Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 156

Kui me Aljonkaga koolist tuleme, siis vonkleb meie ees tühi tee, betoonaiaga baas ja tühermaa. Aeg-ajalt ajavad meile seal ligi poisikesed. Aga see on tühiasi – me saadame nad seenele. Tänagi astusime tühermaal ristmiku poole ja lobisesime.

Hiljuti vestles meiega Aljonka ema. Ta rääkis, et tüdrukuid röövitakse ja müüakse välismaa lõbumajadesse. Kuigi mina ja Aljonka tahame väga välismaal rännata, siis sellesse majja küll mitte.

Olime juba maanteele jõudnud, kui äkki kihutas meie juurde helesinine auto. Ja kujutage ette: see jäi seisma just meie kõrval! Uks avaneb, aga ümberringi pole ainsatki inimest. Põllud, tühermaa, betoonaed ... Te ainult kujutage ette! Aljonka lõi kohe araks, aga mina ei jõudnud veel ehmudagi, sest autost ronis välja mürakas onu! Aljonka (ema õpetas talle nii) hakkas jooksma ja röökima:

„Appi! Ruttu! Päästke!”

Mina tardusin soolasambaks. Pärast seda, kui olin autost kümne meetri kaugusele taandunud. Onu vaatas põgenevat Aljonkat ja tema nägu venis üllatusest pikaks.

„Tüdruk,” ütles ta, „ega sa ei tea, kus asub Polonskaja tänav?”

„Ei!” vastasin mina ja jooksin Aljonkale järele.

Olime temaga jooksnud peaaegu tühermaa servale, kui näeme: auto sõidab meile jälle järele.

„Oi, Polinake, oleme omadega sees,” räägib Aljonka. „Noh, jää hüvasti, emake!”

„Anna käsi!” ütlesin ma ja me hakkasime jooksma nii kiiresti, kui jalad võtsid.

Jooksimegi eest ära. Aljonka on kindel, et see oli maanteeröövel.

„Ma ei lähe enam kunagi tühermaale jalutama,” ütles sõbranna. „Kui veel midagi sellist juhtub, siis ma ei ela seda üle!”

Ja mis te mõtlete?! Olime vaevu jõudnud mahapõlenud viiekorruselise majani, mis moodustab meie neljast kortermajast vene П ülaserva, kui taas peatus auto. Sellest hüppas välja mehenäss ja küsis:

„Lapsed, kus siin elab tädi Zarja?”

„Ei tea,” vastasin mina.

Aljonka hakkas hirmust värisema ja jooksis sõnagi lausumata oma ema juurde.

„Mida sa teeksid, kui mind autosse tiritakse?” tundsin ma pisut hiljem huvi.

„Jooksen loomulikult minema,” vastas Aljonka ausalt.

Oleksin peaaegu minestusse langenud.

„Aga sina?” küsis ta igaks juhuks.

„Löön autoklaasi puruks, teatan sõjaväepostidele. Küll nad üles leiavad!” vastasin mina. „Poste on kogu linn täis. Märkamatult ei saa minema sõita.”

„Mõttetu. Parem on jalga lasta!”

Ma ei hakanud vaidlema: kui inimene ei taha võidelda, ei ole tal millestki kasu.

Polja