Читать книгу Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson - Страница 4

Reede, 17. detsember

NILS ERIK BJURMAN, 55-aastane advokaat, pani kohvitassi lauale ja silmitses Stureplanil Café Hedonist mööduvaid inimesi. Ta nägi kõiki möödujaid ühtlase vooluna, panemata tähele kedagi neist eraldi.

Ta mõtles Lisbeth Salanderi peale. Ta mõtles sageli Lisbeth Salanderi peale.

Mõtted panid ta sisimas keema.

Lisbeth Salander oli ta hävitanud. Seda silmapilku ei unusta ta mitte iialgi. Tüdruk oli kasutanud vägivalda, mis jättis tema kehale sõna otseses mõttes kustumatud jäljed. Kui täpsem olla, siis rohkem kui kahe ruutdetsimeetri suurusele alale tema kõhul, suguorgani kohale. Noor naine oli ta kettidega tema enda voodi külge aheldanud, füüsilist vägivalda kasutanud ning tätoveerinud ta kehale ühemõttelise sõnumi, mida oli raske eemaldada: OLEN SADISTLIK SIGA, LURJUS JA VÄGISTAJA.

Stockholmi linnakohus oli Lisbeth Salanderi juriidiliselt vastutusvõimetuks tunnistanud. Talle tehti ülesandeks olla tüdruku eestkostja, mis pani tolle otsesesse sõltuvusseisundisse. Alates päris esimesest kohtumisest Lisbeth Salanderiga hakkas ta temast fantaseerima. Ta ei osanud seda seletada, kuid noor naine erutas teda.

PUHTALT MÕISTUSEGA TEADIS advokaat Nils Bjurman, et tema tegu polnud sotsiaalselt lubatud ega õige. Ta teadis, et ka juriidilises mõttes oli tema tegu andestamatu.

Emotsionaalsest vaatevinklist polnud sellel teadmisel mingit tähtsust. Sellest silmapilgust, kui ta Lisbeth Salanderit kaks aastat tagasi detsembris esimest korda kohtas, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna. Seadused, reeglid, moraal ja vastutus ei mänginud enam mingit rolli.

See oli tähelepanuväärne tüdruk – täiskasvanud, kuid välimuse järgi hinnates oleks võinud teda alaealiseks lapseks pidada. Mehel oli kontroll tema elu üle – tüdruk kuulus temale. See oli vastupandamatu.

Tüdruk oli süüdimatuks tunnistatud ja sellise minevikuga, et kui tal oleks pähe tulnud protesteerida, poleks keegi teda uskunud. Tegemist polnud ka mingi süütu lapsukese vägistamisega – toimik kinnitas, et tal oli piisavalt seksuaalseid kogemusi ning teda võis isegi pidada kergemeelseks. Sotsiaaltöötaja oli aruandes viidanud ka võimalusele, et Lisbeth Salander oli 17-aastasena raha eest seksuaalteenuseid pakkunud. Aruanne oli koostatud pärast seda, kui politseipatrull oli Tantolundenis pargipingil märganud üht kurikuulsat nilbet vanameest koos noore tüdrukuga. Politseinikud pidasid auto kinni ja uurisid asja; tüdruk keeldus nende küsimustele vastamast ja nilbik oli liiga purjus, et midagi mõistlikku vastata.

Advokaat Bjurman tegi enesestmõistetava järelduse: Lisbeth Salander oli sotsiaalse redeli kõige alumisel pulgal asuv hoor. Tema võimuses. Riski polnud. Isegi siis, kui tüdruk peaks hoolekandeametile protesteerima, saaks ta oma usaldusväärsusele ja edukusele viidates tüdruku valetajaks tembeldada.

Lisbeth oli täiuslik mängukann – täiskasvanud, lodevate elukommetega, sotsiaalselt ebaküps ja tema meelevalda jäetud.

See oli esimene kord, kui ta oma klienti ära kasutas. Varem polnud ta isegi kaalunud võimalust läheneda kellelegi, kellega tal oli ametialane suhe. Oma eriliste seksimängudega läks ta prostituutide juurde. Ta oli olnud diskreetne, ettevaatlik ja heldekäeline; probleem oli ainult selles, et prostituutide juures polnud tõelisust, vaid teesklus. Ta ostis teenust naiselt, kes oigas, ahhetas ja mängis oma rolli, aga see kõik oli sama võlts nagu turukunst.

Sel ajal kui ta veel abielus oli, proovis ta oma naise üle domineerida, aga naine oli kõigega nõustunud ja ka see oli vaid mäng.

Lisbeth Salander oli perfektne. Ta oli kaitsetu. Tal polnud sugulasi ega sõpru. Ta oli olnud tõeline ohver, täiesti abitu. Võimalus teeb varga.

Ja siis äkki oli ta mehe purustanud.

Noor naine ründas vastu jõu ja otsustavusega, mida temalt poleks oodanud. Ta oli meest alandanud. Ta oli meest piinanud. Ta oli mehe peaaegu hävitanud.

Viimase ligi kahe aasta jooksul oli Nils Bjurmani elu dramaatiliselt muutunud. Vahetult pärast Lisbeth Salanderi öist külaskäiku tema korterisse oli ta nagu halvatud – võimetu mõtlema ja tegutsema. Ta lukustas end koju, ei vastanud telefonile ega suutnud oma klientidega suhelda. Alles kahe nädala pärast võttis ta haiguslehe. Sekretär hoolitses kontoris kirjavahetuse eest, tühistas kohtumisi ja püüdis ärritatud klientide küsimustele vastata.

Iga päev nägi ta vannitoa uksepeeglis oma keha. Lõpuks võttis ta peegli maha.

Kontorisse läks ta alles suve alguses. Ta tegi inventuuri oma klientide hulgas ja andis enamiku nende asjadest oma kolleegidele üle. Endale jättis ta ainult mõned firmad, mille ärijuriidilist kirjavahetust ta korras pidas, kuid millesse polnud vaja eriliselt süveneda. Tema ainsaks tegelemist nõudvaks kliendiks jäi Lisbeth Salander – iga kuu koostas ta bilansiaruande ja aruande hoolekandeametile. Ta tegi täpselt nii, nagu tüdruk oli nõudnud – aruanded olid puhas fantaasia, mis kinnitasid, et Lisbeth Salander ei vaja eestkostjat.

Iga aruande kirjutamine oli kõrvetavalt valus ja meenutas tüdruku olemasolu, kuid valikut polnud.

BJURMAN VEETIS SUVE ja sügise tegutsemisvõimetult mõtiskledes. Detsembris võttis ta ennast kokku ja tellis puhkusereisi Prantsusmaale. Marseille’ lähedal asuvas kosmeetilise kirurgia kliinikus pani ta kinni aja arsti juurde, et konsulteerida, kuidas tätoveeringut oleks kõige parem eemaldada.

Arst oli hämmastunult tema moonutatud kõhtu uurinud. Lõpuks tegi ta ettepaneku, kuidas toimida. Kõige lihtsam meetod oleks korduv eemaldamine laseriga, aga tätoveering oli nii suur ja nõel torgitud nii sügavale, et arsti arvates oleks ainsaks võimalikuks lahenduseks olnud terve seeria nahasiirdamisi. See oli kallis ja aeganõudev.

Möödunud kahe aasta jooksul oli ta kohanud Lisbeth Salanderit vaid ühel ainsal korral.

Sel ööl, mil tüdruk teda ründas ja võttis kontrolli tema elu üle, oli ta võtnud ka kontori ja korteri tagavaravõtmed. Lisbeth ütles, et jälgib teda, ja siis, kui mees seda kõige vähem ootab, tuleb ta uuesti. Läinud kümne kuu jooksul hakkas mees juba uskuma, et see oli vaid tühi ähvardus, kuid polnud ikkagi julgenud lukku ära vahetada. Tüdruku ähvardust polnud võimalik mitmeti tõlgendada – kui ta oleks kunagi leidnud mehe mõne naisega voodis, siis oleks ta avalikustanud üheksakümne minuti pikkuse filmi, millele oli jäädvustatud, kuidas mees teda vägistas.

Peaaegu aasta tagasi jaanuarikuus ärkas ta äkki öösel kell kolm, teadmata, mis täpselt teda üles ajas. Ta süütas öökapil lambi ja peaaegu röögatas õudusest, kui nägi Lisbethi oma voodi jalutsis seismas. See oli nagu magamistoas kehastunud kummitus. Tüdruku nägu oli kahvatu ja ilmetu. Käes oli tal see neetud elektripüstol.

„Tere hommikut, advokaat Bjurman,” ütles Lisbeth viimaks. „Vabandust, et ma sind seekord üles ajasin.”

Armas jumal, on ta siin varemgi olnud? Siis, kui mina magan.

Ta ei suutnud selgusele jõuda, kas tüdruk bluffis või ei. Nils Bjurman köhatas ja avas suu. Lisbeth peatas ta käeliigutusega.

„Ma äratasin sind ainult ühel põhjusel. Ma sõidan varsti pikemaks ajaks ära. Sa pead iga kuu jätkama aruannete kirjutamist minu hea seisundi kohta, aga selle asemel, et aruande koopia mulle koju saata, saadad sa selle ühele hotmaili aadressile.”

Ta võttis jopetaskust kokkumurtud paberilehe ja pani selle voodi äärele.

„Kui hoolekandeamet tahab minuga kontakti võtta või kui toimub midagi muud, mis minu kohalolekut nõuab, siis saadad sa sellele aadressile meili. Said aru?”

Mees noogutas.

„Saan aru…”

„Ole vait. Ma ei taha su häält kuulda.”

Mees surus hambad kokku. Ta ei olnud kunagi julgenud tüdrukuga kontakti võtta, kuna viimane oli ähvardanud sellisel juhul filmi võimudele saata. Selle asemel oli mees mitme kuu jooksul mõelnud, mida öelda, kui Lisbeth ise temaga ühendust võtab. Ta jõudis arusaamisele, et tegelikult polnud tal enda kaitseks mitte midagi öelda. Ainus, mida sai teha, oli apelleerida tüdruku suuremeelsusele. Kui talle vaid antaks võimalus rääkida, siis üritaks ta Lisbethi veenda, et oli tegutsenud ajutise meeltesegaduse seisundis – et ta kahetses ja tahtis tehtut heaks teha. Ta oli valmis tolmus püherdama, et vaid tüdruku meelt pehmendada ja niimoodi ähvardust ohutuks muuta.

„Ma pean rääkima,” vastas ta nõrga häälega. „Ma tahan su käest andeks paluda…”

Tüdruk kuulas tema üllatavat palvet äraootavalt. Lõpuks nõjatus ta voodiotsale ja heitis talle kurja pilgu.

„Kuula nüüd – sa oled tõbras. Ma ei anna sulle iialgi andeks. Aga kui sa ennast korralikult üleval pead, siis ma halastan sulle päeval, kui mu vastutusvõimetuks tunnistamise otsus ära muudetakse.” Ta ootas, kuni mees pilgu maha lõi. Ta sunnib mind enda ees roomama.

„See, mis ma aasta tagasi ütlesin, kehtib endiselt. Kui sul ei õnnestu otsust ära muuta, avalikustan ma filmi. Kui võtad minuga ühendust mingil muul moel peale selle, mis ma määrasin, avalikustan ma filmi. Kui ma peaksin õnnetusjuhtumi läbi surema, avalikustan ma filmi. Kui sa mind kunagi veel puutud, siis ma tapan su.”

Mees uskus teda. Kahtlemis- ega kauplemisruumi ei olnud.

„Üks asi veel. Sel päeval, kui ma sul minna lasen, võid teha, mis tahad. Aga enne seda ei tõsta sa Marseille’ kliinikusse jalgagi. Kui sa sõidad sinna ja alustad ravi, siis ma tätoveerin sind uuesti. Aga järgmisel korral tuleb tätoveering otsaette.”

Põrguvärk. Kuidas kurat ta teada sai…

Järgmisel sekundil oli tüdruk kadunud. Mees kuulis kerget kõlksatust, kui välisuks lukku keerati. Oli tunne, nagu oleks kummitus külas käinud.

Sellest hetkest hakkas ta Lisbeth Salanderit vihkama intensiivsusega, mis kõrvetas ta meeli nagu punaseks aetud teras ja muutis ta elu pööraseks ihaks noor naine hävitada. Ta fantaseeris tüdruku surmast. Ta unistas, kuidas ta sunnib Lisbethi põlvili roomama ja armu paluma. Ta oleks halastamatu. Ta nägi unes, kuidas ta paneb oma käed tüdruku kaela ümber ja kägistab, kuni ohver õhku ahmib. Ta tahtis ta silmad koobastest ja südame kehast välja rebida. Ta tahtis Lisbethi maamunalt kaotada.

Kummalisel kombel oli see aga sama aeg, mil ta hakkas taas toimima ja leidis iselaadse hingelise tasakaalu. Ta oli endiselt Lisbeth Salanderist nagu kurjast vaimust vaevatud ja keskendus kogu ärkveloleku aja tema olemasolule. Aga ta avastas, et oli uuesti ratsionaalselt mõtlema hakanud. Et tüdruku hävitamine õnnestuks, pidi ta uuesti oma intellekti üle kontrolli saavutama. Tema elu sai uue eesmärgi.

Sellest päevast alates lõpetas ta tüdruku surmast fantaseerimise ja hakkas seda kavandama.

MIKAEL BLOMKVIST MÖÖDUS advokaat Nils Bjurmani seljast vähem kui kahe meetri kauguselt, kui ta kahe tulikuuma klaasi caffe latte’ga Café Hedonis peatoimetaja Erika Bergeri laua poole tüüris. Ei tema ega Erika polnud advokaat Nils Bjurmanist kunagi midagi kuulnud ega pööranud talle vähimatki tähelepanu. Erika kirtsutas nina ja lükkas laual klaasidele ruumi tegemiseks tuhatoosi kõrvale. Mikael pani oma jope tooliseljale, tõmbas tuhatoosi enda poole ja süütas sigareti. Erika vihkas tubakasuitsu ja silmitses teda piinatud ilmel. Mees puhus suitsu justkui vabandavalt temast eemale.

„Ma arvasin, et sa oled maha jätnud.”

„Ajutine tagasilöök.”

„Ma lõpetan seksimise meestega, kes suitsu järele haisevad,” ütles naine ja naeratas kenasti.

„No problem. On teisi totse, kes ei ole nii valivad,” ütles Mikael ja naeratas vastu.

Erika Berger pööritas silmi.

„Milles asi on? Ma saan kahekümne minuti pärast Charliega kokku. Me läheme teatrisse.”

Charlie oli Charlotta Rosenberg, Erika lapsepõlvesõbranna.

„Meie praktikant häirib mind. Ta on kellegi su sõbranna tütar. Ta on olnud meil kaks nädalat ja jääb toimetusse veel kaheksaks nädalaks. Ma ei kannata teda varsti enam välja.”

„Ma olen tähele pannud, et ta vaatab sind himura pilguga. Ma eeldan sinult loomulikult härrasmehelikku käitumist.”

„Erika, plika on 17 aastat vana ja tema vaimne vanus on umbes kümneaastase tasemel, ja see on veel hästi pakutud.”

„Sinuga kohtumine on talle lihtsalt muljet avaldanud. Arvatavasti kerge iidoli-fänni suhe.”

„Eile õhtul kell pool üksteist helistas ta mulle välisukse sisetelefoniga ja tahtis pudeli veiniga külla tulla.”

„Ohoh,” ütles Erika Berger.

„Ohoh oled sa ise,” vastas Mikael. „Kui ma oleksin kakskümmend aastat noorem, siis ma ilmselt ei kahtleks sekunditki. Aga no mida – ta on 17. Mina saan varsti 45.”

„Ära tuleta mulle meelde. Me oleme ühevanused.”

Mikael Blomkvist nõjatus toolileenile ja raputas tuhka.

MIKAEL BLOMKVISTILE EI jäänud märkamata, et Wennerströmi afäär oli talle omamoodi staarioreooli loonud. Möödunud aasta jooksul oli ta saanud kutseid pidudele ja üritustele kõige ootamatumatest kohtadest.

Ilmselgelt tahtsid kutsujad lülitada teda oma tutvusringkonda; tervituseks antud põsesuudlused inimestelt, kellega ta varem vaevu kätt oli surunud, aga kes nüüd tahtsid kangesti tema lähedaste sõprade ja usaldusisikutena paista. Need ei olnud kolleegid ajakirjanikud – neid ta juba tundis ja suhted olid head või halvad –, vaid niinimetatud kultuuriinimesed, näitlejad, pooletoobised ühiskonnategelased ja väiksema kaliibri kuulsused. Mikael Blomkvist külalisena avamispeol või eraviisilisel õhtusöögil oli lihtsalt staatuse küsimus. Möödunud aasta jooksul oli talle kaela sadanud kutseid küll ühele, küll teisele üritusele. Tal hakkas juba harjumuseks saama vastata kutsetele „väga meeldiv, aga mul on kahjuks juba muud plaanid”.

Kuulsuse varjupoolele kuulus ka kuulujuttude vohamine. Üks tuttav oli murelikult kontakti võtnud pärast kuuldusi, et Mikael on võõrutuskliinikust abi otsinud. Tegelikkuses oli Mikaeli narkotarbimine teismeliseeast saadik kokku mõned üksikud marihuaanasigaretid ja üks kord rohkem kui viisteist aastat tagasi rokkbändis laulnud Hollandi tüdrukuga proovitud kokaiin. Tema alkoholitarbimisega olid lood natuke paremad, kuid piirdusid endiselt mõne üksiku silmanähtava joobega pidudel. Kõrtsis jõi ta üldiselt ainult ühe kerge õlle ja meelsasti üldse lahjat õlut. Koduses baarikapis oli viina ja mõned kingituseks saadud viskipudelid, mida avati naeruväärselt harva.

Et Mikael oli mitmete juhuslike suhete ja armuafääridega poissmees, oli hästi teada nii tema suhtlusringkonnas kui ka väljaspool. See põhjustas teistsuguseid kuulujutte. Tema aastatepikkusest suhtest Erika Bergeriga oli korduvalt spekuleeritud. Viimase aasta jooksul täiendati seda väitega, et ta vahetavat pidevalt naisi, harrastavat ohjeldamatult üheöösuhteid ja kasutavat oma tuntust, et Stockholmi kõrtsidest leitud naisi keppida. Üks pealiskaudselt tuttav ajakirjanik oli ükskord koguni küsinud, kas ta ei peaks seksisõltuvuse vastu abi otsima. Kommentaari põhjuseks oli kuulus Ameerika näitleja, kes oma sarnast tõbe kliinikus ravis.

Muidugi oli Mikaelil olnud palju lühiajalisi suhteid ja vahel juhtus, et lausa samal ajal. Ta polnud päris kindel, millest see tuli. Ta teadis, et nägi üsna hea välja, kuid polnud ennast kunagi väga ligitõmbavaks pidanud. See-eest öeldi talle tihti, et temas on midagi, mis naistes huvi tekitab. Erika Berger oli talle öelnud, et temast kiirgab samal ajal nii enesekindlust kui ka turvalisust ja et tal on võime panna naised ennast lõõgastunult ja vabalt tundma. Temaga voodisseminek polnud ei tülikas, ohtlik ega keeruline, küll aga nõudmisi mitte esitav ja erootiliselt nauditav. Mis (Mikaeli arvates) oli just nii, nagu peab.

Vastupidiselt paljude tuttavate arvamusele polnud Mikael kunagi aktiivselt naistele ligi ajanud. Parimal juhul ta andis mõista, et oli kohal ja huvitatud, aga laskis alati naisel esimese sammu astuda. Seks tuli sageli asja loomuliku jätkuna. Naised, kellega ta voodisse sattus, olid harva anonüümsed one night stand’id – kuigi oli ka selliseid olnud, aga enamasti oli siis tulemuseks üsna ebarahuldav voodigümnastika. Mikaeli parimad suhted olid olnud inimestega, keda ta oli rohkem tundma õppinud ja kes talle endale meeldisid. Sellepärast polnudki juhus, et ta oli kakskümmend aastat tagasi alustanud suhet Erika Bergeriga – nad olid sõbrad ja nende vahel oli vastastikune tõmme.

Tema viimase aja kuulsus oli aga tekitanud naistes niisugust huvi, mis tundus talle kummaline ja arusaamatu. Eriti üllatav oli, et noored naised lõid talle impulsiivselt kõige ootamatumates olukordades külge.

Kuid Mikaeli võlusid hoopis teist tüüpi naised kui hakkajad teismelised tibid imelühikeste miniseelikute ja ilusate kehadega. Nooremana olid tema naistuttavad olnud sageli temast vanemad ja mõnel juhul ka oluliselt vanemad ja kogenumad. Aastate jooksul oli vanus aina enam ühtlustunud. Lisbeth Salander, kes oli 25-aastane, oli raudselt märkimisväärne samm vanuseskaalal allapoole.

Mis oli ka Erika Bergeriga kiiruga kokku lepitud kohtumise põhjuseks.

Millennium oli Erika Bergeri ühele tuttavale teene osutamiseks võtnud toimetusse meediagümnaasiumi praktikandi. Iseenesest polnud selles midagi ebatavalist, kuna neil oli igal aastal mitu praktikanti. Mikael oli 17-aastast tüdrukut viisakalt tervitanud ja üsna peagi avastanud, et piiga huvi ajakirjanduse vastu oli kaunis leige, välja arvatud tema soov telekasse saada, ja (kahtlustas Mikael) et Millenniumi toimetuses töötamine oli nüüdsel ajal staatuse küsimus.

Mees märkas kiiresti, et tüdruk ei jätnud kasutamata ühtki võimalust temaga lähema kontakti otsimiseks. Ta teeskles, et ei märka neiukese kaunis ilmseid lähenemiskatseid, mille tagajärjel viimane oma pingutusi kahekordistas. See kõik oli lihtsalt tülikas.

Erika Berger puhkes äkki naerma.

„Armas aeg, sind ahistatakse tööl seksuaalselt.”

„Ricky, see on tüütu. Ma ei taha mingil juhul teda solvata ega piinlikku olukorda panna. Aga ta on umbes sama tagasihoidlik nagu kiimas mära. Mul on peaaegu mure, mida ta ette võib võtta.”

„Mikael, ta on sinusse armunud ja lihtsalt liiga noor ega tea, kuidas ennast väljendada.”

„Sorry. Sa eksid. Ta on kuradi teadlik, kuidas ennast väljendada. Midagi on tema käitumises viltu ja ta hakkab ärrituma, et ma sööta alla ei neela. Ning mul pole mingit vajadust uute kuulujuttude järele, mis teevad minust noort liha jahtiva Mick Jaggeri.”

„Okei. Ma saan su probleemist aru. Ta tuli niisiis eile õhtul sinu ukse taha.”

„Pudeli veiniga. Ütles, et oli ühe „tuttava” juures seal läheduses peol olnud ja üritas kõigest väest juhuslikkuse muljet jätta.”

„Mis sa talle ütlesid?”

„Ma ei lasknud teda sisse. Ma valetasin, et ta tuli ebasobival ajal ja mul on parajasti naistuttav külas.”

„Kuidas ta sellele reageeris?”

„Ärritus kuradi moodi, aga laskis siis jalga.”

„Mida sa tahad, et ma teeksin?”

„Get her off my back. Ma kavatsen esmaspäeval temaga tõsise jutuajamise maha pidada. Ta kas jätab mind rahule või ma löön ta toimetusest minema.”

Erika Berger mõtles natuke aega.

„Ei,” ütles ta. „Ära ütle midagi. Ma räägin ise temaga.”

„Mul pole muud võimalust.”

„Ta otsib sõpra, mitte armukest.”

„Ma ei tea, mida ta otsib, aga…”

„Mikael. Ma olen ise kunagi samas olukorras olnud. Ma räägin temaga.”

NILS BJURMAN OLI nagu kõik teised, kes telekat vaatasid ja õhtulehti lugesid, Mikael Blomkvistist kuulnud. Kuid ta ei tundnud teda ära ja isegi kui oleks tundnud, poleks ta reageerinud. Tal polnud õrna aimugi, et Millenniumi toimetuse ja Lisbeth Salanderi vahel on mingi seos.

Peale selle oli ta liiga oma mõtetesse vajunud ega pannud ümbritsevat tähele.

Pärast seda, kui tema intellektuaalne halvatus lõpuks ometi taandus, hakkas ta oma olukorda aegamööda analüüsima ja murdis pead, kuidas tal tuleks Lisbeth Salanderi hävitamiseks toimida.

Probleem keerles ühe ja sama komistuskivi ümber.

Lisbeth Salanderi valduses oli rohkem kui üheksakümne minuti pikkune film, mille tüdruk oli salakaameraga salvestanud ja mis detailselt näitas, kuidas mees teda vägistab. Ta oli filmi näinud. See ei jätnud heasoovlikuks tõlgendamiseks mingit võimalust. Kui prokuratuur peaks sellest kunagi teada saama või – mis veel hullem – kui see satub meedia hammaste vahele, oli tema elu, karjäär ja vabadus läbi. Teades karistusi jõhkra vägistamise, abitus seisundis isiku ärakasutamise, kehavigastuste ja jõhkrate kehavigastuste tekitamise eest, arvas ta selle kõige eest saavat umbes kuus aastat vanglat. Mõni agaram prokurör võiks tõlgendada ühte filmilõiku ehk koguni tapmiskatsena.

Ta oli tüdruku peaaegu ära lämmatanud, kui ta vägistamise ajal suures erutuses patja ohvri näole surus. Ta soovis, et oleks oma teo lõpuni viinud.

Nad ei mõistaks, et tüdruk mängis kogu aja. Ta oli meest provotseerinud, plõksutanud oma armsaid lapsesilmi ja võrgutanud kehaga, mis oleks võinud kuuluda 12-aastasele. Ta oli lasknud mehel ennast vägistada. See oli ta enda süü. Nad ei mõistaks iialgi, et tegelikult oli tüdruk teatrietendust lavastanud. Tüdruk oli kõike planeerinud…

Mida ta ka ei teeks, kõige eelduseks oli filmi enda kätte saamine ja kontrollimine, et sellest koopiaid ei ole. See oli probleemi tuum.

Polnud kahtlust, et Lisbeth Salanderi taoline nõid oli jõudnud endale aastate jooksul mitmeid vaenlasi soetada. Advokaat Bjurmanil oli aga üks suur eelis. Erinevalt kõikidest teistest, kes ühel või teisel põhjusel noore naise peale olid vihastanud, oli tal piiramatu juurdepääs kõikidele haiguslugudele, sotsiaalameti toimikutele ja psühhiaatrilistele ekspertiisidele. Ta oli üks väheseid inimesi Rootsis, kes teadis Lisbethi suurimaid saladusi.

Kui ta võttis vastu ülesande noore naise eestkostjaks hakata, saatis hoolekandeamet talle lühida ja ülevaatliku toimiku – umbes viisteist lehekülge teksti, mis andsid põhiliselt ülevaate Lisbethi elust täisealisena, kokkuvõtte kohtupsühhiaatrite diagnoosist, linnakohtu otsuse eestkoste määramise kohta ja eelmise aasta majandusaruande.

Ta luges ülevaadet üha uuesti ja uuesti. Seejärel hakkas ta süstemaatiliselt koguma informatsiooni Lisbeth Salanderi mineviku kohta.

Advokaadina oli ta hästi kursis, kuidas avalikest ametkondade registritest informatsiooni kätte saada. Eestkostjana polnud tal mingit probleemi tungida läbi ka tüdruku haiguslugusid ümbritsevast salastatusnõudest. Ta oli üks väheseid inimesi, kes võis kätte saada Lisbeth Salanderit puudutava mis tahes paberi.

Ometigi oli kulunud kuid noore naise elu detailhaaval kokku kogumiseks, alates kõige varasematest põhikooli märkmetest sotsiaalameti toimikute, politseijuurdluse ja linnakohtu protokollini. Ta oli isiklikult külastanud dr Jesper H. Lödermani, psühhiaatrit, kes seoses Lisbethi 18-aastaseks saamisega oli soovitanud ta kinnisesse asutusse saata. Arst andis talle põhjaliku seletuse. Kõik olid väga abivalmid. Üks sotsiaalameti daam oli teda koguni kiitnud ebatavaliselt aktiivse huvi eest süveneda Lisbeth Salanderi elu kõikidesse üksikasjadesse.

Kuid tõelise kullasoone leidis ta hoolekandeametis tolmunud kastis olnud kahe märkmeraamatu näol. Märkmete autoriks oli Bjurmani eelkäija, advokaat Holger Palmgren, kes ilmselt oli Lisbeth Salanderit tundma õppinud paremini kui keegi teine. Palmgren oli kohusetundlikult koostanud igal aastal hoolekandeametile lühikese raporti, kuid Bjurman oletas, et Lisbeth Salander polnud teadlik Palmgreni usinalt tehtud isiklikest päevikuvormis märkmetest. Arvatavasti oli see Palmgreni töömaterjal, mida keegi polnud isegi avanud ega lugenud, kui see kaks aastat tagasi pärast Palmgreni ajurabandust hoolekandeametile üle anti.

See oli originaal. Koopiat ei olnud.

Täiuslik.

Palmgren andis Lisbeth Salanderist hoopis teistsuguse pildi kui sotsiaalameti toimikust lugeda võis. Ta oli suutnud jälgida Lisbeth Salanderi vaevalist teekonda kontrollimatust teismelisest noore naiseni ja tänu Palmgreni tutvustele saadud tööni turvafirmas Milton Security. Bjurman taipas aina kasvava üllatusega, et Lisbeth Salander polnud mingi arengupeetusega valvelauatädi, kelle ülesandeks oli masinal koopiate tegemine ja kohvikeetmine, vastupidi – ta tegi Miltoni tegevdirektorile Dragan Armanskile kompetentsust nõudvaid isikute taustauuringuid. Sama ilmne oli, et Armanski ja Palmgren tundsid teineteist ning vahetasid teineteisega oma kaitsealuse kohta aeg-ajalt informatsiooni.

NILS BJURMAN JÄTTIS Dragan Armanski nime meelde. Kõigist Lisbeth Salanderi elus figureerinud inimestest oli ainult kaks sellist, kes mingis mõttes tundusid olevat tema sõbrad ja kes suhtusid nooresse naisesse kui oma kaitsealusesse. Palmgreniga polnud enam vaja arvestada. Järele jäi Armanski kui ainuke potentsiaalne oht. Bjurman otsustas Armanskist eemale hoida ja teda mitte üles otsida.

Kaustikud olid paljutki seletanud. Bjurman mõistis äkitselt, kuidas Lisbeth Salander võis temast nii palju teada. Ta ei saanud siiski veel aru, kuidas tüdruk teadis tema äärmiselt diskreetsest visiidist Prantsusmaale plastilise kirurgia kliinikusse, aga suur osa müstikast oli hajunud. Noore naise tööks oli nuhkida teiste inimeste eraelus. Ta muutus omaenda jälitustöös hoobilt ettevaatlikuks ja mõistis, et arvestades Lisbeth Salanderi ligipääsu tema korterile, oli täiesti sobimatu hoida tüdrukut puudutavaid pabereid kodus. Ta korjas kõik dokumendid kokku ja viis kastiga Stallarholmeni lähedal asuvasse suvilasse, kus ta veetis üksildaselt mõtiskledes aina rohkem aega.

Mida rohkem ta Lisbeth Salanderi kohta luges, seda enam ta veendus, et tegemist oli patoloogiliselt haige inimesega. Külmavärinad jooksid üle selja paljast mõttest, et ta oli olnud tüdruku küüsis, käeraudadega omaenda voodi külge kinnitatud. Ta oli olnud noore naise meelevallas ja Bjurman ei kahelnud, et provotseerimise korral ei kõhkleks too oma ähvardust täide viimast. Lisbethil puudusid sotsiaalsed pidurid. Ta oli haige, neetud eluohtlik hull. Eemaldatud sütikuga käsigranaat. Hoor.

HOLGER PALMGRENI MÄRKMED olid andnud talle ka mõistatuse viimase võtme. Mitmel puhul kirjutas Palmgren äärmiselt isikliku sisuga päevikumärkmeid Lisbeth Salanderiga peetud jutuajamiste kohta. Poolemeelne vanamees. Kahe jutuajamise juures viitas ta väljendile „kui Kõik Halb juhtus”. Palmgren oli täiesti ilmselt laenanud väljendi otse Lisbeth Salanderilt, kuid polnud selge, mille kohta see käis.

Bjurman märkis üllatunult üles sõnad „Kõik Halb”. Aastad kasuperes? Mingi eriline ahistamine? Kõik peaks ju olema olemas selle ulatusliku dokumentatsiooni hulgas, millele tal nagunii juurdepääs oli.

Ta avas Lisbeth Salanderi 18-aastaseks saamisel tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi ja luges selle tähelepanelikult viiendat või kuuendat korda uuesti läbi. Sel silmapilgul ta mõistis, et tema Lisbeth Salanderi kohta käivates teadmistes on lünk.

Tal olid olemas toimikumärkmete väljavõtted põhikoolist, tõend, mis kinnitas Lisbeth Salanderi ema võimetust oma lapse eest hoolitseda, erinevate kasuperede aruanded teismeeast ja vaimse seisundi ekspertiis 18-aastaseks saamisel.

Miski oli vallandanud hullumeelsuse, kui tüdruk oli 12-aastane.

Tema eluloos oli ka teisi lünki.

Kõigepealt avastas Bjurman oma suureks hämmastuseks, et Lisbeth Salanderil oli kaksikõde, keda polnud mainitud üheski tema valduses olevas dokumendis. Issand jumal, neid on kaks. Aga ta ei leidnud mingeid märke selle kohta, mis õega oli juhtunud.

Isa oli teadmata ja puudus seletus, miks ema ei saanud tüdruku eest enam hoolitseda. Bjurman oli varem lähtunud sellest, et ema oli haigeks jäänud ja seoses sellega algas ka kogu psühhiaatriahaigla külastamise protsess. Nüüd oli ta veendunud, et Lisbeth Salanderiga juhtus midagi 12–13 aasta vanusena. Kõik Halb. Mingisugune trauma. Aga kuskilt ei selgunud, mis see Kõik Halb oli.

Kohtupsühhiaatria ekspertiisist leidis ta lõpuks viite ühele puuduvale lisale – politseijuurdluse toimik, kuupäevaga 12.03.1991. Toimikunumber oli käsitsi kirjutatud ekspertiisiakti koopia äärele, mille ta oli sotsiaalameti tolmunud peidikutest leidnud. Aga kui ta üritas politseitoimikut välja tellida, tekkis takistus. Juurdluse oli Kuninglik Majesteet salastatuks tembeldanud. Ta võis otsuse valitsusele edasi kaevata.

Nils Bjurman oli hämmingus. Iseenesest polnud üllatav, et 12-aastase tüdrukuga seotud juurdlus oli salastatud – isikuandmete puutumatust arvestades oli see normaalne. Kuid tema oli Lisbeth Salanderi eestkostja ja tal oli õigus nõuda eestkostealust puudutavaid mis tahes dokumente. Ta ei suutnud mõista, miks oli juurdlus salastatud nii kõrgel tasemel, et sellele tuli juurdepääsu taotleda valitsuse käest.

Automaatselt esitas ta vastavasisulise avalduse. Selle läbivaatamine võttis aega kaks kuud. Oma siiraks imestuseks sai ta eitava vastuse. Ta ei suutnud aru saada, mis võis 12-aastast tüdrukut puudutavas peaaegu 15 aastat vanas politseijuurdluses nii dramaatilist olla, et see oli sama salajane kui Rosenbadi võtmete asukoht.

Ta pöördus tagasi Holger Palmgreni päevaraamatu juurde, luges selle rida realt uuesti läbi ja püüdis mõista, mida Kõige Halva all silmas peeti. Aga tekst ei andnud mingit niidiotsa. Ilmselt oli see teema, mida Holger Palmgren ja Lisbeth Salander olid omavahel arutanud, aga mida advokaat polnud selgelt kirja pannud. Märkmed Kõige Halva kohta ilmusid uuesti ka pika päevaraamatu lõpus. Võimalik, et Palmgren lihtsalt polnud jõudnud enne ajurabandust korralikke märkmeid teha.

See viis advokaat Bjurmani mõtted uutele radadele. Holger Palmgren oli olnud Lisbeth Salanderi hooldaja alates tüdruku 13-aastaseks saamisest ja eestkostja pärast 18-aastaseks saamist. Teiste sõnadega oli Palmgren olnud asjaga seotud vahetult pärast Kõige Halva juhtumist, kui Lisbeth Salander kinnisesse psühhiaatriahaiglasse suleti. Seega oli väga tõenäoline, et ta teadis, mis oli juhtunud.

Bjurman läks tagasi hoolekandeameti arhiivi. Seekord ei palunud ta näha Lisbeth Salanderit puudutavaid dokumente, vaid nõudis välja Palmgreni töökohustuste kirjelduse – sotsiaalameti tehtud otsuse. Ta sai dokumendi, mis esmapilgul paistis pettumusena. Kaks lehekülge lühidat informatsiooni. Lisbeth Salanderi ema ei olnud enam suuteline oma tütarde eest hoolitsema. Eriliste asjaolude tõttu tuli lapsed teineteisest lahutada. Camilla Salanderi saatis sotsiaalamet kasuperesse. Lisbeth Salander paigutati St Stefani lastepsühhiaatria kliinikusse. Mingit muud alternatiivi ei arutatud. Miks? Ainult salapärane ametlik tekst: Seoses juhtumiga 910312 otsustas sotsiaalamet, et… Selle järel veel üks viide müstilisele salajasele politseijuurdlusele. Kuid seekord leidus veel üks detail – juurdluse läbi viinud politseiniku nimi.

Advokaat Nils Bjurman põrnitses hämmeldusega nime. Seda nime ta tundis. Isegi väga hästi.

Asjaolud paistsid nüüd hoopis uues valguses.

Tal kulus veel kaks kuud, et hoopis teist teed kaudu dokumendid enda kätte saada – lühike kokkuvõtlik juurdlus 47 leheküljel A4-kaustas ning selle jätk märkmete näol, kokku üle 60 lehekülje kuue aasta jooksul kogutud materjale.

Esialgu ei taibanud ta seoseid.

Siis leidis ta kohtuarstide fotod ja kontrollis uuesti nime.

Mu jumal… see ei saa võimalik olla.

Ta mõistis äkitselt, miks kogu asi oli salajaseks tembeldatud. Advokaat Nils Bjurman oli saanud peavõidu.

Kui ta seejärel toimikut hoolikalt rida realt luges, sai ta aru, et peale tema on maailmas veel üks inimene, kellel on põhjust Lisbeth Salanderit sama kirglikult vihata.

Bjurman ei olnud üksi.

Tal oli liitlane. Kõige ebatõenäolisem liitlane, keda ta suutis endale ette kujutada.

Plaan hakkas aegamööda ilmet võtma.

NILS BJURMAN ÄRKAS oma mõtisklustest, kui tema lauale Café Hedonis langes vari. Ta vaatas üles ja nägi blondi… hiiglast, see oli õige sõna.

Ta põrkas enne enesevalitsuse tagasisaamist sekundi murdosaks tagasi.

Tema poole alla vaatav mees oli üle kahe meetri pikk ja tugeva kehaehitusega. Erakordselt tugeva kehaehitusega. Kahtlemata kulturist.

Bjurman ei pannud tähele vähimatki märki rasvast või lõtvusest. Kokkuvõttes jättis tüüp hirmuäratavalt jõulise mulje.

Mees oli blond, siilisoenguks aetud meelekohtade ja lühikese tukaga. Tal oli ovaalne, silmatorkavalt pehme, peaaegu lapselik nägu. Seljas oli tal lühike must nahkjope, sinine särk, must lips ja mustad püksid.

Viimasena pani advokaat Bjurman tähele mehe käsi. Kui mees oli üldiselt suurekasvuline, siis käed olid lihtsalt tohutud.

„Advokaat Bjurman?”

Ta rääkis ilmselge aktsendiga, kuid hääl oli nii imelikult peenike, et Bjurmani suu tõmbus hetkeks peaaegu muigele. Ta noogutas.

„Me saime su kirja.”

„Kes sina oled? Ma tahtsin kohtuda…”

Hiiglaslike kätega mees ignoreeris küsimust, istus Bjurmani vastu ja katkestas ta lause.

„Selle asemel kohtud minuga. Seleta, mida sa soovid.”

Advokaat Nils Bjurman kõhkles hetkeks. Ta vihkas mõtet anda ennast täiesti võõra inimese meelevalda. Aga see oli hädavajalik. Ta tuletas endale meelde, et polnud ainuke, kes Lisbeth Salanderit vihkab.

Küsimus oli liitlaste leidmises. Vaikse häälega hakkas ta asja seletama.