Читать книгу Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson - Страница 10

Laupäev, 29. jaanuar – pühapäev, 13. veebruar

BLOND HIIGLANE KEERAS laupäeva hommikupoolikul kella üheteistkümne paiku Järna ja Vagnhäradi vahel Svavelsjö külasse. Asula koosnes umbes viieteistkümnest majast. Ta peatus viimase hoone juures, umbes sada viiskümmend meetrit külast väljas. See oli kulunud ilmega vana tootmishoone, kus varem asus trükikoda, kuid mis nüüd uhkeldas sildiga, millest ilmnes, et majas paiknes Svavelsjö MC. Kuigi liiklust polnud, vaatas mees hoolikalt ringi, avas siis autoukse ja astus välja. Õhk oli külm. Mees tõmbas kätte pruunid nahkkindad ja tõstis pagasiluugist välja musta spordikoti.

Teda ei pannud eriti muretsema, et teda võidakse näha. Vana trükikoda asus sellises kohas, et selle lähedale oli peaaegu võimatu autot parkida, ilma et seda oleks tähele pandud. Kui mõni ametkond oleks tahtnud hoonet jälgida, oleks ta pidanud oma töötajad moonderiietusega varustama ja paigutama nad teleskoobiga kraavi, teisele poole põldu. Mida üsna ruttu tähele pandaks ja külas imestamata ei jäetaks, ning kuna kolm maja külast kuulusid Svavelsjö MC klubi liikmetele, oleks asi õige ruttu ka klubis teada.

Hoonesse sisse aga ei tahtnud mees minna. Politsei oli mõned korrad klubihoone läbi otsinud ja ei saanud olla kindel, kas selle käigus pole mõnd pealtkuulamissüsteemi paigaldatud. See tähendas, et klubimaja igapäevased jutuajamised puudutasid eeskätt autosid, naisi ja õlut, ja vahel ka seda, millistesse aktsiatesse võiks investeerida, kuid harva mingeid tõsisemaid saladusi.

Blond hiiglane ootas seepärast kannatlikult, kuni Carl-Magnus Lundin õuele tuli. Magge Lundin, 36 aastat vana, oli Club President. Ta oli tegelikult päris peene kondiga, kuid viimastel aastatel nii palju juurde võtnud, et uhkeldas nüüd silmatorkava õllekõhuga. Tema heleblondid juuksed olid hobusesabas, jalas olid kauboisaapad, mustad teksased ja seljas soe talvejope. Tema elulukku kuulus viis kohtulikku karistust. Kaks neist olid väiksemad narkootikumidega seotud kuriteod, üks puudutas varastatud kauba vahendamist suures ulatuses ja üks autovargust ning purjuspäi autojuhtimist. Viies, kõige tõsisem kohtuotsus, tõi talle jõhkra vägivallatsemise eest kaela aasta vanglat, kui ta oli mõni aasta varem purjuspäi ühes Stockholmi kõrtsis laamendanud.

Magge Lundin ja hiiglane surusid kätt ning jalutasid aeglaselt piki hoovi piiravat aeda.

„Viimasest korrast on mitu kuud möödas,” ütles Magge.

Blond hiiglane noogutas.

„Meil on üks äri käsil. 3060 grammi metamfetamiini.”

„Sama diil nagu eelmisel korral?” „Fifty-fifty.”

Magge Lundin tõmbas rinnataskust sigaretipaki. Ta noogutas. Talle meeldis blondi hiiglasega äri ajada. Metamfetamiin maksis tänavahindades sõltuvalt kättesaadavusest 160–230 krooni gramm. 3060 grammi keskmine väärtus oli üle 600 000 krooni. Svavelsjö MC peab need kolm kilo keskmiselt 250-grammistes portsjonites kindlatele edasimüüjatele kätte toimetama. Selles lülis langeb hind umbes 120–130 kroonini grammist, mis kasumit kokkuvõttes vähendaks.

Svavelsjö MC jaoks oli see erakordselt hea äri. Erinevalt kõikidest teistest hankijatest ei olnud kunagi mingit kauplemist ettemaksu või kindlate hindade üle. Blond hiiglane tõi kauba kohale ja tahtis kasumist viiskümmend protsenti – äärmiselt mõistlik osa tulust. Nad teadsid laias laastus, kui palju kilo metamfetamiini sisse peaks tooma; täpne summa sõltus sellest, kui suure kasumiga Magge Lundin kauba maha suutis müüa. Summa võis mõne tuhande krooni võrra eeldatavast hinnast ühele või teisele poole kõikuda, aga kui tehing oli tehtud, tuli blond hiiglane ja kasseeris sisse umbes 190 000 krooni, ning sama palju raha jäi Svavelsjö MC-le.

Aastate jooksul olid nad palju koos äri ajanud, alati sama süsteemi järgi. Magge Lundin teadis, et kui blond hiiglane kauba ise edasimüüjatele toimetaks, võiks ta oma sissetuleku kahekordistada. Ta teadis ka, miks blond hiiglane väiksema kasumiga leppis – ta jäi tagaplaanile ja varju, sellal kui Svavelsjö MC kõik riskid enda kanda võttis. Blond hiiglane sai küll väiksema, aga suhteliselt kindla sissetuleku. Ja erinevalt kõikidest teistest edasimüüjatest, kellest ta kunagi kuulnud oli, põhines tema suhe tsiklimeestega äripõhimõtetel, krediidil ja heal tahtel. Ei mingeid sõnavahetusi, õiendamist ega ähvardamist.

Blond hiiglane oli seoses ühe untsuläinud relvatehinguga leppinud koguni ligi 100 000 kroonise kahjumiga. Magge Lundin ei teadnud ühtegi sellel alal tegutsevat ärimeest, kes niisuguse kahjumiga oleks nõustunud. Ta oli ise hirmust peaaegu kange olnud, kui juhtunust aru pidi andma. Ta selgitas üksikasju, miks äri nässu läks ja kuidas võis juhtuda, et kuritegevuse ennetamise keskuse politseinik Värmlandi Aaria Vennaskonna juures haarangu korraldas. Aga hiiglane polnud kulmugi kergitanud. Ta oli peaaegu kaastundlik olnud. Niisuguseid asju juhtus ikka. Magge Lundin ei olnud tulu teeninud ja viiskümmend protsenti mittemillestki oli null. See tuli maha kanda.

Magge Lundin polnud loll, ta mõistis, et väiksem, kuid suhteliselt riskivaba kasum oli lihtsalt hea äriidee.

Tal polnud kunagi pähe tulnud blondi hiiglast tüssata. See oleks halb stiil. Blond hiiglane ja tema kompanjonid aktsepteerisid väiksemat kasumit senikaua, kuni aruandlus oli aus. Kui ta hiiglast petaks, tuleks too külla, ja Magge Lundin oli veendunud, et sellist külaskäiku ta üle ei elaks. Järelikult polnud mõtet sellest üldse rääkidagi.

„Millal sa saad kauba tuua?”

Blond hiiglane pani spordikoti maha.

„Kaup on kohal.”

Magge Lundin ei viitsinud isegi kotti lahti teha ja sisu kontrollida. Selle asemel sirutas ta käe märgiks, et neil on leping, mida ta ilma kauplemata täidab.

„Üks asi on veel,” ütles hiiglane.

„Misasi?”

„Me tahtsime sulle üht erilist tööotsa pakkuda.”

„Lase kuulda.”

Blond hiiglane võttis oma jopetaskust ümbriku. Magge Lundin avas selle, võttis välja passipildi ja paberilehe isikuandmetega. Ta kergitas küsivalt kulme.

„Tema nimi on Lisbeth Salander ja ta elab Lundagatanil Stockholmi Södermalmis.”

„Nii.”

„Praegu on ta arvatavasti välismaal, aga varem või hiljem ilmub ta välja.”

„Nii.”

„Minu tööandja tahab temaga eraviisiliselt ja segamatult juttu ajada. Ta tuleb seega elavana kohale toimetada. Näiteks sinna laohoonesse Yngerni lähedal. Ja siis on meil vaja kedagi, kes jutuajamise järel kõik ära koristaks. Ta peab jäljetult kaduma.”

„Seda saame vast organiseerida. Kuidas me teame, millal ta jälle kodus on?”

„Ma teatan sulle, kui asi nii kaugel on.”

„Tasu?”

„Kuidas oleks kõige eest kokku kümme tonni? See on päris lihtne töö. Sõidad Stockholmi, korjad tüdruku kaasa, tood ta mulle.”

Nad surusid veel kord kätt.

TEISEL KÜLASKÄIGUL LUNDAGATANILE istus Lisbeth topilisele diivanile ja mõtles. Ta pidi tegema terve rea strateegilisi otsuseid ja üks neist puudutas küsimust, kas ta jätab korteri endale või mitte.

Ta süütas sigareti, puhus suitsu lakke ja raputas tuha tühja kokakoolapurki.

Tal polnud mingit põhjust seda korterit armastada. Ta kolis sinna 4-aastasena koos ema ja õega. Ema elas elutoas, tema ja Camilla väikeses magamistoas. Kui ta oli 12-aastane ja Kõik Halb juhtus, saadeti ta kõigepealt lastehaiglasse ja pärast 15-aastaseks saamist erinevatesse kasuperedesse. Tema eestkostja Holger Palmgren korraldas korteri väljaüürimise ning hoolitses ka selle eest, et ta 18-aastasena korteri tagasi sai, kui peavarju vajas.

Korter oli enamiku aja tema elust kindel pidepunkt olnud. Kuigi ta korterit enam tegelikult ei vajanud, ei meeldinud talle ka mõte see lihtsalt niisama maha jätta. See tähendanuks, et võõrad inimesed trambivad tema põrandal.

Logistiline probleem oli selles, et tema ametlik post – niivõrd, kuivõrd ta seda sai – tuli Lundagatani aadressil. Kui ta korteri üles ütleb, on ta sunnitud mingi muu aadressi hankima. Lisbeth Salander ei tahtnud olla erinevatesse registritesse kantud avalik persoon. Tal oli paranoiline tundemaailm ja puudus suurem põhjus ametkondi või üleüldse kedagi usaldada.

Ta vaatas aknast välja ja sealt eluaeg nähtud tagaõue tulemüüri. Ta tundis äkitselt kergendust otsuse üle korter maha jätta. Ta polnud end seal kunagi turvaliselt tundnud. Iga kord, kui ta Lundagatanile keeras ja oma välisuksele lähenes – kaines või mitte päris kaines olekus –, oli ta ümbruse, pargitud autode või möödujate suhtes tähelepanelik. Tal oli piisavalt põhjust uskuda, et kusagil oli inimesi, kes talle halba soovisid, ning kõige tõenäolisemalt ründaksid need inimesed teda siis, kui ta koju tuleb või kodunt väljub.

Rünnakuid polnud siiski esinenud. See aga ei tähendanud, et ta valvsuse oleks kaotanud. Lundagatani aadress oli teada igas avalikus registris ja kõikide aastate jooksul polnud tal kunagi olnud raha julgeolekut suurendada muul moel kui pideva valvelolekuga. Nüüd oli olukord teine. Ta ei tahtnud mingil juhul, et keegi tema uue Mosebacke aadressi teada saaks. Instinkt manitses teda jääma nii anonüümseks kui võimalik.

Aga see ei lahendanud küsimust, mida ikkagi korteriga peale hakata. Ta murdis veel natuke aega pead, võttis siis mobiiltelefoni ja helistas Mimmile.

„Tere, mina siin.”

„Tere, Lisbeth. Ära ütle, et seekord annad endast teada juba nädal aega hiljem?”

„Ma olen Lundagatanil.”

„Nii.”

„Ma mõtlesin, kas sa tahaks selle korteri omale saada?”

„Omale saada?”

„Sa elad ju kingakarbis.”

„Mulle meeldib siin. Kas sa kolid ära?”

„Ma olen juba kolinud. Korter on tühi.”

Mimmi kõhkles teisel pool toru otsas.

„Ja sa mõtled, kas ma tahan seda omale saada. Lisbeth, mul pole selleks raha.”

„See on korteriomand, täies ulatuses kinni makstud. Kuumaks ühistule on 1480 krooni kuus, mis on arvatavasti vähem, kui sa oma kingakarbi eest maksad. Ja kuumaks on aastaks ette ära makstud.”

„Aga kas sa kavatsed müüa? Ma mõtlen, et see korter peaks tublisti üle miljoni väärt olema.”

„Üle poolteise miljoni, kui kinnisvarakuulutusi uskuda.”

„Mul pole selleks raha.”

„Ma ei kavatse müüa. Sa võid täna õhtul sisse kolida, sa võid elada siin nii kaua, kui tahad, ja sa ei pea aasta jooksul üüri maksma. Ma ei tohi seda allüürile anda, aga ma võin sind oma elukaaslasena lepingusse sisse kirjutada, siis ei teki sul ka ühistuga mingit jama.”

„Kuule Lisbeth – kas sa kosid mind?” naeris Mimmi.

Lisbeth oli surmtõsine.

„Mul pole korterist mingit kasu ja ma ei taha seda müüa.”

„Sa mõtled, et ma võin seal tasuta elada või? Mõtled ikka tõsiselt?”

„Jah.”

„Kui kaua siis?”

„Nii kaua, kui sa tahad. Kas oled huvitatud?”

„Loomulikult. Mulle ei pakuta just iga päev tasuta korterit keset Söderit.”

„Asjal on üks konks.”

„Seda ma arvasin.”

„Sa võid siin elada nii kaua, kui tahad, aga ma olen endiselt siia sisse kirjutatud ja mu post tuleb siia. Sul tuleks ainult minu posti eest hoolt kanda ja teada anda, kui midagi huvitavat tuleb.”

„Lisbeth, sa oled kõige segasem tüdruk, keda ma tunnen. Millega sa õieti tegeled? Kus sa elama hakkad?”

„Me võime sellest hiljem rääkida,” vastas Lisbeth põiklevalt.

NAD LEPPISID PÄRASTLÕUNAKS kohtumise kokku, et Mimmi saaks korteri korralikult üle vaadata. Kui telefonikõne oli lõppenud, tundis Lisbeth end juba palju paremini. Ta vaatas kella ja nägi, et tal on enne Mimmi tulekut veel küllalt aega. Ta lahkus korterist, jalutas Hornsgatanile Handelsbankenisse, võttis järjekorranumbri ja ootas kannatlikult oma korda.

Ta esitas isikutunnistuse ja selgitas, et kuna ta oli pikemat aega välismaal olnud, soovis ta vaadata oma säästukonto saldot. Tema avalikult deklareeritud säästukonto arvel oli 82 670 krooni. Kontol ei olnud aasta jooksul mingit liikumist toimunud, välja arvatud sügisel tehtud sissemakse 9312 krooni suuruses summas. See oli tema ema pärandus.

Lisbeth võttis pärandi sularahas kroonipealt välja. Ta mõtles natuke. Ta tahtis kasutada raha nii, et see emale meeldinud oleks. Midagi sobivat. Ta jalutas Rosenlundsgatani postkontorisse ja kandis summa anonüümselt Stockholmi naiste varjupaiga arvele. Ta ei teadnudki täpselt, miks ta nii tegi.

KELL OLI KAHEKSA reede õhtul, kui Erika arvuti kinni pani ja ennast sirutas. Ta oli kulutanud viimased üheksa tundi Millenniumi märtsinumbri viimistlemiseks ja kuna Malin Eriksson töötas täisajaga Dag Svenssoni erinumbri kallal, pidi ta suure osa tekstidest ise üle lugema. Henry Cortez ja Lottie Karim olid küll aidanud, aga nad olid põhiliselt kirjutavad ja uurivad ajakirjanikud, mitte väga vilunud toimetajad.

Erika Berger oli väsinud ja tema istmik oli pikast istumisest hell, aga ta oli rahul nii päevaga kui ka eluga üldse. Ajakirja majanduslik olukord oli stabiilne, kõik näitajad liikusid õiges suunas, tekstid tulid toimetusse tähtajaks või vähemalt mitte hullu hilinemisega, töötajad olid rahul ja pärast rohkem kui aasta möödumist endiselt Wennerströmiafäärist saadud adrenaliinilaksu mõju all.

Ta püüdis natuke aega oma kaela masseerida, nentis siis, et peaks duši alla minema, ja mõtles, kas peaks kasutama köögi kõrval olevat väikest dušinurka. Aga ta ei viitsinud ja tõstis selle asemel jalad kirjutuslauale. Kolme kuu pärast saab ta 45 ja paljuräägitud tulevik jääb üha kaugemale selja taha. Silmade ja suu ümber oli tekkinud kortsukeste ja joonte peenike võrk, aga ta teadis, et näeb endiselt hea välja. Iga nädal rassis ta kaks korda raudse järjekindlusega jõusaalis, aga sellest hoolimata oli abikaasaga tehtud purjeretkedel masti ronimine üha raskem. Vajadusel pidi alati tema masti ronima – Gregeril hakkas kõrgel alati pea hirmsasti ringi käima.

Erika tegi ka kokkuvõtte, et tema esimesed 45 aastat olid hoolimata mõnest tagasilöögist üldiselt olnud õnnelikud. Tal oli raha, positsioon, suurepärane korter ja töö, mis talle meeldis. Tal oli õrn mees, kes teda armastas ja kellesse ta pärast 15 aastat kestnud abielu ikka veel armunud oli. Ja peale selle ka meeldiv ja pealtnäha väsimatu armuke, kes ei rahuldanud küll ta hinge, aga vajaduse korral keha.

Ta naeratas, mõeldes Mikael Blomkvisti peale. Huvitav, millal mees nii palju julgust kogub, et pühendab teda oma salasuhtesse Harriet Vangeriga? Ei Mikael ega Harriet polnud poole sõnagagi oma suhtest hinganud, aga Erika polnud loll. Seda, et midagi oli toimumas, pani ta tähele ühel augustikuisel juhatuse koosolekul, kui märkas Mikaeli ja Harrieti omavahelist pilku. Puhtalt kiusu pärast proovis ta hiljem õhtul helistada nii Harrieti kui ka Mikaeli mobiilile ega olnud eriti üllatunud, kui mõlemad telefonid välja olid lülitatud. See polnud muidugi mingi lõplik tõend, aga ka järgmise juhatuse koosoleku järel pani ta tähele, et Mikaeli mobiil õhtul ei vastanud. Oli peaaegu naljakas, kui kiiresti Harriet oli aastakoosoleku järel õhtusöögilt lahkunud, vabandades, et ta peab hotelli puhkama minema. Erika ei nuhkinud ega olnud ka armukade. Küll aga kavatses ta sobival võimalusel mõlemat selle asja pärast narrida.

Ta ei sekkunud kõige vähematki Mikaeli naistelugudesse, aga loodetavasti ei too mehe afäär Harrietiga edaspidi kaasa probleeme juhatuse jaoks. See polnud siiski kuigi suur mure. Mikaelil oli seljataga palju lõpetatud suhteid, kus ta oli kõnealuse naisega endiselt hea sõber, ainult mõnel üksikul juhul oli ta omadega kimpu jäänud.

Erika Berger ise oli ütlemata rõõmus Mikaeli sõpruse ja usalduse üle. Mõnes asjas oli mees rumal, mõnes aga nii tark, et paistis peaaegu oraaklina. Seevastu polnud aga Mikael kunagi mõistnud tema armastust oma seadusliku mehe vastu. Mikael polnud lihtsalt kunagi taibanud, miks Erika pidas Gregerit võluvaks inimeseks, soojaks, põnevaks ja suuremeelseks, kellel puudusid paljud sellised harjumused, mida Erika meeste juures tõeliselt põlgas. Greger oli mees, kellega Erika tahtis koos vananeda. Ta oleks tahtnud temaga last saada, aga see polnud võimalik ja nüüd oli juba liiga hilja. Aga elupartneri valikul poleks ta suutnud ette kujutada paremat ja stabiilsemat alternatiivi – inimene, keda ta täiesti ja tingimusteta võis usaldada ja kes vajadusel oli tema jaoks alati olemas.

Mikael oli teistsugune. Tal oli nii palju erinevaid iseloomuomadusi, et aeg-ajalt tundus ta lausa lõhestunud isiksusena. Professionaalina oli mees visa ja oma ülesandele peaaegu patoloogiliselt keskendunud. Ta haaras loost kinni ja töötas selle kallal, kuni see oli peaaegu täiuslik ning kõik lahtised otsad kokku sõlmitud. Oma parimas vormis oli ta briljantne, kehvas vormis oli ta igal juhul kaugelt parem kui keskpärased ajakirjanikud. Tal paistis olevat intuitiivne anne leida mitmekihiline lugu ja eristada see tavalisest massitoodangust. Erika Berger polnud Mikaeliga koostöö alustamist iialgi kahetsenud.

Ta polnud iialgi kahetsenud ka mehe armukeseks hakkamist.

Ainuke, kes mõistis Erika Bergeri kirge seksi vastu Mikael Blomkvistiga, oli tema oma mees, kuna ta julges oma vajadustest mehega rääkida. See ei olnud truudusetus, vaid kirg. Seks Mikael Blomkvistiga andis naudingu, mida keegi teine, kaasa arvatud Greger, polnud suutnud talle anda.

Seks oli Erika Bergeri jaoks tähtis. Ta kaotas 14-aastaselt süütuse ja pühendas pingutatult suure osa teismeliseeast rahulduse otsimisele.

Teismelisena proovis ta kõike, alates amelemisest klassikaaslastega ja keerulisest afäärist ühe vanema õpetajaga kuni telefoniseksini ühe neurootikuga. Ta oli proovinud peaaegu kõike, mis teda erootika juures huvitas. Ta oli mänginud sidumismänge ja olnud Club Xtreme’i liige, mis korraldas sotsiaalselt mitte päris aktsepteeritud pidusid. Ta oli mitmel korral proovinud seksi teiste naistega ja pettunult leidnud, et see pole tema rida ning et naised ei suuda teda pooltki nii üles kütta nagu üks mees. Või kaks. Gregeri kaasalöömisel oli ta katsetanud seksi kahe mehega – tuntud galeriiomanikuga – ja avastanud oma mehe juures tugevad biseksuaalsed kalduvused ning et ta ise oli peaaegu halvatud naudingust, kui kaks meest üheaegselt teda silitasid ja rahuldasid, ja ta tundis raskesti seletatavat iha, nähes teist meest oma abikaasat hellitamas. Seda joovastust oli ta koos Gregeri ja veel paari partneriga regulaarselt uuesti tundnud.

Tema suguelu Gregeriga polnud niisiis üldse igav või rahulduseta. Lihtsalt Mikael Blomkvist pakkus talle hoopis teist elamust.

Mehel oli annet. Ta lihtsalt oli KHS. Kuradi Hea Seks.

Nii hea, et Erika tundus olevat saavutanud optimaalse tasakaalu Gregeri kui abikaasa ja tahtmise tekkides Mikaeli kui armukese vahel. Ta ei saanud ilma nendeta ega kavatsenud ka nende vahel valida.

Ja abikaasa oli mõistnud, et naisel on vajadusi, lisaks sellele, mida ta ise mitte kuigi nutikate harjutustega mullivannis suutis pakkuda.

Erikale meeldis kõige rohkem, et Mikaelil polnud peaaegu mingit soovi teda kontrollida. Mees polnud põrmugi armukade ja kuigi naisel oli nende kohtumiste alguses kakskümmend aastat tagasi mitu ägedat armukadeduspurset olnud, oli ta nüüdseks avastanud, et Mikaeli puhul ei tarvitsenud olla armukade. Nende suhe rajanes sõprusel ja mees oli selles osas piiritult lojaalne. See oli suhe, mis suutis üle elada ka kõige raskemad katsumused.

Erika Berger oli teadlik enda kuulumisest nende inimeste hulka, kelle valitud elustiil Skövde kristlikule perenaisteühingule ilmselt ei sobiks. See ei teinud talle muret. Juba teismelisena oli ta otsustanud, et see, mida ta voodis tegi ja kuidas ta oma elu otsustas elada, ei olnud kellegi teise asi peale tema enda. Kuid teda ärritas, et paljud tuttavad ometigi sosistasid tema suhtest Mikael Blomkvistiga, ja alati seljataga.

Mikael oli mees. Ta võis minna ühest voodist teise, ilma et keegi oleks kulmugi kergitanud. Kuid tema oli naine ja fakt, et tal oli oma mehe teadmisel üksainus armuke – kellele ta oli pealekauba ka kakskümmend aastat truu olnud –, põhjustas õhtusöögilaudade ääres põnevaid jutuajamisi.

Fuck you all. Ta mõtles natuke aega ja võttis siis telefoni, et oma mehele helistada.

„Tere, kallis. Mis sa teed?”

„Kirjutan.”

Greger Backman polnud ainult kunstnik; eelkõige oli ta kunstiajaloo dotsent ja mitmete selleteemaliste raamatute autor. Ta osales sageli avalikes aruteludes ja sai tööd ka suurtelt arhitektibüroodelt. Viimase aasta jooksul oli ta töötanud ehitiste kunstilise kaunistamise raamatu kallal, kus rääkis muuhulgas ka sellest, miks inimesed mõnes hoones end hästi tunnevad ja mõnes jälle mitte. Raamat hakkas kujunema põlgusavalduseks funktsionalismi vastu ja Erika kahtlustas, et see tekitab esteetilistes debattides teatud rahutust.

„Kuidas läheb?”

„Hästi. Sulg jookseb. Sul endal?”

„Sain viimase numbri just valmis. Neljapäeval läheb trükikotta.”

„Palju õnne.”

„Ma olen täitsa läbi.”

„Tundub, nagu sul oleks midagi mõttes.”

„Oled sa täna õhtuks midagi plaaninud või oleksid sa väga nördinud, kui ma öösel koju ei tule?”

„Ütle Blomkvistile edasi, et ta mängib saatusega,” ütles Greger.

„Ma ei usu, et ta sellest hoolib.”

„Okei. Ütle talle siis edasi, et sa oled nõid, keda on võimatu rahuldada, ja et ta raugastub enneaegselt.”

„Seda ta juba teab.”

„Sel juhul ei jää mul muud üle kui enesetapp. Ma kirjutan niikaua, kuni magama jään. Lõbutse hästi.”

Nad lõpetasid kõne ja Erika helistas Mikaelile. Mees oli Dag Svenssoni ja Mia Bergmani juures Enskedes, nad olid just lõpetamas arutelu Dagi raamatu mõnest delikaatsest üksikasjast. Ta küsis, kas mees on öösel vaba ja kas ta võiks näiteks valutavat selga masseerida.

„Sul on võti,” ütles Mikael. „Tunne ennast nagu kodus.”

„Tunnen,” vastas naine. „Näeme mõne tunni pärast.”

Tal kulus kümme minutit Bellmansgatanile jalutamiseks. Ta võttis riidest lahti, käis duši all ja tegi Mikaeli kohvimasinaga espressot. Siis puges ta Mikaeli voodisse ja ootas, alasti ja lootusrikkalt.

Parim rahuldus tema jaoks oleks arvatavasti kolmekesi koos mehe ja Mikael Blomkvistiga, mis peaaegu sajaprotsendilise tõenäosusega küll kunagi ei teostu. Probleem oli selles, et Mikael oli nii hetero, et ta süüdistas meest sageli tögamisi homofoobias. Mikaeli huvi meeste vastu oli null. Kõike head polnud ilmselt võimalik selles elus saada.

BLOND HIIGLANE KORTSUTAS ärritatult kulmu ja keeras ettevaatlikult rooli, sõites umbes viisteist kilomeetrit tunnis mööda nii viletsat metsateed, et ta uskus vahepeal olevat eksinud. Hakkas juba hämarduma, kui tee laiemaks muutus ja ta lõpuks suvilat nägi. Ta parkis auto, keeras süüte välja ja vaatas ringi. Ta oli umbes viiekümne meetri kaugusel.

Koht asus Stallarholmeni lähedal, üldse mitte kaugel Mariefredist. See oli viiekümnendatel ehitatud lihtne suvila keset metsa. Üksikute puude vahelt paistis Mälari järve jää heledam riba.

Ta ei suutnud absoluutselt aru saada, miks peaks keegi tahtma veeta oma vaba aega üksikus metsatukas. Ta tundis end ebamugavalt, kui autoukse enda järel kinni lõi. Mets tundus ähvardav ja pealetükkiv. Ta tundis, nagu teda jälgitaks. Ta hakkas õue poole jalutama, kui kuulis äkki raginat ja seisatas.

Ta põrnitses metsa. Oli vaikne ja tuuletu õhtupoolik. Ta jäi pingul meeltega kaheks minutiks seisma, enne kui märkas puude vahel ettevaatlikult liikuvat kuju. Ta vaatas üksisilmi, kuju seisis täiesti liikumatult umbes kolmekümne meetri kaugusel metsas ja jõllitas teda.

Blond hiiglane tundis kerget paanikat. Ta üritas detaile eristada. Ta nägi tumedat kondist nägu. Olevus paistis umbes meetrikõrguse kääbusena, tal oli seljas moonderiietus, mis meenutas kuuseokstest ja samblast kostüümi. Baieri metsapäkapikk? Iiri leprechaun? Kui ohtlikud nad olid?

Blond hiiglane hoidis hinge kinni. Ta tundis, kuidas kuklakarvad püsti tõusevad.

Siis pilgutas ta ägedalt silmi ja raputas pead. Kui ta uuesti sinnapoole vaatas, oli olevus umbes kümme meetrit paremale liikunud. Seal ei olnud midagi. Ta teadis, et see oli ettekujutus. Ometi suutis ta olevust puude vahel selgesti eristada. Äkki hakkas see liikuma ja tuli lähemale. Olend paistis liikuvat poolringis, kiiresti ja jõnksutades, et rünnakupositsiooni sisse võtta.

Blond hiiglane ruttas viimased meetrid majakeseni. Ta koputas veidi liiga kõvasti ja tungivalt uksele. Paanika kadus niipea, kui ta kuulis sees inimest liikumas. Ta piilus üle õla. Seal ei olnud midagi.

Aga ta hingas kergendatult alles siis, kui uks avati. Advokaat Nils Bjurman tervitas viisakalt ja palus tal sisse astuda.

MIRIAM WU TÕMBAS HINGE, kui ta pärast viimase Lisbeth Salanderi asjadega prügikoti keldrisse viimist korterisse tagasi tuli. Korter oli steriilselt puhas ning lõhnas puhastusvahendi, värvi ja värske kohvi järgi. Viimane oli Lisbethi tehtud. Tüdruk istus taburetil ja silmitses mõtlikult alasti korterit, kust kardinad, vaibad, külmkapile kinnitatud sooduskupongid ja tavaline koli esikus oli mingil müstilisel moel haihtunud. Ta imestas, kui suur korter nüüd tundus.

Miriam Wul ja Lisbeth Salanderil ei olnud sama maitse ei riiete, sisustuse ega intellektuaalsuse osas. Parandus: Miriam Wul oli oma maitse ja kindlad seisukohad, kuidas tema korter välja peab nägema, milline mööbel talle meeldib ja milliseid riideid kõlbab kanda. Lisbeth Salanderil polnud Mimmi meelest üldse mingit maitset.

Ta käis Lisbethi Lundagatani korterit vaatamas, nad pidasid omavahel aru ja Mimmi oli nentinud, et enamik asju tuleb välja visata. Eriti see ilge määrdunudpruun diivan elutoast. Kas Lisbeth tahtis midagi alles hoida? Ei. Pärast seda veetis Mimmi kahe nädala jooksul mõned puhkepäevad ja igal õhtul mõned tunnid vana sektsioonmööblit välja visates, kappe rookides, küürides ja vanni puhastades; ta värvis köögis, elutoas, magamistoas ja esikus seinad üle ning lakkis elutoa parketi.

Lisbethil polnud sellise tegevuse vastu mingit huvi, kuid ta oli paar korda seal käinud ja võlutult Mimmit jälginud. Kui kõik oli valmis, oli korteris veel vaid väike täispuidust kulunud köögilaud, mille Mimmi kavatses ära lihvida ja üle lakkida, kaks tugevat taburetti, mis Lisbeth oli kunagi endale võtnud maja pööningu ühiskoristamise käigus, ja elutoas robustne riiul, millest Mimmi arvates oli võimalik midagi teha.

„Ma kolin nädalavahetusel sisse. Oled sa kindel, et sa ei kahetse?”

„Mul ei ole seda korterit vaja.”

„Aga see on superkorter. Selles mõttes, et muidugi on suuremaid ja paremaid kortereid, aga see asub keset Söderit ja üür on olematu. Lisbeth, sa jääd ilma tervest varandusest, kui sa seda maha ei müü.”

„Mul on niipalju raha, et ma saan hakkama.”

Mimmi jäi vait, teadmata, kuidas Lisbethi nappe kommentaare tõlgendada tuleks.

„Kus sa elama hakkad?”

Lisbeth ei vastanud.

„Kas sulle külla võib tulla?”

„Mitte praegu.”

Lisbeth avas oma õlakoti, võttis sealt paberi ja lükkas Mimmi ette.

„Ma olen korteriühistuga lepingu teinud. Kõige lihtsam on sind minu elukaaslasena sisse kirjutada ja siis müün ma pool korterit sulle. Müügihind on üks kroon. Sa pead lepingule alla kirjutama.”

Mimmi võttis pastaka ning kirjutas lepingule allkirja ja isikukoodi.

„Kas see on kõik?”

„See on kõik.”

„Lisbeth, ma olen sind tegelikult alati natuke segaseks pidanud, aga kas sa saad ikka aru, et sa kinkisid mulle just praegu pool sellest korterist? Ma tahan tõesti seda korterit saada, aga ma ei taha sattuda olukorda, kus sa äkki seda kahetsed ja meie vahel läheb õiendamiseks.”

„Mingit õiendamist ei tule. Ma tahan, et sa siin elaksid. See tundub minu jaoks õige.”

„Aga tasuta? Ilma maksmata? Sa oled ikka segane.”

„Sa sorteerid mu posti. See on tingimus.”

„See võtab mul kindlasti neli sekundit nädalas. On sul plaanis vahel siia seksima tulla?”

Lisbeth vaatas Mimmile otsa. Ta oli natuke aega vait.

„Eks ma tahaks ju küll, aga see pole osa lepingust. Sa võid ära öelda, kui sa tahad.”

Mimmi ohkas. „Ma hakkasin just lootma, et võin tunda ennast nagu kept woman. Tead küll, keegi muretseb mulle korteri ja maksab üüri ja tuleb siis mõnikord salaja, et sängis püherdada.”

Nad istusid mõnda aega vaikides. Siis tõusis Mimmi otsustavalt püsti, läks elutuppa ja kustutas palja elektripirni.

„Tule siia.”

Lisbeth järgnes talle.

„Ma pole kunagi seksinud värskelt remonditud korteris, kus mööblit veel ei ole. Ükskord Pariisis ma nägin Marlon Brandoga filmi, kus üks paar seda tegi.”

Lisbeth vaatas silmanurgast põrandale.

„Ma tahan mängida. On sul selleks tuju?”

„Mul on peaaegu alati tuju.”

„Täna õhtul kavatsen ma olla domineeriv bitch. Mina otsustan. Võta riided seljast ära.”

Lisbeth naeratas kõveralt. Ta võttis riidest lahti. Selleks kulus vähemalt kümme sekundit.

„Heida põrandale. Kõhuli.”

Lisbeth tegi, nagu Mimmi käskis. Parkett oli jahe ja tal tuli kohe kananahk peale. Mimmi võttis Lisbethi T-särgi tekstiga You have the right to remain silent ja sidus ta käed selja taha kinni.

Lisbeth tabas end hetkeks mõttelt, et samamoodi oli advokaat Kuradi Ilane Vanamees Nils Bjurman teda üle kahe aasta tagasi kinni sidunud.

Sellega sarnasus ka piirdus.

Mimmiga olles tundis Lisbeth ainult iharat ootust. Ta oli meelsasti nõus, kui Mimmi ta selili keeras ja jalad laiali lükkas. Ta silmitses pimeduses, kuidas Mimmi omal T-särgi seljast tõmbas, ja imetles tema pehmeid rindu. Siis sidus Mimmi oma T-särgiga Lisbethi silmad kinni. Lisbeth kuulis riiete kahinat. Mõne sekundi pärast tundis ta Mimmi keelt oma kõhul ja tema sõrmi reite sisekülgedel. Ta polnud ammu nii erutatud olnud. Ta pigistas silmad kinni ja jättis muu Mimmi hooleks.