Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 159

Täna on olnud palju ebameeldivusi, suuri ja väikesi. Juhtus nii, et täna on veel ka Ruslani sünnipäev. Meie kassil Ksjušal sündisid hommikupoole pojad, aga kass Markus (kelle jätsid meile Patoška ja Asja) püüdis ühe kinni ja pures teda. Ma andsin kassile laksu. Kõige hullem on see, et kassipoeg on suremas ja piinleb.

Veel sain ma teada, et Aljonka ja tädi Valja otsustasid Tšetšeeniast ära sõita: siin pole mingit elu, venelasi tapetakse. Mägilased võtavad korterid endale. Kui Aljonka ära sõidab, pole mul enam sõpru. Dimka, Serjoža ja teised on ammugi vanematega ära sõitnud ja oma majad maha jätnud. Aga minu ema kinnitab, et armastab Tšetšeeniat ja loodab rahule.

Vaat, mida ma endale ette kujutan. Ma lähen nagu tavaliselt kooli. Vihma sajab. Sügis. Ümberringi on pilked, mõnitamine, solvangud (need saavad olema, nagu on praegugi):

„Vene elajas!”

„Me lööme ta maha!”

„Vene lipakas, mis su nimi on?”

„Sõida oma neetud Venemaale!”

(Mida ma rõõmuga teeksingi. Aga meil pole teistes piirkondades omakseid, pole elupaika. Meil pole kuhugi sõita.)

Nii ma siis lähengi üksi läbi pori, läbi pilgete ja süljelärakate, aga minu sõbrannat, minu kasuõde EI OLE!

EI – see on väga hirmus sõna. Veel hirmsam on: Jää jumalaga!

Aga vihm, tuul ja lumi jäävad. Samuti solvangud ja pilked. Ja mina olen üksipäini, Aljonkata. Uuel sügisel, uuel õppeaastal. Aga homme on minu sünnipäev.

Polja