Читать книгу Neli luike. 6. Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 14

Pally sepikoda, nagu seda kutsuti, asus Namparast ja Trenwithist St. Ann’si viiva suurema tee ääres väikeses sügavas orus. Et sinna pääseda, tuli minna mööda mäenõlval looklevat rada alla ja ronida mereäärsesse väikelinna jõudmiseks teisest nõlvast üles. Merest lahutasid seda umbes poolteise miili ulatuses lausikud kivised põllud ja aher raba; taamal kerkis astelhernepuhmaste ja kanarbikuväljade kohale ühe Warlegganite kaevanduse, Wheal Spinsteri suitsu. Sepikojast edasi muutus maapind laugemaks ning seal asusidki põllud, kuus aakrit, mis pidi pandama enampakkumisele. Kõigest muust Warlegganitele kuuluvast lahutasid seda valdust Trevaunance’i abajas ning vanaldase poissmehe Sir John Trevaunance’i maja ja maad. St. Ann’si poolsel kõrgendikul paiknes pool tosinat hütilobudikku ning selle kandi ainukese metsatuka taha jäi St. Ann’si kirik, mille tömp torn üle künkaharja siia parajasti kätte paistis.

Demelza, kes oli pakkunud end Rossile ja Drake’ile kaasa vara üle vaatama, silkas nüüd ringi ja uuris kõike hoopis innukamalt kui kumbki mees. Rossile tähendanuks see ost tasutud võlga, rahuldust pakkuvat tegu ning võimalust riskivabalt raha paigutada. Drake’ile oli see unistus, mille täitumist ta ei suutnud esialgu hoomata; kui see siin kuuluks talle, siis oleks ta omanik, noor mees, kellel on, mille nimel tööd rabada, meistrimees, kes võib lootusrikkalt tulevikku vaadata. Oleks sulaselge tänamatus küsida, mida siin peale hakata. Aga Demelza uuris kõike nii hoolikalt, nagu plaanitaks seda osta talle ja ainult talle.

Madalast kivimüürist ümbritsetud hoov oli täis pori ja igal pool vedeles rauakola, roostes adrajuppe ja purunenud vankriaisu. Teisel pool pääses hoovist sepikotta, kus olid tavapärane keskne kivipost hobuse kinnitamiseks, ääs, pump, mille all seisis veetünn, ning alasi ja avar korstnajalg. Kõik kohad olid täis hobusesõnnikut. Sepikoja taga asuvas majas olid kitsuke muldpõrandaga köök, kust viis kaks astet üles väikesesse laudpõrandaga elutuppa, ja redeli kaudu pääses ülakorruse magamistubadesse.

Koduteel oli Demelzal nähtu kohta palju ütlemist: kuidas see tuleb ära koristada, too parandada ja kolmas üles kõpitseda; mida on võimalik peale hakata põldude, lauda, küüni ja hooviga ning kuidas Drake peaks palkama odavat tööjõudu, kes koha puhtaks kasiks ja korda teeks. Mehed olid enamjaolt vait ning kui koju jõuti, aitas Drake õe hobuse seljast maha, pigistas tema kätt, suudles teda põsele, naeratas Rossile ja hakkas pikkade sammudega oma hüti poole astuma.

Ross saatis teda pilguga. „Ta on sõnakehv. Sellest kohast saaks asja, aga tal on tarvis söakust, et säärasest meeleolust välja rabelda.”

„Arvan, et „see koht”, nagu sa seda nimetad, tuleb talle kasuks, Ross. Kui Drake on kord juba peremees, ei saa ta lasta sel endale kaela variseda. Ma juba näen, kui palju sellega annaks ette võtta.”

„Sina näed alati. Küllap teen ma panuse sellele, et tal on sinuga piisavalt palju ühist.”

Nõnda siis ratsutasid Ross ja Drake kaks päeva hiljem Chacewaterisse ja seisid King’s Armsi võõrastemajas peetaval oksjonil kahekümne pakkuja seas; varsti saabus hetk, kui Ross noogutas viimast korda, ning haamri kolksatus kuulutas Pally sepikoja 232 naela eest tema omaks. Seitse nädalat hiljem lahkus Drake Carne jäädavalt Reathi hütist; kaisutanud ja suudelnud venda, istus ta selleks otstarbeks laenatud kaevandusponi selga ning asus – saadetuna teisest ponist, kelle sadulakottidesse Demelza oli toppinud toitu ja muud käepärast, nagu tarbeesemeid, väljapraagitud mööblitükke ja kardinariiet – teele, et võtta oma vara üle. Esiotsa pidi tema elu olema üksildane, aga lähimas hütis elava lesknaisega oli lepitud kokku, et too astub aeg-ajalt läbi ja teeb Drake’ile süüa ning tema kaks lapselast aitavad põllul, kui peremees töödega jänni jääb. Too ise ei pruukinud käsi rüppe lasta nii kaua, kui valgust jagus, aga sel aastaajal läks varakult pimedaks ja mõnikord arutas Demelza, kas ost oli ikka õigesti ajastatud. Ross lausus seepeale: „Olin ise kolmteist aastat tagasi samas seisus. Ma ei kadesta teda. Pole just kiiduväärt olukord, kui oled alles nii noor. Aga nüüd tuleb tal endaga ise hakkama saada.”

„Kahju, et Sam temaga kaasa ei läinud.”

„Arvan, et Sam hakkab päris sageli tema pool käima.”

Sam käiski venna pool neil esimestel kuudel kaunis sageli ja jäi mõnikord halva ilmaga isegi ööseks sinna, aga tema enda lambukesed vajasid samuti hoolt. Ning needki, kes tema karja ei kuulunud. Sami arvates oli tähtis, et sõnad ja teod langeksid alati kokku. Kristuse eeskujul oli tarvis ravitseda nii inimeste ihu- kui hingehädasid. Ning ehkki talv oli eelmisest leebem, olid tingimused mõnes mõttes isegi hullemad. Nisukvarteri^[1.] hind oli 110 šillingit ja muudkui tõusis. Hurtsikutes, mis ei pidanud tuult ega vihma ning mille koldes polnud tuld, kössitasid poolpaljad näljast pundunud kõhuga lapsed. Kõikjal valitsesid nälg ja tõved.