Читать книгу Neli luike. 6. Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 7

George Tabb oli kuuskümmend kaheksa aastat vana ning töötas Kaklevate Kukkede võõrastemajas tallimehe ja uksehoidjana. Ta teenis nädalas üheksa šillingit ja kukevõitluse juures abiks olles mõnikord ühe lisaks. Ta elas võõrastemaja külge ehitatud lobudikus, kus tema vagur ja halvast tervisest hoolimata töökas naine pesi teiste pesu ja tõi sellega aastas sisse veel umbes kaks naela. Kui lisada see vähene, mis uksehoidjale aeg-ajalt pudeneb, elatas Tabb end napilt ära, kuid oma sõbra ja majaisanda Charles William Poldarki surmast möödunud üheksa aasta jooksul oli ta sõlminud liiga lähedase sõpruse pudeliga ning jõi ennast pahatihti allapoole elatusmiinimumi. Emily Tabb püüdis küll hoida kukrupaelu kõvasti käes, aga kui nädalas kulus viis šillingit leivale, kuus penni lihale, üheksa penni, et osta pool naela võid ja teist sama palju juustu, šilling kahe külimitu kartulite ees ning kaks šillingit rendiraha, ei jätnud see ruumi manööverdada. Proua Tabb – nagu tema abikaasagi oma kainematel hetkedel – ei jõudnud ära kahetseda asjaolusid, mis olid sundinud neid kaks ja pool aastat tagasi Trenwithist lahkuma. Leseks jäädes oli Elizabeth Poldark pidanud laskma teenijad üksteise järel lahti, kuni talle olid jäänud üksnes truud Tabbid, kuid Tabb oli läinud napsisena liiga tähtsust täis ning kui proua Poldark ühtäkki uuesti abiellus, oli neil tulnud lahkuda.

Ühel oktoobri alguse õhtupoolikul pühkis George Tabb parajasti puhtaks võõrastemaja taga asuvat aedikut, kus pidi järgmisel päeval aset leidma kukevõitlus, kui peremees vilistas ja ütles, et keegi soovib temaga kokku saada. Tabb läks välja ja leidis seal ootamas musta riietatud kõhna mehe, kelle silmad paiknesid nii lähestikku, et ta näis vaatavat kõõrdi.

„Tabb? George Tabb? Keegi soovib sinuga rääkida. Ütle peremehele. Sellega läheb pool tundi.”

Tabb küsis külalist uurides, mida see peab tähendama ning kes teda näha soovib ja miks, kuid rohkem talle ei räägitud. Väljas tänaval seisis veel üks mees, niisiis pani ta luua käest ja läks nendega kaasa.

Minna polnud kaugele. Kõigest mõni majadevahe alla mööda kitsast tänavat, piki tõusuhoovuses veega täituva ja päikeses sillerdava jõe kallast, siis tänavat pidi müüris oleva ukseni ning läbi hoovi. Nii jõudsid nad ühe kõrge maja taha.

„Siia.” Tabb astus sisse. Tuba meenutas advokaadi kontorit. „Oota siin.” Uks pandi tema taga kinni. Ta jäeti üksi.

Tabb pilgutas umbusklikult ja kartlikult silmi, püüdes aimata, mida halba säärane kutse endaga kaasa pidi tooma. Tal ei tulnud kaua oodata. Teisest uksest astus tuppa üks härrasmees. Tabbi suu vajus jahmatusest lahti.

„Härra Warleggan!” Tal polnud juuksetukka, mida aupaklikuks tervituseks puudutada, kuid ta tõstis käe krimpsus kiila pea juurde.

Teine George, too lõpmata palju tähtsam George, noogutas talle ning võttis kirjutuslaua taga istet. Ta hakkas uurima mingeid pabereid, samal ajal kui Tabbi rahutus aina kasvas. Just härra Warleggan oli proua Poldarkiga abielludes käskinud Tabbid lahti lasta ning ka täna polnud tema tervituses kübetki sõbralikkust.

„Tabb,” lausus George pilku tõstmata. „Ma tahan esitada sulle paar küsimust.”

„Jah, söör?”

„Küsimused, mis ma esitan, on konfidentsiaalsed ning soovin, et need jääksid ainult meie vahele.”

„Jah, söör.”

„Nagu ma aru saan, ei tööta sa enam kohas, mille ma sulle proua Warleggani palvel hankisin, kui lahkusid tema teenistusest.”

„Ei, söör. Proua Tabbile polnud sealne töö kontimööda ja ...”

„Vastupidi, proua Agari jutu järgi oli tal etteheiteid hoopis sulle ning ta pakkus proua Tabbile võimalust enda pool edasi töötada, kui too soovib jääda tema teenistusse üksi.”

Tabbi silmad hakkasid rahutult vilama.

„Nüüd hangid siis endale armetut elatist kõrtsipoisina. Mis seal ikka, see oli su enda valik. Need, kes ei lase ennast aidata, peavad leppima tagajärgedega!”

Tabb tundis kurgus klimpi ja köhatas.

Härra Warleggan torkas sõrmed rahataskusse ja võttis sealt välja kaks münti. Need olid kullast. „Sellegipoolest olen valmis su elu ajutiselt kergendama. Need ginid. Need kuuluvad teatud tingimustel sulle.”

Tabb jõllitas raha, nagu näeks madu. „Söör?”

„Tahan küsida üht-teist sinu Trenwithi teenistusaja viimaste kuude kohta. On sul need meeles? Sellest, kui sa lahkusid, pole möödas kaht aastatki.”

„Oojaa, söör. Ma mäletan seda aega hästi.”

„Me oleme selles toas kahekesi, Tabb. Ainult sina tead mu küsimusi. Kui peaksin tulevikus kuulma, et nende sisu on saanud teatavaks kellelegi teisele, siis on edasirääkija mulle teada, eks?”

„Oh, ma ei teeks seda eluilmas, söör ...”

„Kas tõesti? Ma pole selles kaugeltki kindel. Napsisel mehel on keelepaelad lõdvad. Niisiis kuula, Tabb.”

„Jah, söör?”

„Kui mu kõrvu peaks tänastest küsimustest eales puutuma kas või üks sõna, siis kannan hoolt, et sind kihutataks siit linnast välja ning oled määratud nälgima. Nälgima. Rentslis. Luban seda. Kas see püsib sul meeles ka purjus peaga?”

„Jah, söör, tõotan pühalikult. Mida enamat võiksin ma öelda? Ma ...”

„Täpselt nii: mida enamat võiksid sa öelda? Niisiis pea sina oma sõna ja mina pean oma.”

Järgnenud vaikuses niisutas Tabb kuivanud huuli. „Ma mäletan hästi seda aega, söör, kui meie – mina ja proua Tabb – proovisime maja- ja talutöödes järge pidada. Peale meie kahe ei old seal ju kedagist ning teha oli palju ...”

„Tean ... tean. Ja sina muutusid ülearu suureliseks. Sellepärast sa oma ametikohast ilma jäidki. Aga tänutäheks pikaajalise teenistuse eest leiti sulle teine koht, millest sa ei osanud kinni hoida. Nüüd, Tabb, on tarvis joonde ajada mõningad sealseid valdusi puudutavad juriidilised küsimused ning sina võid mind seejuures aidata. Kõigepealt tahan, et tuletaksid meelde kõik inimesed, kes sel ajal majas käisid. See tähendab kõik, keda sa nägid. Ajavahemikus su lahkumisaasta, 1793. aasta aprillist kuni juunini.”

„Et kes käisivad? Emand Elizabethi juures? Või preili Agatha juures? Külalisi oli vähe, söör. Maja oli ju vaat et ... Külarahvast muidugist käis. Betty Coad tõi sardiine. Lobb tõi kord nädalas posti. Aaron Nanfan ...”

George katkestas teda käeviipega. „Pidasin silmas Poldarkide külalisi. Kes käisid nende pool?”

Tabb mõtles natuke aega ja hõõrus habemetüükas lõuga. „Aga muidugist teie, söör. Kõige sagedamini teie ise! Mis teistesse puutub, siis preili Agatha juurde kutsuti doktor Choake, kord nädalas käis pastor Odgers, kapten Henshawe, kiriku vöörmünder, kapten Poldark Namparast, Sir John Trevaunance ehk kaks korda, proua Ruth Treneglos vist ühe korra. Korra nägin ka proua Teague’i. Peab küll ütlema, et olin pool aega põllul ega saand sellepärast ...”

„Kui sageli Nampara kapten Poldark seal käis?”

„Noh ... korra nädalas. Umbes nõnda.”

„Tihtipeale õhtul?”

„Ei, söör, tema tuli alati õhtapoolikul. Jõi teed ja ratsutas jälle minema.”

„Kes siis õhtul käisid?”

„Ega käindki kedagist, söör. Majas oli kõik vaikne – jüsku hauas. Üks leskproua, üks noorsand, vaevalt kümnene, ja üks muldvana naine. Kui küsiksite härra Francise aegade kohta, vaat siis juhtus küll, et ...”

„Aga emand Elizabeth ... tema käis kindlasti õhtuti väljas?”

Tabb pilgutas silmi. „Väljas? Minu teada küll ei käind.”

„Aga tolle suve valgetel õhtutel – aprillis, mais ja juunis –, siis käis ta ju ometi ratsutamas?”

„Ei, ta ei ratsutand peaaegu kunagi. Obesed olid ju kõik maha müüdud peale kahe, kes olid liiga vanad, et nendega ratsutada.”

George sõrmitses kaht gini ja Tabb piidles neid, lootes, et sellega küsimused piirduvad.

George sõnas: „No-noh, esialgu pole sa veel midagi teeninud. Mõtle hoolega, mees. Kindlasti käis seal tol ajal ka teisi.”

Tabb mõtles, nii et ajud ragisesid. „Külarahvas. Onu Ben käis ikka ja tõi mõne jänese. Ei ühtki võõramaalast ega ...”

„Kui sageli emand Elizabeth Namparas käis?”

„Namparas?”

„Nõnda ma ju ütlesin. Ross Poldarki pere pool.”

„Ei käindki. Mitte kunagi. Minu teada küll mitte. Ei, mitte kunagi.”

„Miks ta siis ei käinud? Nad olid ju naabrid.”

„Äkisti ... äkisti sellepärast, et tema ja kapten Poldarki naise vahel ei old teab mis head läbisaamist. Aga ega ma täpselt tea, ain’t niisama arvan.”

Järgnes pikk vaikus.

„Katsu meenutada just maikuud. Mai keskpaika või algust. Kes seal siis külas käis? Iseäranis õhtuti?”

„Oh, aga ... mitte keski, söör. Seal ei käind ingelistki. Ma ju ütlesin.”

„Mis kell sa magama heitsid?”

„Noh, üheksa-kümne paiku. Kohe, kui pimedaks läks.”

„Millal emand Elizabeth oma tuppa läks?”

„Oh ... umbes samal ajal. Me olime kõik surmani väsind.”

„Kes uksed lukustas?”

„See oli minu töö – õhta viimane asi. Üksvahe ei lukustand me üldse uksi, aga kui teisi teenijaid pold ja liikvel oli igasugu ulguseid ...”

„Noh, paistab, et sa ei teeninud midagi,” ütles George ja tegi, nagu tahaks raha ära panna.

„Oh, söör, ma ju räägiks, kui teaks, mida te kuulda tahate.”

„Seda ma usun. Eks ütle mulle siis seda. Kui keegi oleks tulnud, kui sina olid juba voodis, kas sa kella oleksid kuulnud?”

„Mõtlete, et öösel või?”

„Millal siis veel?”

Tabb mõtles järele. „Kahtlane küll. Kahtlane, kas seda keegi oleks kuuld. Kell oli ju all köögis, aga meie kõik magasime üleval.”

„Järelikult mitte kunagi. Vastasel korral oleksid teadnud?”

„Noh ... jah. Küllap vist. Mispärast oleks keegi pidand tahtma sinna sisse pääseda, kui, siis ainult vargile – aga ega sealt oldki suurt võtta.”

„Aga ehk oskad öelda, kas pole majal mingit salajast sissepääsu – säärast, mis võiks olla teada ainult pereliikmetele?”

„Ei ... mina pole küll kuuld. Ja ma elasin seal kakskümmend viis aastat.”

George Warleggan ajas end püsti. „Väga hea, Tabb.” Ta poetas mündid lauale. „Võta oma ginid ja mine. Ma keelan sul rääkida sellest jutuajamisest ühelegi inimesele – isegi proua Tabbile.”

„Talle ei räägi ma kindlasti,” ütles Tabb. „Muidu ... teate ju küll, söör, kuda nende asjadega on. Ta tahaks selle raha kõrvale panna.”

„Võta oma ginid,” kordas George. „Ja mine.”