Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 160

Minu sünnipäev oli eelmisel neljapäeval. Ma sain 12.

Midagi head ei ole. Üks õnnetus teise otsa: tädi Valjat laimati. Seda kõike tegi onu Adam, kes sai trepikoja ees haavata, kui ta purjuspäi lõõtsa tõmbas. Tema kirjutaski kaebuse. Nagu oleks tädi Valja ta Vene sõjaväelastele üles andnud ja need piinasid teda ja nii kaotas ta jala.

Ja võitlejate komandör Bassajev kirjutas paberile alla – tappa reeturid – asjasse süvenemata. Nad pole ju mingid reeturid!!! Neid tuldi tapma õhtul. Võitlejad. Neljakesi. Tšetšeenid automaatidega. Neil oli käsk, hundiga pitsat ja Bassajevi allkiri. Keegi ei astunud vahele. Kõik ehmatasid ära. Jooksid minema. Ainult taat Idris, ingušš, kes elas samuti oma memmega teisel korrusel, astus trepikotta. Ta peksti püssipäradega läbi.

Aljonka ja tädi Valja jõudsid rõdu kaudu voodilina abil põgeneda – riietes, mis parajasti seljas olid. Võitlejad võtsid nende korteri endale! Tädi Valja ei saa korterit tagasi võtta. Kardab. Peidab end tuttavate inimeste pool. (Tädi Fatima rääkis meile kõigest salaja.)

Me elame ju teises trepikojas ega teadnud, et neid tuldi tapma.

Aljonka ja tädi Valja lahkuvad Tšetšeeniast, kui ellu jäävad. Ühed tšetšeenid aitavad nad välja viia. Ema keelab mul Aljonka juures käia (neid peidetakse praegu eramajades). Kui mind jälgitakse, siis tapetakse nemad ja needki, kes neid peidavad.

Kahju, et Aljonka ära sõidab. Aga nad peavad ära sõitma. Ainult et pole dokumente ega raha. Saatsime neile leiba.

Kass Markus pures veel ühe kassipoja surnuks. Me viisime emaga kassi ära. Jätsime turule – las elab omapäi, mõrtsukkass.

Tädi Aišat, onu Adami naine, neab minu ema. Räägib:

„Sina, Lena, päästsid ta, aga mina pean nüüd sandiga elama!”

Mu ema ei rõõmusta ka ise, et ära päästis.

Polja