Читать книгу Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson - Страница 8

Kolmapäev, 12. jaanuar – reede, 14. jaanuar

ÄPPELVIKEN NÄIS VÕÕRAS ja tundmatu, kui Lisbeth esimest korda üle 18 kuu oma renditud Nissan Micraga sinna sisse pööras. Alates 15. eluaastast oli ta regulaarselt igal aastal paar korda külastanud hooldekodus oma ema, kes oli paigutatud sinna pärast seda, kui Kõik Halb oli toimunud. Harvadest külaskäikudest hoolimata oli Äppelviken omamoodi kindel punkt Lisbethi elus. Tema ema veetis seal viimased kümme aastat oma elust ja pärast viimast laastavat ajuverejooksu kõigest 43-aastasena ta seal ka suri.

Ema nimi oli Agneta Sofia Salander. Elu viimased 14 aastat oli ta kannatanud korduvate väikeste ajuverejooksude all, mis muutsid enda eest hoolitsemise ja igapäevase eluga hakkamasaamise võimatuks. Ajuti polnud ema isegi kontaktivõimeline ja tal oli raskusi Lisbethi äratundmisega.

Ema peale mõtlemine tekitas Lisbeth Salanderis alati abituse ja läbitungimatu pimeduse tunde. Teismeeas hellitas ta kaua lootust, et ema saab terveks ja nende vahel tekib lähedane side. Mõistusega teadis ta aga, et seda ei juhtu.

Ema oli olnud sale ja väikesekasvuline, kuid kaugeltki mitte nii anorektiline kui Lisbeth. Vastupidi, ema oli olnud kaunis ja ilusa kehaehitusega. Täpselt nagu Lisbethi õdegi.

Camilla.

Lisbeth ei tahtnud oma õe peale mõelda.

Lisbethi meelest oli saatuse iroonia, et nad olid õega nii totaalselt erinevad. Nad olid kaksikud, sündinud kahekümneminutilise vahega.

Lisbeth sündis esimesena. Camilla oli ilus.

Nad olid nii erinevad, et mõte nende arenemisest ühes ja samas emakas tundus lausa võimatu. Kui Lisbeth Salanderi geneetiline kood poleks olnud vigane, oleks ta olnud täpselt samamoodi säravalt ilus nagu ta õde.

Ja arvatavasti sama napakas.

Juba pisikesest peale oli Camilla olnud avatud loomuga, populaarne ja koolis edukas. Lisbeth oli olnud vaikne, endassetõmbunud ja vastas harva õpetajate küsimustele, mis väljendus ka totaalselt erinevates hinnetes. Juba algkoolis tõrjus Camilla Lisbethi lausa sel määral eemale, et nad ei läinud isegi sama teed mööda kooli. Õpetajad ja klassikaaslased panid tähele, et tüdrukud ei suhelnud kunagi ega istunud ka kunagi teineteise lähedal. Kolmandast klassist alates käisid nad paralleelklassides. Sellest saadik, kui nad olid 12-aastased ja juhtus Kõik Halb, kasvasid nad erinevates kasuperedes. Nad polnud pärast 17-aastaseks saamist kohtunud ja tollal oli lõppenud asi sellega, et Lisbethil oli silm sinine ja Camillal huul lõhki. Lisbeth ei teadnud, kus Camilla praegu olla võiks, ja ta polnud teinud ka katset seda teada saada.

Õdede Salanderite vahel polnud armastust.

Lisbethi silmis oli Camilla võlts, väärastunud ja manipuleeriv. Ometi oli linnakohtu otsuse järgi segane hoopis Lisbeth.

Ta peatus külalisparklas, nööpis kulunud nahkjope kinni ja läks läbi vihmasaju peaukse poole. Ta seisatas ühe pargipingi juures ja vaatas ringi. Just siin, selle pingi juures, oli ta kaheksateist kuud tagasi viimast korda oma ema näinud. Teel põhja poole, appi Mikael Blomkvistile, jahtima organiseeritud, aga hullu sarimõrvarit, oli ta põiganud Äppelvikeni hooldekodusse möödaminnes sisse. Ema oli rahutu ega paistnud Lisbethi ära tundvat, kuid ometigi ei tahtnud ta tütart ära lasta. Ta hoidis Lisbethi kätt ja vaatas tütart eksleva pilguga. Lisbethil oli olnud kiire. Ta oli käe lahti tõmmanud, ema kallistanud ja mootorrattaga minema kihutanud.

Äppelvikeni juhataja Agnes Mikaelsson paistis Lisbethi nähes rõõmustavat. Ta tervitas sõbralikult ja saatis Lisbethi laoruumi, kust nad tõid ära ühe kolimiskasti. Lisbeth tõstis kasti üles. See kaalus paar kilo, sisu oli ühe elatud elu päranduse kohta kaunis kasin.

„Ma ei teadnud, mida su ema asjadega teha,” ütles Mikaelsson. „Aga mul oli alati tunne, et ühel päeval tuled sa veel tagasi.”

„Ma olin reisil,” vastas Lisbeth.

Ta tänas, et hooldekodu oli kasti alles hoidnud, viis selle autosse ja lahkus Äppelvikenist viimast korda.

LISBETH OLI MOSEBACKEL tagasi varsti pärast kella kahtteist päeval ja viis oma ema kasti üles korterisse. Ta pani selle avamatult esikusse panipaika ja läks uuesti välja.

Parajasti siis, kui ta välisukse avas, sõitis majast aeglaselt mööda politseiauto. Lisbeth seisatas ja jälgis teraselt ametiisikute viibimist tema maja juures, aga kuna politseinikud ei näidanud mingit märki vaenulikkusest, jättis ta nad rahule.

Pärastlõunal käis ta H&M-is ja KappAhlis ning ostis omale uue garderoobi. Ta hankis hulga argiseid riideid, nagu pükse, teksaseid, sviitreid ja sokke. Kallid firmarõivad teda ei huvitanud, aga talle pakkus teatud naudingut osta silmagi pilgutamata korraga pool tosinat paari teksaseid. Kõige ekstravagantsemad ostud tegi ta Twilfitis, kust ostis mitu komplekti aluspükse ja rinnahoidjaid. Ka need olid lihtsad mudelid, kuid pärast poolt tundi piinlikkusega segatud otsimist haaras ta kaasa ka komplekti, mis tema meelest oli „seksikas” või isegi „pornohõnguline” ja mida ta varem poleks iialgi ostnud. Kui ta õhtul komplekti selga proovis, tundis ta end ääretult tobedalt. Peeglis nägi ta groteskses riietuses kõhetut tätoveeritud tüdrukut. Ta võttis pesu seljast ära ja viskas prügikasti.

Ta ostis Din Skost paari tugevaid talvesaapaid ja kaks paari kergemaid kingi. Pärast seda ostis ta hetkelise tuju ajel paari musti kõrge kontsaga saapaid, mis tegid ta mõne sentimeetri võrra pikemaks. Lisaks sellele muretses ta endale korraliku pruuni seemisnahkse talvejope.

Ta toimetas ostud koju, keetis kohvi ja tegi võileibu, seejärel sõitis Ringenile ja andis rendiauto tagasi. Ta jalutas koju ja istus ülejäänud õhtu Saltsjö vett silmitsedes pimedas aknaorvas.

MIA BERGMAN, KRIMINOLOOGIA DOKTORANT, lõikas kohupiimakoogi lahti ja kaunistas selle vaarikajäätisega. Ta pakkus kõigepealt Erika Bergerile ja Mikael Blomkvistile ning tõstis seejärel magustoidukausid Dag Svenssoni ja enda ette. Malin Eriksson oli magustoidust resoluutselt loobunud ja piirdus musta kohviga imelikus vanaaegses lillelises portselantassis.

„See oli mu vanaema serviis,” ütles Mia Bergman, märgates, et Malin tassi uurib.

„Ta kardab hirmsasti, et mõni tass läheb katki,” ütles Dag Svensson. „Need võetakse välja ainult siis, kui meil käib eriti tähtsaid külalisi.”

Mia Bergman naeratas. „Ma kasvasin aastaid oma vanaema juures ja serviis on peaaegu kõik, mis mul temast jäänud on.”

„Need on tohutult ilusad,” ütles Malin. „Mul endal on köögis sada protsenti IKEA asjad.”

Mikael Blomkvist ei hoolinud lillelistest kohvitassidest ja uuris selle asemel kriitilise pilguga magustoidukaussi. Ta kaalus, kas peaks püksirihma ühe augu võrra lõdvemaks laskma. Erika Berger ilmselt jagas tema tundeid.

„Issand jumal, ma oleksin ka pidanud magustoidust loobuma,” ütles ta ja vaatas vabandavalt Malini poole, enne kui lusika tugevamini pihku haaras.

Tegelikult oli see mõeldud lihtsa töise õhtusöögina, osalt kinnitamaks tehtud koostööotsust, osalt jätkamaks Millenniumi erinumbri arutamist. Dag Svensson oli teinud ettepaneku nende juures kodus natuke süüa ja Mia Bergman oli pakkunud parimat magushapus kastmes kana, mida Mikael Blomkvist kunagi oli saanud. Õhtusöögi kõrvale jõid nad kaks pudelit tugevamaitselist punast Hispaania veini ja magustoidu juurde jõudes küsis Dag Svensson, kas keegi sooviks klaasi Tullamore Dew’d. Ainult Erika Berger oli nii rumal, et keeldus, ja Svensson tõstis klaasid lauale.

Dag Svensson ja Mia Bergman elasid Enskedes kahetoalises korteris. Nad olid juba paar aastat koos olnud, kuid tegid aasta tagasi otsustava liigutuse ja kolisid kokku.

Nad olid kogunenud õhtul kella kuue paiku ja selleks ajaks, kui pool üheksa magustoitu pakuti, polnud õhtusöögi tegelikust põhjusest veel sõnagi räägitud. See-eest avastas Mikael, et Dag Svensson ja Mia Bergman meeldivad talle ning ta tundis ennast nende seltskonnas hästi.

Erika Berger juhtis lõpuks jutu teemale, mida nad arutama olid kogunenud. Mia Bergman tõi oma doktoritöö väljaprinditud koopia ja pani selle Erika ette lauale. Pealkiri oli üllatavalt irooniline – From Russia with Love – mis loomulikult vihjas Ian Flemingi 007-klassikale. Alapealkirjaks oli Trafficking, organiseeritud kuritegevus ja vastumeetmed.

„Te peate vahet tegema minu doktoritöö ja Dagi raamatu vahel,” ütles ta. „Dagi raamat on agitatsiooniline versioon, mis on suunatud trafficking’i pealt kasu lõikajate vastu. Minu doktoritöö on statistika, uurimus, seadusetekstid ja analüüs selle kohta, kuidas ühiskond ja kohtud ohvreid kohtlevad.”

„Ehk siis naisi.”

„Noored tüdrukud, tavaliselt 15–20-aastased, pärit töölisklassi hulgast, viletsa haridusega. Sageli on ka tüdrukute kodused suhted keerulised ja nende kallal on seksuaalset vägivalda tarvitatud juba lapsepõlvest saadik. Üheks nende Rootsi meelitamise põhjuseks on loomulikult kellegi poolt ette söödetud valed.”

„Seksikaubitsejate poolt.”

„Selles mõttes on doktoritöös ka teatud sooline perspektiiv. Harva saab uurija rolle soopiiride raames nii täpselt määratleda. Naised – ohvrid, mehed – kurjategijad. Kui mõni harv erand välja arvata, kus naised seksikaubanduse pealt kasu lõikavad, pole ühtki teist kuritegevuse liiki, kus soorollid oleksid kuriteo eelduseks. Pole ka ühtki muud kuritegevuse liiki, kus sotsiaalne sallivus on nii suur ja kus ühiskond kuritegevuse ohjeldamiseks nii vähe ette võtab.”

„Kui ma õigesti aru saan, on Rootsis vaatamata kõigele päris karm trafficking’i ja seksikaubanduse vastane seadusandlus,” ütles Erika.

„Ära aja naerma. Mõnisada tüdrukut – täpset statistikat ei ole – tuuakse igal aastal Rootsi, et nad siin libudena raha teeniksid, mis teiste sõnadega tähendab nende kehade süstemaatilist vägistamist. Pärast trafficking’i vastase seaduse vastuvõtmist on seda kohtus rakendatud ainult mõnel üksikul korral. Esimene kord oli 2003. aasta aprillis selle hullu soovahetajast bordellimaadami vastu. Ja loomulikult mõisteti ta õigeks.”

„Oota, ma arvasin, et ta mõisteti süüdi?”

„Bordellipidamise eest küll. Aga trafficking’i süüdistusest ta vabastati. See juhtus nii, et ohvriks olnud tüdrukud olid samal ajal ka tunnistajad, aga kadusid enne kohut tagasi Baltikumi. Võimud üritasid neid kohtusse saada ja neid otsiti muuhulgas ka Interpoliga taga. Aga pärast kuid kestnud otsimist nenditi lihtsalt, et neid ei suudeta leida.”

„Mis neist sai?”

„Mitte midagi. Saade „Telgitagused” uuris selle loo järge ja sõitis Tallinna. Reporteritel kulus umbes üks pärastlõuna, et leida üles kaks tüdrukut, kes elasid oma vanematekodus. Kolmas tüdruk oli Itaaliasse kolinud.”

„Teiste sõnadega, Tallinna politsei ei olnud just kuigi tõhus.”

„Pärast seda on tegelikult paar süüdimõistvat otsust tehtud, kuid need on puudutanud isikuid, kes on vahi alla võetud kas mingi muu kuriteo pärast või on olnud nii silmatorkavalt rumalad, et pole suutnud vahelejäämist vältida. Seadus on tegelikult kosmeetika. Seda ei kasutata.”

„Ah nii.”

„Probleem on, et kuriteoks on jõhker vägistamine, sageli kombineeritult kehavigastuste või raskete kehavigastuste tekitamisega, surmaga ähvardamisega ja teatud juhtudel ebaseadusliku vabadusevõtmisega,” lisas Dag Svensson. „See on argipäev paljudele tüdrukutele, kes miniseelikus ja tugeva meigiga mõnda eeslinna villasse sõidutatakse. Asi on ju selles, et tüdrukul pole valikut. Ta kas sõidab kohale ja kepib koleda vanamehega või saab kupeldajalt peksa. Nad ei saa põgeneda – nad ei oska keelt, ei tunne seadusi ega reegleid ega tea sedagi, kuhu tuleks pöörduda. Koju sõita ei saa. Esimese asjana võetakse neilt passid ära ja bordellimaadami juhtumi puhul olid nad lisaks veel ka korterisse luku taha pandud.”

„Kõlab nagu orjapidamine. Kas tüdrukud ise üldse midagi teenivad?”

„Ikka, jah,” vastas Mia Bergman. „Plaastriks haavale saavad nad ka ikka oma osa. Nad töötavad keskeltläbi mõned kuud ja sõidavad siis koju tagasi. Neil võib korralik rahapatakas kaasas olla – 20 000 kuni 30 000 krooni, mis Vene rahas on terve väike varandus. Paraku on nad lisaks saanud ka päris karmi alkoholi- või narkootikumisõltuvuse ja elustiili, mille juures raha kaunis kiiresti otsa saab. See muudab süsteemi taastootvaks; mõne aja pärast on tüdrukud jälle platsis, et uuesti tööle hakata, ja lähevad oma piinajate juurde nii-öelda vabatahtlikult tagasi.”

„Kui palju raha selles äris aastas liigub?” küsis Mikael.

Mia Bergman vaatas Dag Svenssoni poole ja mõtles enne vastamist natuke aega.

„Täpset vastust sellele küsimusele on raske anda. Me oleme seda igapidi arvutanud, aga paljud numbrid on ainult umbkaudne hinnang.”

„No laias laastus.”

„Okei, me teame näiteks, et bordellipidaja, kes kupeldamise eest süüdi mõisteti, aga trafficking’i süüdistusest vabastati, tõi idapoolsetest riikidest siia kahe aasta jooksul kolmkümmend viis naist. Nad olid siin mõnest nädalast mõne kuuni. Kohtus tuli välja, et selle kahe aasta jooksul teenisid nad ühtekokku üle kahe miljoni krooni. Selle järgi ma olen arvestanud, et üks naine toob kuus sisse natuke üle 50 000 krooni. Sellest 15 000 krooni võetakse kulude katteks maha – sõidud, riided, korter jne. Jutt ei ole mingist luksusest, tihtipeale ööbitakse korteris, mille jõuk neile kasutada on andnud. Allesjäänud 45 000 kroonist võtab jõuk 20 000 ja 30 000 krooni vahel endale. Jõugu ninamees paneb poole, ütleme 15 000 krooni, oma taskusse ja jagab ülejäänu oma alluvate vahel: autojuhid, turvajad ja teised. Tüdruk saab 10 000–12 000 krooni.”

„Ja iga kuu…”

„Oletame, et jõugul on kaks või kolm tüdrukut, kes nende heaks rügavad. Järelikult toovad nad iga kuu sisse 150 000 krooni. Igas jõugus on keskmiselt kaks-kolm inimest, kes sellest rahast oma osa tahavad saada. Umbes selline näeb vägistamise majanduspool välja.”

„Ja kui paljudest on jutt… ma mõtlen, kokku arvates…”

„Lähtuda võib sellest, et pidevalt on umbes sada aktiivselt tegutsevat tüdrukut, kes on mingis osas trafficking’i ohvrid. See tähendab, et kogu käive terves Rootsis ulatub iga kuu umbes 1,5 miljoni kroonini ja aastas järelikult kuhugi 100 miljoni krooni kanti. See puudutab niisiis ainult trafficking’iga seotud tüdrukuid.”

„Kõlab nagu peenraha.”

„See ongi peenraha. Ja selle suhteliselt tagasihoidliku summa kokkusaamiseks vägistatakse üle saja tüdruku. See ajab mind marru.”

„See pole just objektiivse uurija jutt. Aga kui ühe tüdruku kohta tegutseb selles äris kolm meest, siis järelikult teenib viissada või kuussada meest selle abil omale ülalpidamist.”

„Tegelikult ilmselt küll vähem. Ma oletan, et veidi üle kolmesaja mehe.”

„See ei tohiks ju ületamatu probleem olla,” ütles Erika.

„Me teeme seadusi ja avaldame ajakirjanduses oma nördimust, aga peaaegu mitte keegi ei ole rääkinud idablokist pärit hooraga ega tea midagi tema elust.”

„Kuidas see toimub? Ma mõtlen, praktiliselt. Tallinnast 16-aastase tüdruku märkamatult siia toomine peaks päris keeruline olema?” küsis Mikael.

„Kui ma uurimust tegema hakkasin, siis arvasin, et tegemist on mingisuguse uskumatult hästi organiseeritud maffiaga, kes elegantse liigutusega tüdrukuid üle piiri toimetab.”

„Aga see polegi nii?” küsis Malin Eriksson.

„Tegevus on küll organiseeritud, aga lõpuks sain aru, et tegemist on paljude väikeste ja üsna kehvasti organiseeritud jõukudega. Unusta Armani ülikonnad ja sportautod – keskmises jõugus on kaks kuni kolm liiget, pooled venelased või baltimaalased ja pooled rootslased. Kujuta endale ette keskmist jõugu ninameest: ta on 40-aastane, istub, maika seljas, joob õlut ja urgitseb naba. Haridust tal ei ole ja teatud mõttes võib teda pidada sotsiaalselt mahajäänuks, terve elu on tal probleeme olnud.”

„Romantiline.”

„Tema suhtumine naistesse on kiviaegne. Ta on tuntud vägivallatseja, joob ennast tihti purju ja annab kohe peksa, kui keegi piuksatada peaks julgema. Jõugus on oma kindel hierarhia ja sageli „kolleegid” kardavad teda.”

LISBETHI MÖÖBLISAADETIS IKEA-ST saabus kolm päeva hiljem kella poole kümne paiku. Kaks tugevat kutti surusid naljaka norra aktsendiga kõneleva blondi Irene Nesseri kätt. Seejärel sõitsid nad pisikese liftiga üles-alla ja kulutasid ülejäänud päeva laudu, kappe ja voodeid kokku pannes. Nad töötasid pöörase efektiivsusega ja oleksid nagu varemgi seda tööd teinud. Irene Nesser läks Söderi turuhalli, ostis kaasa Kreeka toitu ja pakkus töömeestele lõunat.

IKEA kutid said tööga valmis kella viie paiku. Kui nad ära olid läinud, tõmbas Lisbeth Salander paruka peast, hulkus üksinda korteris ringi ja arutles, kas talle meeldib tema uus kodu. Köögilaud tundus tema stiili jaoks natuke liiga elegantne. Köögi kõrval asuv tuba, kuhu pääses nii esikust kui köögist, oli tema uus elutuba moodsate diivanite ning akna all seisva tugitoolide grupi ja kohvilaudadega. Ta oli magamistoaga rahul, istus ettevaatlikult Bergen-voodile ja katsus madratsit. Ta kiikas töötuppa, mille aknast avanes vaade Saltsjöle. Yes, see on korralik. Siin saan ma töötada.

Mille kallal täpselt töötama hakata, ta küll ei teadnud, ja üleüldse oli ta mööbli suhtes kriitiliselt kahtlev.

Okei, vaatame, mis sellest kõigest saab.

Lisbeth veetis ülejäänud õhtu oma asju lahti pakkides ja sorteerides. Ta tegi voodi ära ja pani käterätid, linad ja padjapüürid pesukappi. Ta avas kotid ostetud uute riietega ja riputas riided kappidesse. Hoolimata oma paljudest rõivaostudest täitis ta nendega vaid murdosa kapiruumist. Ta pani paika lambid ja sorteeris potid-pannid, nõud ning noad-kahvlid köögikappidesse.

Ta silmitses kriitiliselt tühje seinu ja jõudis järeldusele, et oleks pidanud ostma plakateid või pilte või midagi sarnast. Normaalsetel inimestel olid niisugused asjad seintel. Lillepott poleks samuti paha mõte.

Siis avas ta Lundagatanilt toodud kolimiskastid ja vaatas läbi raamatud, ajakirjad, erinevad väljalõiked ja vanade uuringute paberid, mis arvatavasti oleks tulnud ära visata. Ta viskas heldekäeliselt minema vanad kulunud T-särgid ja aukudega sokid. Täiesti ootamatult leidis ta endiselt originaalkarpi pakitud vibraatori. Ta naeratas kõveralt. See oli Mimmilt saadud totakas sünnipäevakink ja ta oli selle olemasolu täiesti unustanud – veel enamgi, ta polnud seda isegi proovinud. Ta otsustas selle vea parandada ja pani dildo voodi äärde kapi peale püsti.

Siis tõmbus ta tõsiseks. Mimmi. Hetkeks tundis ta südametunnistusepiina. Ta oli Mimmiga terve aasta üsna regulaarselt koos olnud ja siis sõnagi selgituseks lausumata ta Mikael Blomkvisti pärast maha jätnud. Ta polnud ei hüvasti jätnud ega teatanud, et kavatseb Rootsist lahkuda. Samuti polnud ta hüvasti jätnud ega teadet saatnud Dragan Armanskile või Evil Fingersi tüdrukutele. Ilmselt peavad nad teda surnuks või on ta täiesti unustanud – ta polnud kunagi olnud seltskonnas keskne kuju. Tundus, et ta oli pööranud selja kõigele ja kõigile. Ta taipas äkki, et samamoodi polnud ta head aega öelnud George Blandile Grenadal ja mõtles, kas poiss käib ringi ja otsib teda rannast. Ta mõtles sellele, mida Mikael Blomkvist oli talle öelnud: sõprus rajaneb vastastikusel austusel ja usaldusel. Ma laristan oma sõpradega. Ta mõtles, kas Mimmi on teda kusagil ootamas ja kas peaks temaga ühendust võtma.

Enamiku õhtust ja tubli tüki ööst kulutas ta tööruumis paberite sorteerimisele, arvutite installeerimisele ja internetis surfamisele. Ta vaatas järele, kuidas on lood investeeringutega, ja leidis, et ta on rikkam kui aasta tagasi.

Harjumuspäraselt kontrollis ta advokaat Nils Bjurmani arvutit, kuid ei leidnud tema kirjavahetuse hulgast midagi huvitavat ning tegi järelduse, et advokaat käitus korralikult.

Ta ei leidnud mingit märki kontaktidest Marseille’ kliinikuga. Paistis, et Bjurman oli oma ametialase ja eraelulise tegevuse taandanud vegetatiivsesse nullseisundisse. Ta kasutas harva meiliboksi ja internetis surfates külastas ta põhiliselt pornolehekülgi.

Lisbeth logis arvutist välja alles kella kahe paiku. Ta läks magamistuppa, võttis riidest lahti ja viskas riided toolile. Siis läks ta vannituppa pesema. Välisukse lähedal oli maast laeni ulatuv nurgapeegel. Ta silmitses end tükk aega. Ta uuris oma kandilist viltust nägu, oma uusi rindu ja suurt tätoveeringut seljal. See oli õla pealt algav ilus punane, roheline ja must pikk siuglev lohe, mille kitsas saba jätkus üle parema tuhara ja lõppes reie peal. Reisil oldud aasta jooksul laskis ta oma juustel õlgadeni kasvada, kuid viimasel Grenadal oldud nädalal oli ta käärid võtnud ja juuksed lühikeseks lõiganud. Need turritasid endiselt igasse suunda.

Äkitselt ta tundis, et tema elus on toimunud või toimumas põhjapanev muudatus. Võib-olla oli see võimalus valitseda miljardeid ja mitte mõelda iga krooni peale. Võib-olla oli see täiskasvanuks saamine, mis nüüd viimaks kohale jõudis. Võib-olla oli see arusaamine, et ema surm oli lapsepõlvele lõplikult punkti pannud. Möödunudaastase reisi jooksul oli ta end mitmest piercing-rõngast vabastanud. Genova kliinikus oli seoses operatsiooniga puhtmeditsiinilistel põhjustel ühest rinnanibust rõngas kõrvaldatud. Seejärel võttis ta ära rõnga alahuulest ja Grenadal oli ta eemaldanud rõnga vasakust häbememokast – see hõõrus ja ta ei teadnud isegi, miks ta selle kunagi sinna panna oli lasknud.

Ta ajas suu pärani ja kruvis seitse aastat keele sees olnud rõnga lahti. Ta pani rõnga kraanikausi kõrvale riiulile kausikese sisse. Suu tundus ootamatult tühjana. Peale mõne rõnga kõrvades oli tal nüüd ainult kaks piercing-rõngast alles: üks vasakus kulmus ja nabaehe.

Viimaks läks ta magamistuppa ja puges uue teki alla. Ta avastas, et ostetud voodi oli hiigelsuur ja ta võttis enda alla vaid murdosa selle pinnast. Tundus, nagu ta lamaks jalgpalliväljaku ääre peal. Ta tiris teki keha ümber koomale ja vajus tükiks ajaks mõttesse.