Читать книгу Neli luike. 6. Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 6

Üldarst ja kirurg Daniel Behenna oli neljakümnene ning elas Truros Goodwives Lane’il omaette seisvas nurgelises lohakile jäetud majas. Ta oli ka ise nurgelise kehaehituse ja omaette hoidva moega, kuid kaugeltki mitte lohakil, sest linna ja kogu piirkonna elanikud maksid tema moodsate meditsiiniteadmiste eest hästi. Ta oli abiellunud noorelt ja siis veel teistki korda, kuid mõlemad naised olid surnud ning tema ja ta kahe alaealise tütre eest hoolitses nüüd proua Childs, kes elas nende juures. Tohtri abiline härra Arthur magas talli peal.

Behenna oli elanud Truros kõigest viis aastat, olles tulnud sinna otse Londonist, kus polnud teinud endale nime üksnes praktiseeriva arstina, vaid kirjutanud ja avaldanud ühtlasi monograafia, milles parandas Smellie kuulsat uurimust „Sünnitusabi käsitlus”, ning oli jõudnud siinkandiski avaldada jõukamatele provintslastele sügavat muljet oma autoriteetsuse ja oskustega.

Ennekõike autoriteetsusega. Haiged inimesed ei osanud lugu pidada pragmaatilisest doktor Enysest, kes ei pigistanud silmi kinni, vaid nägi, et tema määratud ravimitest pole sageli kasu, ning oli seetõttu oma otsustes ettevaatlik. Nad ei tahtnud arsti, kes tuli, võttis istet, ajas mõnusasti juttu, lausus lastele rahustavaid sõnu ega pannud paljuks patsutada isegi koera. Nendele meeldis enesekindel, iseteadlik, otsustavalt pealetungiv pooljumal, kelle häält oli kogu majas kuulda juba siis, kui ta ise alles trepist üles tuli – nii et toatüdrukud jooksid kibekähku vett või linu tooma –, ja kelle huulte küljes patsiendi sugulased silmadega rippusid, püüdes viimset kui sõna. Just niisugune mees oli Behenna. Juba ainuüksi tema nägemisest hakkas süda kiiremini lööma, mis siis, et see, nagu pahatihti juhtus, hiljem üleüldse löömast lakkas. Ebaõnn ei heidutanud teda. Kui patsient suri, polnud selles süüdi doktor Behenna määratud ravi, vaid haige ise.

Riides käis ta hästi, tema ametilt eeldatavate parimate standardite järgi. Kui tal tuli sõita kuhugi kaugemale, nagu tema kasvav kuulsus järjest sagedamini nõudis, ratsutas ta Emiri-nimelise uhke musta hobuse seljas, jalas kitsenahast püksid ja kõrge säärega ratsasaapad, messingnööpidega sametkuue peale heidetud raske mantel ning talvel sooja mõttes käes paksud villased kindad. Linnas kandis ta kinnaste asemel muhvi ning kasutas kuldvõruga ümbritsetud jalutuskeppi, mille nupus olevad aromaatsed taimed pidid hoidma tõveeod temast eemale.

Tol 1795. aasta oktoobri alguse õhtul ratsutas ta tagasi teiselt poolt jõge kohalike patsientide juurest, kellest kahele suvise koolera all kannatajale ta oli määranud ülimalt radikaalse ravi ja vesitõbe põdeva viljakaupmehe kõhust tõmmanud välja kolm pinti vedelikku. Pärast viletsat suve ja sellele eelnenud tapvat talve oli see kuu olnud soe ja linnake tukkus loiult päevases palavuses. Rentslite ja roiskuvate jäätmete lehk oli terve õhtupooliku olnud tugev, ent õhtu eel paisunud briis oli õhu mõnusasti puhtaks puhunud. Tõus oli haripunktis, jõgi oli kerkinud vett täis ja ümbritses kobarasse koondunud linna nagu tukkuv madu.

Oma välisukse ette jõudnud, saatis doktor Behenna käeviipega minema salgakese inimesi, kes olid end tema lähenedes püsti ajanud. Enamasti pöördusid kehvemal järjel inimesed linna apteekrite poole ja vaesed ajasid läbi omavalmistatud või mõnelt rändmustlaselt penni eest ostetud leotistega, kuid mõnda aitas ta aeg-ajalt ka tasuta – esiteks ta polnud ju ometi kalgi südamega ja teiseks turgutas see tema enesearmastust –, seepärast leidus alati neid, kes teda ukse ees ootasid, lootes saada paar sõna nõu. Täna polnud tal selleks paraku tuju.

Jätnud hobuse tallipoisi hoolde, astus doktor Behenna majja, kus teda esikus juba ootas majapidajanna proua Childs. Tolle juuksed olid sassis ja ta pühkis käsi määrdunud räti sisse.

„Doktor Behenna, söör!” Naine rääkis sosinal. „Teid ootab üks ärrasmees. Elutoas. Ta on istund seal juba oma kakskend viis minutit. Ma’i osand täpsalt öelda, kui kavvaks te ära jääte, aga ta ütel ain’t: „Ma ootan.” Nõnnamoodu ütelgi: „Ma ootan.” Panin ta siis elutuppa istuma.”

Mantlit ja kotti ära pannes silmitses tohter majapidajannat. Too oli lohakas noor naine ning doktor Behenna oli sageli imestanud, miks ta säärast oma majas sallib. Tuli tunnistada, et põhjusi oli ainult üks.

„Mis härrasmees? Miks ei kutsunud sa härra Arthurit?” See oli öeldud häält madaldamata ning naine vaatas närviliselt üle õla.

„Ärra Warleggan,” vastas ta.

Behenna uuris hallitanud peeglist, kuidas ta välja näeb, silus juukseid, rapsas mansetilt maha tolmukübeme ja kontrollis, et kätel poleks mingeid ebameeldivaid pekke.

„Kus on preili Flotina?”

„Läks välla muusikat kuulama. Preili May on ikka veel voodis. Aga ärra Arthur ütleb, et palavik on järele andnud.”

„Iseenesest mõistagi on see järele andnud. Hästi, vaata et mind ei segataks.”

„Jah, söör.”

Behenna köhatas kurgu puhtaks ja astus elutuppa, teadmata, mida asjast arvata.

Aga mingit eksitust ei olnud. Härra Warleggan seisis akna juures, käed seljal, õlad tahapoole lükatud, olek vaoshoitud. Tema juuksed olid värskelt lõigatud, riided Londoni moe järgi õmmeldud. Ehkki linna rikkaim mees ja ühtlasi üks mõjuvõimsamaid, meenutas miski George’i hoiakus ometi veel praegugi, kui ta oli jõudnud kolmekümnendate eluaastate teise poolde, tema sepast vanaisa.

„Härra Warleggan. Loodan, et te ei pidanud pikalt ootama. Oleksin ma teadnud ...”

„Aga paraku te ei teadnud. Veetsin siin aega, imetledes teie skeletti. Me oleme tõesti hirmus targasti tehtud.”

George’i hääl oli külm – kuid see oli ju alati külm.

„See on kokku pandud mu üliõpilaspõlves. Kaevasime selle üles. Üks kurjategija, kes leidis kurva otsa. Suurlinnades leidub alati sääraseid.”

„Mitte ainult suurlinnades.”

„Lubage, et pakun teile keelekastet. Likööri või Kanaari veini.”

George Warleggan raputas pead. „Teie naisterahvas, teie majapidajanna juba pakkus.”

„Aga palun võtke siis istet. Olen teie teenistuses.”

George Warleggan istus pakutud toolile ja tõstis ühe jala üle teise. Pead pööramata laskis ta pilgul ringi käia. Behenna kahetses, et tuba on nii segamini. Laual vedelesid raamatud ja paberid läbisegi glaubrisoola purkide ja oksenduspulbri karpidega. Kirjutuslaual haiguslugude vahel seisis kaks tühja, koidest puretud korgiga pudelit. Ripneva skeleti kõrval oli toolikorjule visatud tüdruku kleit. Tohter kortsutas kulmu: ta ei oodanud, et rikkad patsiendid tema poole koju tuleksid, aga kui nood seda ikkagi tegid, võis säärane korralagedus jätta temast halva mulje.

Minuti või kauemgi istusid nad vaikides. See aeg tundus väga pikk.

„Ma tulin,” sõnas George, „teie juurde ühe isikliku asja pärast.”

Doktor Behenna kallutas pea viltu.

„Sellepärast peab see, mida mul on öelda, jääma nende nelja seina vahele. Oletan, et meid ei kuulata pealt.”

„Kõik,” lausus tohter, „kõik, mis toimub arsti ja patsiendi vahel, on konfidentsiaalne.”

George vaatas talle kiretult otsa. „Mõistagi. Aga see peab olema iseäranis salajane.”

„Ma ei saa vist hästi aru, mida te öelda tahate.”

„Seda, et meie vestlusest teame ainult teie ja mina. Kui see peaks jõudma kellegi kolmanda kõrvu, siis tean, et edasirääkija polnud mina.”

Behenna kehitas end toolis kõrgemale, kuid ei vastanud. Ta pidas ennast väga tähtsaks ning suutis end talitseda üksnes seepärast, et teadis Warlegganid olevat veel tähtsamad.

„Säärasel juhul, doktor Behenna, ei oleks ma hea sõber.”

Tohter läks ukse juurde ja lükkas selle lahti. Esik oli tühi. Ta pani ukse uuesti kinni.

„Kui soovite rääkida, härra Warleggan, siis võite seda teha. Enam kindlamat tagatist ei saa ma anda.”

George noogutas. „Ma lepin sellega.”

Mõlemad istusid natuke aega vaikides.

Siis küsis George: „Kas olete ebausklik?”

„Ei, söör. Loodus allub kõigutamatutele seadustele, mida ei suuda muuta ei inimene ega amulett. Arsti asi on mõista loodusseadusi ja kasutada neid haiguse alistamiseks. Kõik haigused on ravitavad. Ükski inimene ei tohiks surra enne kui kõrges eas.”

„Teil on kaks väikest last?”

„Üks kaheteistkümnene, teine üheksane.”

„Te ei usu, et ööd kui päevad kodus rippuv kurjategija luukere võiks neid kuidagi mõjutada?”

„Ei, söör. Kui paistaks, et nad on sellest mõjutatud, raviks korralik klistiir nad terveks.”

George noogutas jälle. Ta torkas kolm sõrme salataskusse ja hakkas sõrmitsema seal olevat raha.

„Te viibisite meie lapse sünni juures. Olete sestpeale olnud meie majas sagedane külaline. Nagu ma aru saan, olete aidanud paljudel naistel lapse ilmale tuua.”

„Tuhandetel. Olin kaks aastat doktor Fordi käe all tegev Westminsteri sünnitusmajas. Võin kinnitada, et kogu Cornwallis ei ole teist arsti, kellel oleks sama palju kogemusi – ja mujalgi leidub neid vähe. Aga ... te teate seda, härra Warleggan. Teadsite seda juba siis, kui teie naine proua Warleggan oli lapseootel ja otsustasite kasutada minu teeneid. Oletatavasti ei ole teil nendele midagi ette heita.”

„Ei.” George Warleggan lükkas alahuule ette. Rohkem kui eales varem meenutas ta nüüd keiser Vespasianust, kellele valmistab muret mingi impeeriumi käekäiku puudutav küsimus. „Aga ma tahtsin teilt selles asjas nõu küsida.”

„Olen teie teenistuses,” ütles Behenna jälle.

„Minu laps, mu poeg Valentine oli sündides kaheksakuune. Vastab see tõele? Mu naise õnnetu kukkumise tõttu sündis laps ettenähtust umbes kuu aega varem. On mul õigus?”

„Teil on õigus.”

„Aga öelge mulle, doktor Behenna, ilmale aidatud tuhandete laste hulgas olete kindlasti näinud rohkesti ka enneaegseid. Kas on nõnda?”

„Jah, neid on olnud palju.”

„Kaheksa kuud? Seitse kuud? Kuus kuud?”

„Kaheksa ja seitse. Ma pole näinud ühtki kuue kuu pealt sündinud last ellu jäämas.”

„Ja nood enneaegu sündinud jäid ellu nagu Valentine. Kas neil oli sündides selgeid, silmaga nähtavaid erinevusi? Pean silmas nende ja õigel ajal sündinud laste vahel.”

Behenna söandas anda endale mõne sekundi aega, et arutleda, kuhu külaline oma küsimustega välja tahab jõuda. „Erinevusi? Mis laadi?”

„Mina küsin teilt.”

„Mingeid suuri erinevusi ei ole, härra Warleggan. Võite olla päris rahulik. Enneaegne sünd ei ole tekitanud teie pojale mingeid halbu tagajärgi.”

„Mind ei huvita praegused erinevused.” George Warleggani häälde oli sugenenud terav toon. „Mismoodi erinevad enneaegsed teistest sündides?”

Behenna polnud kunagi varem oma sõnu nii ettevaatlikult valinud. „Peamine erinevus on mõistagi kaalus. Kaheksakuuselt sündinud laps ei kaalu peaaegu kunagi üle kuue naela. Tema nutt on harva vali. Küüned ...”

„Olen kuulnud, et kaheksakuuselt sündinud laps on küünteta.”

„See pole tõsi. Need on olemas, ainult et mitte kõvad, vaid väikesed ja pehmed ...”

„Kuuldavasti on säärase lapse nahk kortsus ja punane.”

„See kehtib ka paljude õigel ajal sündinute kohta.”

„Räägitakse, et neil pole juukseid.”

„Mõnikord on. Aga need on udejad ja väga hõredad.”

Mööda tänavat sõitis kolinal üks vanker. Kui see oli eemaldunud, lausus George: „Minu küsimuste mõte on teile ehk nüüd juba selgeks saanud, doktor Behenna. Mul jääb üle esitada veel viimane. Kas mu poeg oli enneaegne või ei olnud?”

Daniel Behenna niisutas huuli. Ta andis endale aru, et tema ilmet jälgitakse hoolikalt, ning märkas ühtlasi vestluskaaslase pingeid, mida võinuks pidada koguni kannatusteks, kui tegu poleks olnud nii vaospeetud mehega.

Ta tõusis püsti ja kõndis akna juurde. Valguse käes paistsid silma tema kätistel olevad vereplekid. „Inimkeha puudutavatele küsimustele, härra Warleggan, pole alati hõlpus anda otseselt jaatavat või eitavat vastust. Selles asjas peate jätma mulle kõigepealt aega meenutada. Kindlasti mõistate, et teie poeg on nüüd – kui palju? – kaheksateist või koguni kakskümmend kuud vana. Pärast seda, kui viibisin proua Warleggani sünnituse juures, olen osutanud sünnitusabi paljudele naistele. Vaatame siis – mis päeval te mu kohale kutsusite?”

„Läinud aasta kolmeteistkümnendal veebruaril. Mu naine kukkus Trenwithis trepil. See juhtus neljapäeva õhtul kella kuue paiku. Saatsin otsekohe teenri teid kutsuma ja te tulite kesköö paiku.”

„Ah jaa, mäletan. See oli samal nädalal, kui ravisin leedi Hawkinsit, kes oli murdnud jahiretkel roided, ning kuuldes teie naise õnnetusest, lootsin, et tema polnud kukkunud hobuse seljast, sest sel juhul ...”

„Niisiis tulite kohale,” ütles George.

„... Ma tulin kohale. Osutasin teie naisele abi terve öö ja järgmise päeva. Laps tuli, kui ma õigesti mäletan, ilmale teisel õhtul.”

„Valentine sündis kell veerand üheksa.”

„Jah ... Mälu järgi võin teile esialgu öelda ainult seda, härra Warleggan, et teie poja sünni asjaoludes ei paistnud olevat midagi iseäralikku. Iseenesest mõista ei tulnud mulle pähegi kahelda, küsimusi esitada ega lähemalt uurida. Miks oleksingi ma pidanud seda tegema? Ma ei osanud arvata, et tuleb aeg, kui mul on tarvis langetada selles küsimuses nii- või naasugune otsus. Kõne all on ju kõigest kuu. Pidades silmas teie naise õnnetut kukkumist, olin rõõmus, et sain aidata tal ilmale tuua elusa ja terve poja. Kas te oma ämmaemandalt olete küsinud?”

George tõusis samuti. „Te peate ju ometi mäletama last, kelle ise vastu võtsite. Kas tema küüned olid välja arenenud?”

„Usun, et olid, aga ma ei tea, kas ...”

„Ja juuksed?”

„Hõredad tumedad juuksed.”

„Ja kas nahk oli kortsus? Mina nägin last vähem kui tunni aja pärast ja mäletan, et see oli üksnes pisut kortsus.”

Behenna ohkas. „Härra Warleggan, te olete mu jõukamaid kliente ja mul pole soovi teid solvata. Aga kas tohin olla teiega täiesti avameelne?”

„Just seda ma teilt palusingi.”

„Hästi, kas tohin siis soovitada, et läheksite koju ega mõtleks enam sellele? Ma ei hakka uurimagi, mis põhjusel te mulle need küsimused esitasite. Aga kui ootate, et mina või ükskõik missugune teine inimene oskaks teile selgesõnaliselt kinnitada, et teie poeg oli – või ei olnud – lõpuni kantud laps, siis soovite võimatut. Loodus ei lase suruda end nii kindlatesse raamidesse. Normaalne on üksnes midagi kokkuleppelist, millel võib olla rohkesti erisusi.”

„Niisiis ei taha te mulle vastata.”

„Ma ei oska teile vastata. Kui oleksite küsinud seda kohe, võinuksin ehk väita midagi kindlamat, aga see on kõik. Naturalia non sunt turpia^[1.], nagu öeldakse.”

George võttis jalutuskepi ja torkis sellega vaipa.

„Nagu ma aru saan, on doktor Enys tagasi ja hakkab varsti sõitma oma patsientide vahet.”

Behenna selg tõmbus jäigalt sirgu. „Ta on ikka veel põdur ja abiellub varsti rikka pärijannaga.”

„Leidub neid, kes peavad temast kõvasti lugu.”

„See pole minu, vaid nende mure, härra Warleggan. Minus tekitavad doktor Enyse võtted enamjaolt üksnes põlgust: need on ebakindlad ja kobavad. Arstil, kes ei tugine selgetele ja läbiproovitud meditsiiniteadmistele, pole lootustki edasi jõuda.”

„Tõsi küll. Tõsi küll. Olen muidugi kuulnud ka seda, et arstid teevad oma rivaale alati maha.”

Sedasama võiks ehk öelda pankurite kohta, mõtles Behenna.

„Hüva ...” George asutas end minekule. „Head päeva teile, doktor Behenna.”

Tohter lausus: „Loodan, et proua Warleggan ja noorhärra Valentine on endiselt hea tervise juures.”

„Tänan, on küll.”

„Varsti ongi mul aeg astuda läbi ja vaadata, kuidas neil läheb. Võib-olla järgmise nädala algul.”

Järgnes hetk vaikust, mille ajal George näis kaaluvat, kas öelda: „Palun ärge enam tulge.”

Behenna lisas: „Ma proovisin hoiduda oletamast, mis võis ajendada teid sääraste küsimustega minu poole pöörduma, härra Warleggan. Aga minagi olen kõigest inimene ning mõistan väga hästi, kui tähtis mu vastus teile võiks olla. Sellepärast, söör, palun teil mõista, kui raske niisugune vastus on. Ma ei saaks, veel vähem tahaks väita midagi säärast, mis võiks – jumal ise teab – seada kahtluse alla kõrgest soost ja voorusliku naise au; ma ei saaks ega tahaks seda teha, kui poleks täiesti veendunud, ning rõhutan, et säärane veendumus mul puudub. Kui see mul oleks, peaksin oma kohuseks teile öelda. Mul pole seda. Ongi kõik.”

George seiras teda külma pilguga. Tema ilmest õhkus vastikust ja halvakspanu – pole teada, kas väljendasid need tema arvamust arsti kohta või kahetsust, et oli sunnitud reetma endast nii palju võhivõõrale inimesele.

„Te pole ilmselt unustanud, millest me oma jutuajamist alustasime, doktor Behenna.”

„Olen vannutatud hoidma saladust.”

„Palun tehke seda.” George kõndis ukseni. „Mu pere on terve, aga kui soovite, võite neid külastada.”

Kui külaline oli läinud, kõndis Behenna otsejoones kööki. „Nellie, see maja on nagu seapesa! Sina ei tee muud, kui peksad keelt, logeled ja vahid aknast välja. Elutuba on nii segamini, et seal ei kõlba tähtsat patsienti vastu võtta! Näe, leia sellele kleidile koht! Ja kingadele. Milleks sind siin peetakse!”

Nõnda sõitles ta oma valju kaikuva häälega kolm-neli minutit. Teenija kuulas kannatlikult, seiras teda silmil ripneva vanunud pruuni juuksepahmaka alt ning ootas, et torm vaibuks, aimates, et isandal on tarvis ennast lihtsalt uuesti maksma panna, pärast seda kui tema autoriteeti oli pisut kõigutatud. Seda juhtus harva, sest eks olnud ju isegi kõige rikkamad patsiendid tema visiitide ajal allaheitlikud abipalujad. Niisiis kuulutas tohter, mida tuleb teha, ja nemad kuulasid innukalt iga tema huulilt pudenevat sõna. George Warleggani enda juurde polnud teda kunagi kutsutud, sest too mees näis olevat lausa ebanormaalselt terve. Aga täna – nagu alati temaga kohtudes – oli doktor Behennal tulnud alla vanduda. See ei meeldinud talle; see oli pannud ta higistama ning ta valas oma pahameele välja Nellie Childsi peale.

„Jah, söör,” ütles too ja „ei, söör,” ja „ommen saab tehtud, söör”. Ta ei unustanud kunagi ütlemast „söör”, isegi kui isand tuli tema järel magamistuppa, ning sellel rajaneski nende suhe. Selles kehtis sõnastamata kaup-kauba-vastu-põhimõte. Niisiis võttis teenijanna tema pragamist tõsiselt, aga mitte ülearu tõsiselt, ning kui kõik sai öeldud, hakkas vaikselt elutoas korda looma, samal ajal kui tohter seisis akna juures, käed kuuesabade all, ja mõtles, mis õieti oli juhtunud.

„Preili May tahtse, et lähäksite tema juure, söör.”

„Varsti.”

Naine tahtis kõik kingad korraga ära viia, aga pillas kaks maha. Juuksed langesid talle puhmana näo ette. „Aruldane asi, et ärrasmees ise nõnnamoodu teie juure kodu tuleb, söör. Kas ta tahtse määnsetki arstirohtu?”

„Jah, arstirohtu.”

„Eks ta oleks siis võind ju saata mõne teenijainimese rohu järele, kuda teile tundub, söör?”

Behenna ei vastanud. Naine läks kingadega välja ja tuli tagasi kleiti võtma.

„Ma pole vist kunagi varem näind ärra Warlegganit nõnnamoodu seie tulemas. Äkist olivad tal määnsedki isiklikud asjad, millest majakondsed ei tohi teada?”

Behanna pööras aknale selja. „See oli vist Cato, kes ütles: „Nam nulli tacuisse nocet, nocet esse locutum.” Seda tasub alati meeles pidada, proua Childs. Sellest peaksite alati juhinduma. Ja paljud teised samuti.”

„Küllap vist, aga ma’i tea, mis see tähendab, ega oska siis ka täpsalt öölda, ega?”

„Tulen sulle vastu ja tõlgin: „Vait olla ei tee kellelegi paha, aga rääkida pahatihti küll.””

1 Miski, mis on looduslik, pole räpane (lad). [ ↵ ]