Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 157

Läksin jälle Aljonkaga tülli. Tulime koolist: mina, Aljonka ja Zulja. Zulja on tšetšeenitar, aga teised ei sõbrusta temaga, narritavad. Ta on vaesest perest ja paksuke. Äkki küsib Zulja:

„Aljonka, kas sul vend on?”

„Mul pole kunagi venda olnud,” vastab Aljonka.

„Aga Luka?!” küsin ma, sest mulle tuli meelde tema onupoeg, kellesse ta on salaja armunud.

Aljonka tormas joostes eemale ja röögib sealt:

„Mis on sinul asja minu ja minu sugulastega, sa ülbe lojus?!”

Ütlen otse, et mul vajus suu lahti.

Zulja õppis Aljonkaga esimeses klassis, teises koolis. Nii et Aljonkast teadis ta niikuinii kõike. Kuuldes Aljonka sõimu, keeras Zulja teisele teele. Aga mina jooksin Aljonkale järele. Ma ei saanud aru, millega olin teda solvanud.

„Mis nüüd siis lahti?” küsin ma.

”Sa rääkisid talle kõik ära!!!” halab Aljonka ja trambib raevukalt jalgu. „Sa ütlesid, kuidas ma teda armastan; ütlesid, et kui ta suureks kasvab, saab temast minu mees!”

„Ma pole midagi sellist rääkinud ...”

„Valetad! Lollakas! Kaabakas!”

Ja läheb edasi, nagu poleks midagi olnud. Ma hõikasin teda, näitasin talle vaikides keskmist sõrme – ropp žest, mida olin näinud ägedas ameerika filmis – ja läksin samuti teises suunas. Kas pole see Aljonka ikka loll? Ja võibolla olen seda minagi. Paulina