Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 158

Leppisin Aljonkaga ära. Küsid, kuidas? Väga lihtsalt: ta astus majast välja ja ütles:

„Polja, palun anna mulle jumala pärast andeks!” ja tegi mulle sellise grimassi, et ma hakkasin naerma ja andsin talle kohe andeks.

Aga tuli välja, et ta palus andeks, sest tädi Valja oli käskinud. Pole viga. Peaasi on rahu!

Aga eile juhtus selline asi. Lihtsalt fantastika! Algul käisin emaga turul müümas. Jõudsin koju, aga kurk valutab. Otsustasin puhata. Hõõrusin salviga, võtsin tablette. Aga minu ema läks naabrinaise tädi Marjami poole. Ma panin tema järel ukse lukku, võtsin kätte raamatu „Punapea”, ühest poisist, jätsin tule põlema (et mitte magama jääda), heitsin pikali ja ... jäin magama.

Ma magasin vist kaua ja vaat, mis sellest välja tuli: ema oli tädi Marjami pool külas. Sinna tuli ka mu kasuisa Ruslan. Ema ja Ruslan tahtsid koju tulla, aga võta näpust! Ma poleks ärganud ka kahuripaugu peale. Nad tagusid pool tundi ust, aga ma ei kuulnud neid!

Pärast – kartes, et minuga on midagi juhtunud – hakkasid tädi Marjam, ema ja Ruslan välja mõtlema lugusid teemal: „Vaene tüdruk jättis ukse lahti ja tema juurde tulid mõrtsukad.” Te ainult kujutage ette: vaene tüdruk olen mina!

Tädi Marjam peksis meeleheitlikult vastu meie seina (kardeti, et sein kukub kokku), ema kloppis kätega uksele, aga minu kasuisa Ruslan otsustas aknast sisse ronida. Me elame esimesel korrusel! Aga ta ei mahtunud aknast sisse. Pistis pea kass Miškale avatud õhuaknasse ja kukkus röökima:

„Polja! Polja, tee uks lahti! Polja, palun tee lahti. See olen mina, Ruslan!”

Ja nii edasi samas vaimus. Nüüd ma enam muidugi magada ei saanud – avasin silmad, vaatasin teda ja mul tuli pähe mõte: „Mis hirmsat und ma näen? Kurat ronib aknast sisse! Ptüi, kurivaim!” keerasin teise külje ja norskasin edasi.

Saanud aru, et ma olen elus, hakkasid kõik juuresolijad uue jõuga koputama. Isegi neiu Malika teiselt korruselt kopsis haamriga vastu rõdu – äratas mind! Siinkohal ärkasin ma lõplikult, läksin ja tegin ukse lahti. Korterisse vajusid ema, kasuisa ja naabrid.

„Polja, kas sa ei kuulnud midagi?!” karjusid nad.

„Ei!” vastasin ma ausalt.