Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 154

Tervitus!

Meie juures käis külas tädi Marjam. Jõime teed ja sõime torti. Ma kurtsin, et ema teeb mulle liiga, aga tädi Marjam ütles, et tema sugulasel oli kaks ema. Mina küsisin:

„Kuidas nii?”

„Vaat nii,” vastas tädi Marjam. „Moslemist mehel oli kaks naist ja palju lapsi. Et lapsed ei jonniks, öeldi neile, et neil on üks isa ja kaks ema. Ja kumbki naine ei öelnud kunagi, kes on tema laps ja kes ei ole. Naised mängisid, vannitasid ja toitsid lapsi ühiselt. Ja üks tütar mõtles kogu aeg, et tema ema on lahkem, aga teine ema pole „päris”, sest üks hoidis teda, aga teine andis muudkui lakse. Aga vanemad ei reetnud saladust.

Oma pulmapäeval läks neiu isa juurde ja ütles, et oma südames on ta alati teadnud, et ta ema on see, kes on alati lähedal olnud ja teda hoidnud ja kaitsnud, aga mitte see, kes pahandas ja õpetusi jagas.

Ja ta küsis: kes on tema ema päriselt? Isa vastas:

„See, kes sinuga kogu aeg pahandas – ta tahtis, et sa oleksid veelgi parem”.”

Leppisime Aljonkaga ära! Hakkasime rääkima ja kõik!

Aga emaga on pidevalt tülid ja kõik üsna totrad. Näiteks see. On pime. Elektrit pole. Istume köögis. Meie kass Miška näugub akna all. Ta käib õhuaknast jalutamas ja tuleb jälle tagasi. Ema räägib:

„Mine tuppa ja kutsu kass sisse!”

„Seal on pime,” vastan mina küünalt võttes. „Ta pole ju veel aknale hüpanud! Tuleb oodata.”

„Mine! Mine! Muidu hakkad saama!” karjub ema ähvardavalt.

Elus pole midagi head: kogu silmnägu on punne täis – häbi on peeglisse vaadata.

Lugesin uuesti raamatuid teismelistest. Võtsin ette „Angélique’i” köited. Vägev naine! Kuidas ma tahaksin olla korsaar või kohtuda Joffrey de Peyraciga või saada kuninga armukeseks.

Nägemiseni! Ilusaid unesid. Kaitsku meid jumal!

Polja,

Poldi,

Paulina.

Paulina – nii hüütakse mind kodus. Ruslan, ema mees, räägib, et araabia keeles tähendab see paabulindu.