tüdrukud tahavad raha omavahel ära jagada.”

Drake vaatas Rossile otsa. „Te olete järele pärind?”

„Jah, olen küll.”

„Ei teagi kohe, mida selle peale kosta.”

„Oksjon on järgmise nädala kolmapäeval. Tutvuda saab samal päeval, aga arvan, et võiksime istuda hobuse selga ja varem kohapeal ära käia. Otsus jääb muidugi sinu teha.”

„Mida te öelda tahate?”

„Sa pole veel kakskümmendki täis. Arvad ehk, et see käib sulle üle jõu. Sa pole kunagi varem olnud iseenda peremees. Sellega võtad endale vastutuse.”

Drake vaatas aknast välja. Ühtlasi heitis ta pilgu oma südame hallidele maastikele: rõõm oli sealt kadunud, ees seisis rodu aastaid armastatud neiuta. Ent elada tuli. Isegi kõige tumedamatel tundidel oli enesetapumõte temast kaugel. See võimalus, mida talle praegu pakuti, oli proovikivi – mitte üksnes tema ettevõtlikkusele ja tarmukusele, vaid ka elujõule.

„See ei käi mulle üle jõu, kap’n Poldark. Aga tahaksin ikkagi järele mõelda.”

„Tee seda kindlasti. Aega on terve nädal.”

Drake kõhkles viivu. „Ma ei tea hästi, kas võiksin seda vastu võtta.

See ei oleks justkui õige. Teil tuleb selle eest liiga palju maksta. Ärge arvake, et ma tänulik pole, aga ...”

„Olen järele uurinud, et see koht läheks maksma kakssada naela. Aga las selle üle otsustan mina. Sina langeta oma otsus. Mine koju, aruta seda asja Samiga ja anna mulle teada.”

Drake läks koju ja arutas seda asja Samiga. Sam ütles, et see on suurepärane võimalus, mille jumal oma helduses talle on andnud. Senikaua, kui ajaliku elu kammitsad inimest veel kinni hoiavad, on tollel täielik õigus edendada ennast nii aineliselt kui vaimliselt. Järgitagu kõiges jumalasõna, aga ärgu oldagu seejuures laisk ega lohakas töös ja äriasjades. Kõigele, mida võetakse ette ausa, helde ja alandliku meelega, sobib paluda issandalt õnnistust. Kes teab, võib-olla aitab just see tegevus hajutada Drake’i hingest musta pilve, nii et vend võib taas leida lohutuse ja lunastuse?

Drake küsis, et kui ta nõustuks minema seda vara vaatama ja kui kapten Poldark selle talle ostaks – või laenaks ostuks raha, mille ta võiks ehk kergema südamega vastu võtta –, kas Sam tuleks siis ja hakkaks tema partneriks, nii et nad saaksid koos töötada ning jagada kõiki hädasid ja hüvesid, mis selle ettevõtmisega võivad kaasneda.

Sam naeratas oma varavana naeratust ning vastas, et oli vennalt säärast ettepanekut oodanud ja tunneb rõõmu, et too selle tegi, aga mõtles nende jutuajamise jooksul järele ja leidis, et tema kohus on jääda sinna, kus ta on. Nüüd, kui Kristuse ülendav armastus on valinud temasuguse vaese patuse oma tööriistaks, on ta kogunud enda ümber teisi meelt muutnud mehi ja naisi ning juhatanud paljud issanda aujärje juurde. Ta määrati just äsja siinse koguduse juhiks, uus palvemaja on sama hästi kui valmis, tema töö on hakanud kandma õnnistatud vilja, sestap ei saa ega tohi ta seda nüüd sinnapaika jätta.

Drake lausus: „Aga ma ei ole ikka veel kindel, kas peaksin kapten Rossi pakkumise vastu võtma. See tundub olevat liiga suur.”

„Heldus on üks ülevamaid kristlikke voorusi ja seda ei tohiks tagasi lükata. Ehkki anda on õnnistusrikkam kui saada, tuleb ometi osata lahke pakkumine viisipäraselt ja tänulikult vastu võtta.”

„Jah ... jah ...” Drake hõõrus nägu, nii et lõuga kattev habemetüügas ragises. „Sa elad vaeselt, vend, ja su töö on ränk. Oleksid ju kõigest kuus miili eemal. Paljud käivad nii kaugelt tööle. Miks ei võiks sina käia palvetamas?”

Sam vastas: „Võib-olla kunagi hiljem. Muidugi kui ...” Ta jäi vait.

„Kui mis?”

„Kui oled end seal sisse seadnud, kes ütleb, et sa ei taha oma elus mõne aasta pärast midagi muuta? Ja siis ei pruugi sa mind sinna enam tahta.”

„Ma ei saa hästi aru, mida sa mõtled.”

„Noh, sa võid poissmehepõlvest tüdineda ja naise võtta. Siis läheb sul oma perele ruumi vaja.”

Drake vaatas välja, kus piitsutas trööstitut vihma. „Nagu sa hästi tead, ei teki mul säärast soovi.”

„Võib-olla, aga võib-olla mitte. Ma palvetan sinu eest iga õhta, Drake, palvetan ööd kui päevad, et see koorem su hingelt langeks. See noor naine ...”

„Ära ütle enam midagi. Oled juba küllalt öeld.”

„Jah, võib-olla.”

Drake pöördus tema poole. „Kas arvad, et ma ei tea, mida teised arvavad? Ja kas ma sinu meelest ei tea, et neil võib olla õigus? Aga see ei muuda midagi. See ei muuda midagi siin, vend.” Drake tõstis käe rinnale. „Mõistad? Sellest pole abi! Kui öeldaks ... kui mulle öeldaks, et Morwenna on siit ilmast lahkunud ja ma ei näe teda enam kunagi, siis oleks see ränk, ränk, ränk. Aga ma suudaksin seda taluda. Ka teised on armsatest inimestest ilma jäänd. Aga mulle käib üle jõu – nüüd ja alati – see, et temast sai tolle mehe naine! Sest ma tean, et too ei meeldi talle, Sam. Tean, et Morwenna ei salli teda. Kas see on siis kristlik? Kas see on püha vaimu armutegu. Kas Jeesus on määranud, et mees ja naine peavad heitma ihuliselt kokku ja saama üheks, kui naise ihule tundub mehe puudutus tülgastav? Kus see piiblis kirjas on? Kus piiblis seda öeldakse? Räägi mulle, kuidas ilmutavad end selles jumala arm ja halastus.”

Sam muutus väga kurvaks. „Vend, sa võid üksnes arvata, mida see noor naine heaks või halvaks peab. Sa ei saa seda teada ...”

„Ma tean nii palju, kui vaja! Morwenna ütles küll vähe, aga välja näitas rohkem. Ta ei saand midagi niisugust minu eest varjata! Ja tema nägu ütles kõik! Seda ei suuda ma taluda? Saad sa minust aru – saad või?”

Sam astus lähemale ja jäi venna kõrvale seisma. Mõlemad võitlesid pisaratega ega lausunud mõnda aega ainsatki sõna.

Siis ütles Sam: „Võib-olla ei saa ma kõigest aru, Drake. Võib-olla kunagi hakkan saama, sest kunagi loodan ma jumala abiga valida endale naise. Aga pole raske mõista, mida sa tunned. Ma saan sinu eest ainult paluda, nagu olen palunud sellest ajast peale, kui see kõik algas.”

„Palu tema eest,” ütles Drake. „Palu Morwenna eest.”