Читать книгу Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson - Страница 5

Reede, 17. detsember –

laupäev, 18. detsember

LISBETH SALANDER ÄRKAS hommikul kell seitse, käis duši all, läks alla vastuvõttu Freddy McBaini juurde ja küsis, kas on mõnda vaba Beach Buggyt, mida ta saaks päevaks rentida. Kümne minuti pärast oli ta maksnud deposiidi, reguleerinud istme ja tahavaatepeegli endale sobivaks, ratta kontrolliks käivitanud ja vaadanud, et paagis bensiini jätkuks. Ta läks baari ja tellis hommikusöögiks caffe latte ja juustuvõileiva ning kaasavõtmiseks pudeli mineraalvett. Hommikusöögi ajal pühendus ta salvrätile numbrite kritseldamisele ja Pierre de Fermat’ (x³+ y³=z³) üle mõtisklemisele.

Varsti pärast kella kaheksat tuli dr Forbes baari. Ta habe oli värskelt aetud, seljas oli tume ülikond ja valge särk ning ees sinine lips. Ta tellis mune, röstsaia, apelsinimahla ja musta kohvi. Pool üheksa tõusis ta püsti ja läks hotelli ees ootavasse taksosse.

Lisbeth järgnes sobiva vahemaa tagant. Dr Forbes tuli taksost välja Seascape’i ees The Carenage’i alguses ja jalutas piki veepiiri. Tüdruk sõitis temast mööda, parkis sõiduki rannapromenaadi keskpaika ja ootas kannatlikult, kuni mees möödus, enne kui talle järgnes.

Kell üks oli Lisbeth Salander higist läbimärg ja tema jalad tursunud. Neli tundi oli ta matkanud mööda Saint George’si tänavaid üles ja alla. Jalutustempo oli mõõdukas, kuid ilma pausideta, ja paljud järsud nõlvakud olid lihased proovile pannud. Ta imestas Forbesi energia üle ja jõi ära viimased piisad mineraalvett. Ta oli just hakanud kaaluma kogu projektist loobumist, kui mees seadis ootamatult sammud The Turtlebacki poole. Ta andis mehele kümme minutit edumaad, läks siis restorani ja istus välja verandale. Nad istusid mõlemad täpselt samadel kohtadel nagu eelmiselgi päeval ja täpselt samamoodi jõi mees vette vahtides kokakoolat.

Forbes oli üks väheseid inimesi Grenadal, kes kandis ülikonda ja lipsu. Lisbeth märkas, et kuumus ei paistnud meest häirivat.

Kell kolm katkestas mees Lisbethi mõttelõnga, makstes arve ja lahkudes restoranist. Ta jalutas piki The Carenage’i ja hüppas siis Grand Anse’i suunduva minibussi peale. Lisbeth parkis oma ratta Keys Hoteli ette viis minutit enne bussi saabumist. Ta läks oma tuppa, laskis vanni külma vett täis ja sirutas end vannis välja. Jalad tulitasid. Ta kortsutas otsmikku.

Päevased harjutused kõnelesid selget keelt. Dr Forbes lahkus igal hommikul hotellist, habe värskelt aetud, lahingumunder seljas ning portfell käes. Ta veetis terve päeva, tehes absoluutselt mitte midagi muud peale aja surnukslöömise. Mis iganes ta Grenadal ka tegi, polnud see uue kooli ehituse planeerimine, kuid mingil põhjusel tahtis ta jätta muljet, et on saarel tööasjus.

Milleks selline teater?

Ainuke inimene, kelle eest tal oli põhjust midagi varjata, oli ta enda abikaasa, kellele pidi jääma mulje, et ta on päeval väga hõivatud. Aga miks? Kas ärid olid ebaõnnestunud ja ta oli selle tunnistamiseks liiga uhke? Oli tema Grenadal viibimisel hoopis mingi muu eesmärk? Ootas ta midagi või kedagi?

KUI LISBETH SALANDER oma hotmaili kontrollis, oli sinna saabunud neli meili. Esimene tuli Plague’ilt ja oli umbes tund aega pärast tema meili saadetud vastus. Teade oli krüpteeritud, koosnes kahest sõnast ja esitas lakoonilise küsimuse „oled elus?”. Plague polnud kunagi olnud suurem asi pikkade emotsionaalsete meilide kirjutaja. Teisalt polnud seda Lisbeth Salandergi.

Teised kaks meili olid saadetud öösel kella kahe paiku. Esimene oli Plague’ilt, kes saatis krüpteeritud informatsiooni selle kohta, et üks juhuslikult Texases elav netituttav nimega Bilbo oli küsimuse peale reageerinud. Plague lisas Bilbo aadressi ja PGP-võtme. Mõni minut hiljem oli Bilbo ühelt hotmaili aadressilt meili saatnud. Teade oli lühike ja sisaldas ainult informatsiooni, et ta kavatseb lähema ööpäeva jooksul saata andmed dr Forbesi kohta.

Ka neljas meil oli Bilbolt, saadetud hilisel pärastlõunal. Selles oli pangakonto krüpteeritud number ja ftp-aadress. Lisbeth avas aadressi, leidis 390 kB suuruse zip-faili, mille ta salvestas ja komprimeeris. Kaust koosnes neljast jpg-pildist ja viiest Wordi dokumendist.

Kahel pildil oli dr Forbesi portreefoto, ühel mingi teatri esietenduse pilt dr Forbesist koos abikaasaga. Neljas pilt kujutas Forbesi kiriku kantslis.

Esimene dokument oli tekst üheteistkümnel leheküljel ja kujutas endast Bilbo aruannet. Teises dokumendis oli internetist maha laaditud 84 lehekülge teksti. Kaks järgmist dokumenti olid OCR-skännitud ajaleheväljalõiked kohalikust lehest Austin American-Statesman ning viimane dokument ülevaade dr Forbesi kogudusest nimega The Presbyterian Church of Austin South.

Kui jätta kõrvale, et Lisbeth Salander teadis peast Kolmandat Moosese raamatut – aasta tagasi oli tal põhjust uurida piiblist karistusseadusi –, olid tema teadmised religioonist tagasihoidlikud. Tal oli ähmane ettekujutus erinevustest juudi, presbüteri ja katoliku kirikute vahel, kuigi juutide kirikut nimetati sünagoogiks. Hetkeks tekkis tal hirm, et tal tuleb hakata teoloogilistesse detailidesse süvenema. Siis sai ta aru, et pole vähimatki tähtsust, millisesse kogudusse dr Forbes kuulub.

Dr Richard Forbes, mõnikord nimetatud ka Reverend Richard Forbesiks, oli 42-aastane. Church of Austin Southi koduleheküljelt ilmnes, et kirikul oli seitse palgalist töötajat. Nimekirjas esimene oli Rev. Duncan Clegg, mis tähendas, et ta oli kiriku teoloogiline juhtfiguur. Fotolt vaatas vastu tugeva kehaehitusega, paksude hallide juuste ja pügatud halli habemega mees.

Richard Forbes oli nimekirjas kolmas ja vastutas haridusküsimuste eest. Sulgudes seisis tema nime järel ka Holy Water Foundation.

Lisbeth luges kiriku sõnumi sissejuhatust.

Palve ja tänuga teenime Austin Southi rahvast, pakkudes neile stabiilsust, teoloogiat ja lootusrikast ideoloogiat, mille eest seisab Ameerika Presbüteri Kirik. Kristuse teenritena pakume pelgupaika hädasolijatele ja leppimislubadust palve ja baptistliku õnnistuse kaudu. Rõõmustagem Jumala armastuse üle. Meie kohus on lammutada inimestevahelised müürid ja kõrvaldada takistused Jumala armastuse sõnumi teelt.

Kohe pärast sissejuhatust järgnes pangakonto number ja üleskutse hakata tegutsema Jumala armastuse nimel.

Bilbo oli saatnud suurepärase lühikese biograafia Richard Forbesi kohta. Sellest sai Lisbeth teada, et Forbes oli sündinud Cedar’s Bluffis Nevadas ja töötanud põllutöölise, ärimehe, kooli majandusjuhataja, ühe New Mexico kohaliku ajalehe korrespondendi ja kristliku rokkbändi mänedžerina, enne kui ta 31-aastasena Church of Austin Southiga liitus. Tal oli audiitoridiplom ja peale selle oli ta õppinud ka arheoloogiat. Mingit ametlikku doktorikraadi polnud Bilbo aga leidnud.

Koguduses kohtas Forbes Geraldine Knighti, rantšoomanik William F. Knighti ainukest tütart, kelle isa oli kirikus mõjukas mees. Richard ja Geraldine abiellusid 1997, misjärel sai Richard Forbesi karjäär koguduses sisse õige hoo. Temast sai Santa Maria sihtasutuse juht, kelle ülesandeks oli „investeerida Jumala raha puudustkannatajate haridusprojektidesse”.

Forbesi oli ka kahel korral arreteeritud. 1987. aastal, 25-aastasena oli talle esitatud süüdistus raskete kehavigastuste tekitamises seoses autoavariiga. Kohus mõistis ta õigeks. Niipalju, kui Lisbeth ajaleheväljalõike järgi otsustada suutis, oli ta tõesti süütu. 1995. aastal esitati talle süüdistus tema hoole all olnud kristliku rokkbändi raha raiskamises. Ka seekord mõisteti ta õigeks.

Austinis oli temast saanud tuntud tegelane ja linna hariduskomisjoni liige. Ta oli ka demokraatliku partei liige, osales usinalt heategevusüritustel ja kogus raha vaestest perekondadest pärit laste koolitamiseks. Suur osa Church of Austin Southi tegevusest oli suunatud hispaaniakeelsetele perekondadele.

Aastal 2001 süüdistati Forbesi Santa Maria sihtasutuse majanduslikes ebaselgustes. Ühe ajaleheartikli järgi kahtlustati, et ta oli paigutanud põhikirjas lubatust suurema osa tulusid kasumifondi. Kirik lükkas kõik süüdistused tagasi ja järgnenud vaidluses seisis pastor Clegg kindlalt Forbesi poolel. Ametlikku süüdistust ei esitatud ja läbiviidud revisjon ei avastanud midagi kuritegelikku.

Lisbeth suunas tähelepanu Forbesi isiklikule majanduslikule olukorrale. Mehe iga-aastane sissetulek oli 60 000 dollarit, mis oli viisakas palk, kuid muud isiklikku vara tal polnud. Perekonna majanduslik stabiilsus sõltus Geraldine Forbesist. Aastal 2002 suri naise isa. Tütar oli ainus pärija ja sai seega üle 40 miljoni dollari suuruse varanduse omanikuks. Lapsi abikaasadel ei olnud.

Richard Forbes oli niisiis sõltuv oma naisest. Lisbeth kortsutas kulmu. See polnud just kõige targem lähtepunkt naisepeksmiseks.

Lisbeth läks internetti, saatis lühikese krüpteeritud teate Bilbole ja tänas aruande eest. Samuti kandis ta Bilbo pangaarvele viissada dollarit.

Ta läks välja rõdule ja nõjatus rinnatisele. Päike oli loojumas. Tõusev tuul raputas piki rannaäärset müüri kasvavate palmide latvu. Grenada oli Mathilda mõju äärealadel. Lisbeth järgis Ella Carmichaeli soovitust ja pakkis arvuti, „Dimensions in Mathematicsi”, mõned isiklikud asjad ja riided nailonkotti ning pani selle voodi kõrvale põrandale. Siis läks ta alla baari, tellis õhtusöögiks kala ja pudeli Caribi.

Ainus huvipakkuv sündmus oli, et dr Forbes, kes oli nüüd riideid vahetanud ja kandis spordijalatseid, heledat tennisesärki ja lühikesi pükse, esitas baarileti ääres Ella Carmichaelile Mathilda kohta uudishimulikke küsimusi. Ta ei tundunud sugugi murelik. Kaelas oli tal ristiga kuldkett ning ta paistis reibas ja ligitõmbav.

LISBETH SALANDER OLI pärast päevast matkamist Saint George’sis ära kurnatud. Õhtusöögi järel tegi ta lühikese jalutuskäigu, aga tuul oli liiga tugev ja ilm märgatavalt külmemaks läinud. Niisiis tõmbus ta tagasi oma tuppa ja puges juba kella üheksa paiku voodisse. Tuul kolistas akende taga. Ta oli mõelnud natuke aega lugeda, aga uinus peaaegu otsekohe.

Lisbeth ärkas võpatades mingi mürina peale. Ta heitis pilgu käekellale. Veerand kaksteist õhtul. Ta vankus voodist välja ja avas rõduukse.

Vastu paiskuvad tuulepuhangud sundisid sammu tagasi astuma. Ta toetus uksepiidale, astus ettevaatlikult rõdule ja vaatas ringi.

Basseini ümber kõikusid mõned lambid edasi-tagasi, tekitades aias dramaatilise varjudemängu. Ta nägi, et mitmed hotellikülalised olid ärganud, seisid müüriava juures ja vaatasid ranna poole. Teised püsisid baarileti läheduses. Põhja poolt paistsid Saint George’si tuled. Taevas oli pilves, aga vihma ei sadanud. Pimeduses ei näinud ta merd, aga lainete müha oli tublisti valjem kui tavaliselt. Oli veelgi külmemaks läinud. Esimest korda pärast Kariibi mere saartele saabumist ta lõdises.

Sel ajal, kui ta rõdul seisis, klopiti kõvasti uksele. Ta tõmbas lina ümber ja avas ukse. Freddy McBaini ilme oli resoluutne.

„Vabandust, et ma segan, aga torm paistab tulevat.”

„Mathilda.”

„Mathilda,” kinnitas McBain. „Torm hakkas möllama Tobago lähistel ja meieni on jõudnud teateid suurtest kahjustustest.”

Lisbeth laskis oma geograafia- ja meteoroloogiateadmised peast läbi. Trinidad ja Tobago asusid umbes kakssada kilomeetrit Grenadast kagu poole. Troopiline torm võis kergesti liikuda saja kilomeetri raadiuses ja muuta oma keset kiirusega kolmkümmend-nelikümmend kilomeetrit tunnis. Mis tähendas, et praegusel hetkel võis Mathilda juba Grenada lähistel olla. Kõik sõltus sellest, mis suuna ta võtab.

„Otsest ohtu ei ole,” jätkas McBain. „Aga me ei taha riskida. Pane oma väärtuslikumad asjad kotti ja tule alla fuajeesse. Hotelli poolt on kohv ja võileivad.”

Lisbeth järgis tema nõuannet. Ta loputas nägu, et korralikult ärgata, tõmbas jalga teksased ja madalad saapad, pani selga flanellsärgi ning riputas nailonkoti õlale. Enne toast lahkumist läks ta korraks tagasi, avas vannitoaukse ja pani tule põlema. Rohelist sisalikku polnud näha, ilmselt oli see kuhugi urgu kadunud. Tark tüdruk.

Baaris lonkis ta oma tavalisele kohale ja vaatas, kuidas Ella Carmichael juhendas oma töötajaid, kes täitsid termoseid sooja joogiga. Natukese aja pärast tuli ta Lisbethi juurde nurka.

„Tere. Paistab, nagu sa oleks äsja ärganud.”

„Ma magasingi. Mis toimub?”

„Ootame. Mere peal on torm ja me oleme saanud Trinidadist orkaanihoiatuse. Kui asi hullemaks läheb ja Mathilda siiapoole tuleb, siis läheme alla keldrisse. Saad sa meid aidata?”

„Mida ma peaksin tegema?”

„Meil on vastuvõtulauas 160 tekki, mis tuleb alla keldrisse viia. Ja meil on hulk asju, mis tuleb ära panna.”

Järgmise tunni jooksul aitas Lisbeth tekke keldrisse kanda ja basseini äärest lillepotte, laudu, rannatoole ja muid lahtisi asju kokku korjata. Kui Ella rahule jäi ja ta vabaks laskis, lonkis ta müüriavasse rannal ja astus mõned sammud välja pimedusse. Meri mühises ähvardavalt ja tormi-iilid olid nii tugevad, et ta oli sunnitud jalad tugevamalt maha toetama. Palmid müüri ääres paindusid mõtlikult.

Ta läks tagasi baari, tellis caffe latte ja istus baarileti äärde. Hotelli külaliste ja personali hulgas valitses ärev meeleolu. Laudade ümber vesteldi vaikselt, rahvas vaatas iga natukese aja tagant taeva poole. Keys Hotelis oli kokku 32 külalist ja kümmekond teenistujat. Äkki märkas Lisbeth kaugemal fuajees ühe laua ääres Geraldine Forbesi. Naise näol oli pinev ilme ja käes dringiklaas. Tema meest näha ei olnud.

LISBETH JÕI KOHVI ja oli uuesti hakanud Fermat’ teoreemi ümber mõtisklema, kui Freddy McBain tuli kontorist ja jäi keset fuajeed seisma.

„Palun tähelepanu. Ma sain just teate, et orkaani tugevusega torm on tabanud Petit Martinique’i. Palun minge kõik otsekohe keldrisse.”

Freddy McBain ignoreeris kõiki küsimusi ja juhatas külalised vastuvõtuleti tagant keldrisse. Petit Martinique oli vaid mõne meremiili kaugusel asuv Grenadale kuuluv väikesaar. Lisbeth silmitses Ella Carmichaeli ja teritas kõrvu, kui Ella Freddy juurde läks.

„Kui hull see asi on?” küsis Ella.

„Ma ei tea. Telefoniühendus katkes,” vastas McBain vaikselt.

Lisbeth läks keldrisse ja pani oma koti nurka teki peale. Ta mõtiskles veidi aega ja läks siis tagasi fuajeesse. Seal püüdis ta kinni Ella Carmichaeli ja küsis, kas ta saaks veel kuidagi aidata. Ella raputas resoluutselt pead. „Vaatame, mis juhtub. Mathilda on bitch.”

Lisbeth märkas viiest täiskasvanust ja kümmekonnast lapsest koosnevat seltskonda, kes peauksest sisse kiirustas. Freddy McBain võttis nad vastu ja juhatas keldritrepi suunas.

Äkitselt tabas Lisbeth end ärevalt mõttelt.

„Ma oletan, et kõik inimesed lähevad praegusel hetkel keldritesse?” küsis ta vaikselt.

Ella Carmichael vaatas keldritrepil olevale perele järele.

„Paraku on see siin üks vähestest Grand Anse’i keldritest. Ilmselt tuleb siia rohkemgi inimesi varjule.”

Lisbeth vaatas Ellale teraselt otsa.

„Mida ülejäänud teevad?”

„Need, kellel keldrit ei ole?” Ella naeris mõrult. „Varjuvad majadesse või otsivad kaitset kuskil hurtsikus. Peavad ennast Jumala kätesse usaldama.”

Lisbeth keeras joonelt ringi ja jooksis läbi fuajee peauksest välja.

George Bland.

Ta kuulis, kuidas Ella talle järele hüüdis, kuid ei peatunud.

Ta elab mingis kuradi hurtsikus, mis esimese tuulepuhangu peale kokku kukub.

Saint George’sisse viival teel pani tugev tuuleiil ta kõikuma. Ta hakkas jonnakalt sörkima. Iiliti puhuv vastutuul lõi ta aeg-ajalt vaaruma. Neljasaja meetri läbimiseks George Blandi koduni kulus tal peaaegu kümme minutit. Teel ei kohanud ta ühtegi elavat hingelist.

VIHM TULI EIKUSAGILT nagu jääkülm dušš voolikust täpselt samal silmapilgul, kui ta üles George Blandi hurtsiku poole keeras ja läbi aknaprao poisi petroolilambi valgust nägi. Sekundiga oli ta läbimärg ja nähtavus kahanes vaid mõnele meetrile. Ta tagus poisi uksele. George Bland avas, silmad üllatusest ümmargused.

„Mis sa siin teed?” karjus ta üle tuule.

„Tule. Sa pead hotelli tulema. Seal on kelder.”

George Bland paistis jahmunud. Tuul lõi äkitselt ukse kinni ja kulus mitu sekundit, enne kui ta selle uuesti lahti suutis pressida. Lisbeth rabas ta T-särgist kinni ja tiris poisi välja. Ta pühkis näolt vett, haaras George’i käe ja hakkas jooksma. Poiss järgnes talle.

Nad valisid rannaäärse tee, mis oli umbes sada meetrit lühem kui kaarega sisemaalt kulgev maantee. Poolel teel taipas Lisbeth, et see oli ilmselt viga. Rannal polnud neil üldse mingit kaitset. Tuul ja vihm rebisid neid nii tugevasti, et mitmel korral olid nad sunnitud seisma jääma. Liiv ja puuoksad lendasid õhus. Mürin oli kohutav. Tundus kuluvat terve igavik, enne kui Lisbeth lõpuks hotelli müüri nägi ja sammu kiirendas. Just siis, kui nad olid värava ja terendava turvalisuseni jõudmas, heitis Lisbeth pilgu üle õla rannale. Ta peatus poolelt sammult.

LÄBI VIHMA NÄGI ta umbes viiskümmend meetrit allpool rannas äkki kahte heledamat kuju. George Bland rebis ta kätt, üritades teda väravast sisse tirida. Ta laskis poisi käe lahti, toetus müürile ja üritas pilku koondada. Mõneks sekundiks kadusid kujud kallavas vihmas silmist, siis lõi terve taevas välgust valgeks.

Ta teadis juba, et need olid Richard ja Geraldine Forbes. Nad olid umbes selle koha peal, kus Lisbeth eelmisel õhtul oli märganud Richard Forbesi edasi-tagasi kõndimas.

Järgmise kärgatava välgu valguses nägi ta, kuidas Richard Forbes oma vastupunnivat naist edasi lohistab.

Äkitselt läksid kõik pusletükid oma kohale. Majanduslik sõltuvus. Süüdistused rahaliste segaduste pärast Austinis. Mehe rahutu kõndimine ja mõtisklustesse süvenenud istumine The Turtlebackis.

Ta kavatseb naise tappa. Mängus on nelikümmend miljonit. Torm on ta kattevari. Nüüd on tema võimalus.

Lisbeth Salander tõukas George Blandi väravast sisse, vaatas ringi ja leidis logiseva tooli, mille peal öövaht tavaliselt istus ja mida polnud tormi eest varju viidud. Ta haaras toolist kinni, lõi selle täiest jõust vastu müüri ja relvastas end ühe toolijalaga. Mitte millestki aru saav George Bland karjus talle hämmingus järele, kui noor naine ranna poole jooksis.

Tormi-iilid lõid ta peaaegu pikali, aga ta pidas vastu ja pressis end sammhaaval edasi. Ta oli peaaegu Forbeside juurde jõudmas, kui järgmine välk taeva valgeks lõi ja ta nägi Geraldine Forbesi veepiiril põlvitamas. Richard Forbes oli naise kohale kummardunud, käsi löögiks tõstetud, ja paistis, et tal oli käes raudtoru. Lisbeth nägi, kuidas käsi kaarega naise pea kohale langes. Naine ei rabelenud enam.

Richard Forbes ei jõudnudki Lisbeth Salanderit märgata.

Tüdruk purustas toolijala mehe kukla vastu, mees kukkus näoli.

Lisbeth Salander kummardus ja haaras Geraldine Forbesist kinni. Piitsutavas vihmas keeras ta naise ümber. Käed said äkitselt veriseks. Geraldine Forbesil oli peas suur haav. Ta oli tinaraske ja Lisbeth vaatas ahastavalt ringi, mõeldes, kuidas ta teadvusetu naise hotellimüüri äärde suudaks vedada. Järgmisel hetkel ilmus George Bland tema kõrvale. Ta karjus midagi, mida Lisbeth tormi tõttu ei kuulnud.

Lisbeth heitis pilgu Richard Forbesile. Mees oli seljaga tema poole, kuid ajas end neljakäpukile. Lisbeth võttis Geraldine Forbesi vasaku käe, pani selle oma kaela ümber ja andis George Blandile märku võtta naise teine käsi. Nad hakkasid elutut keha vaevaliselt üle ranna lohistama.

Poolel teel hotellimüürini oli Lisbeth surmväsinud, nagu kogu jõud oleks kehast välja voolanud. Süda jättis löögi vahele, kui järsku üks käsi ta õlast kinni haaras. Ta pillas Geraldine Forbesi maha, pööras end ringi ja lõi Richard Forbesi kubemesse. Mees vajus põlvili. Lisbeth võttis hoogu ja lõi teda näkku. Seejärel märkas ta mehe silmis paanilist pilku. Lisbeth pühendas talle pool sekundit tähelepanu, asis uuesti Geraldine Forbesist kinni ja hakkas lohistama.

Mõne sekundi pärast pööras ta taas pead. Richard Forbes vankus neist kümme sammu tagapool ja kõikus edasi-tagasi nagu joodik tormi käes.

Uus välk lõhestas taeva ja Lisbeth Salanderi silmad läksid pärani.

Esimest korda tundis ta halvavat hirmu.

Richard Forbesi taga, saja meetri kaugusel vees nägi ta Jumala sõrme.

Silmapilguks peatunud aja jooksul kerkis välguvalguses süsimust sammas ja kadus ta vaateväljast kosmosesse.

Mathilda.

See ei ole võimalik.

Orkaan – jah.

Tornaado – võimatu.

Grenada ei ole tornaadode piirkonnas.

Kohutav torm piirkonnas, kus tornaadosid ei tohiks tekkida.

Tornaadod ei saa tekkida vee kohal.

See on teaduslikult vale.

See on unikaalne.

See on mulle järele tulnud.

George Bland oli samuti tornaadot näinud. Nad karjusid ühel ajal, et tuleb kiirustada, ilma et kumbki oleks teisest aru saanud.

Müürini oli veel kakskümmend meetrit. Kümme meetrit. Lisbeth komistas ja kukkus põlvili. Viis meetrit. Värava juures vaatas Lisbeth viimast korda tagasi. Ta nägi vilksamisi Richard Forbesi nagu nähtamatu käega vette tõmmatavat ja kaduvat. Koos George Blandiga lohistas ta oma kandami väravast sisse. Nad vankusid üle tagaõue ja läbi tormi kuulis Lisbeth purunevate aknaklaaside klirinat ning painduva pleki läbilõikavat kaeblemist. Üks plank lendas Lisbethi nina eest läbi õhu. Järgmisel hetkel tundis ta valu, kui mingi asi teda selga tabas. Tuule paine andis järele, kui nad fuajeesse jõudsid.

Lisbeth peatas George Blandi ja haaras tal kraest kinni. Ta tõmbas poisi pea enda suu juurde ja karjus talle kõrva.

„Me leidsime naise rannalt. Tema meest pole me näinud. Kas on selge?”

Poiss noogutas.

Nad tassisid Geraldine Forbesi trepist alla ja Lisbeth tagus keldriuksele. Freddy McBain avas ja jäi neid jõllitama. Seejärel haaras ta nende kandami, tõmbas nad sisse ja lõi ukse kinni.

Tormimühin vaibus hetkega väljakannatamatust kõminast summutatud naksumiseks ja kohinaks. Lisbeth tõmbas sügavalt hinge.

ELLA CARMICHAEL KALLAS kruusi kuuma kohvi ja ulatas neile. Lisbeth Salander oli nii kurnatud, et ei suutnud kättki tõsta. Ta istus passiivselt põrandal seina najal. Keegi oli temale ja George Blandile tekid peale heitnud. Ta oli läbimärg ja põlve all olev haav jooksis verd. Tüdruk vaatas tuimalt, kuidas Freddy McBain ja mõned hotellikülalised Geraldine Forbesi ümber askeldasid ja tema pead sidusid. Ta kuulis üksikuid sõnu ja taipas, et keegi kohalolijaist oli arst. Ta märkas, et kelder oli rahvast täis ja et lisaks hotellikülalistele oli seal ka kohalikku rahvast.

Lõpuks tuli Freddy McBain Lisbethi juurde ja kükitas maha.

„Ta on elus.”

Lisbeth ei vastanud.

„Mis juhtus?”

„Me leidsime ta rannast, teiselt poolt müüri.”

„Mul oli kolm inimest puudu, kui ma hotellikülalised siin keldris üle lugesin. Sina ja abielupaar Forbesid. Ella ütles, et sa jooksid välja nagu hullumeelne just siis, kui torm algas.”

„Ma jooksin oma sõpra George’i ära tooma.” Lisbeth noogutas oma sõbra poole. „Ta elab kaugemal tee ääres hurtsikus, mida praeguseks arvatavasti enam olemas ei ole.”

„See oli sinust rumal, aga väga julge,” ütles Freddy McBain ja silmitses George Blandi. „Kas te nägite tema abikaasat, Richard Forbesi?”

„Ei,” vastas Lisbeth neutraalse pilguga. George Bland piilus Lisbethi poole ja raputas pead.

Ella Carmichael kallutas pea viltu ja heitis Lisbeth Salanderile uuriva pilgu. Lisbeth vaatas vastu, silmis tühjus.

Geraldine Forbes tuli teadvusele hommikul kella kolme paiku. Lisbeth Salander oli selleks ajaks magama jäänud, pea George Blandi õla vastas.

IMEKOMBEL OLI GRENADA selle öö üle elanud. Koidikuks oli torm taandunud ja asendunud kõige hullema paduvihmaga, mida Lisbeth Salander kunagi oli näinud. Freddy McBain laskis hotellikülalised keldrist välja.

Keys Hotel oli sunnitud ette võtma suuremat sorti remonditööd.

Kahjustused – nagu ka kõikjal mujal piki rannikut – olid suured. Ella Carmichaeli välibaar basseini ääres oli täielikult kadunud ja üks verandadest purustatud. Aknaluugid olid terve fassaadi ulatuses kadunud ja hotelli väljaulatuva osa katus oli väändunud. Fuajee oli täis purustatud asju ja muud risu.

Lisbeth võttis George Blandi endaga kaasa ja vankus oma tuppa.

Väljas sadava vihma vastu riputas ta tühja akna ette ajutiselt ühe teki.

George Bland vaatas talle teraselt silma.

„Tuleb vähem seletamist, kui me ütleme, et pole tema meest näinud,” ütles Lisbeth, enne kui poiss midagi küsida jõudis.

Poiss noogutas. Lisbeth tõmbas riided seljast, laskis need põrandale hunnikusse vajuda ja patsutas enda kõrvale voodi äärele. Poiss noogutas jälle, kooris ennast riidest lahti ja puges tema kõrvale. Nad uinusid peaaegu otsekohe.

Lisbeth ärkas keset päeva, kui rebenenud pilvede vahelt paistis päike. Kõik lihased valutasid ja põlv oli nii üles paistetanud, et seda oli raske painutada. Ta lipsas voodist välja, läks duši alla ja silmas rohelist sisalikku, kes oli seina peal omal kohal tagasi. Pärast dušši tõmbas ta jalga lühikesed püksid, selga särgi ja lonkas ilma George Blandi äratamata toast välja.

Ella Carmichael oli endiselt jalul. Ta paistis väsinud, kuid oli vastuvõtuleti ääres baari sisse seadnud. Lisbeth istus baarileti lähedale väikese laua äärde ja tellis ühe võileiva. Ta kiikas läbi klaasideta akna välja ja nägi peasissepääsu juurde pargitud politseiautot. Ta oli just jõudnud oma kohvi kätte saada, kui vastuvõtuleti juures asuvast kontorist tuli välja Freddy McBain, vormis politseinik sabas. McBain märkas Lisbethi ja ütles midagi politseinikule, seejärel seadsid nad sammud Lisbethi laua poole.

„See on konstaabel Ferguson. Ta tahab mõned küsimused esitada.”

Lisbeth noogutas viisakalt. Konstaabel Ferguson oli väsinud moega. Ta võttis kirjaploki ja pliiatsi ning kirjutas Lisbethi nime üles.

„Miss Salander, ma olen aru saanud nii, et teie ja teie sõber leidsite mrs Richard Forbesi eile öösel orkaani ajal.”

Lisbeth noogutas.

„Kust te ta leidsite?”

„Rannal, kohe teisel pool väravat,” vastas Lisbeth. „Me praktiliselt komistasime talle otsa.”

Ferguson tegi märkmeid.

„Kas ta ütles midagi?”

Lisbeth raputas pead.

„Oli ta teadvusetu?”

Lisbeth noogutas arukalt.

„Tal oli peas väga hull haav.”

Lisbeth noogutas taas.

„Te ei tea, kuidas ta selle haava sai?”

Lisbeth raputas pead. Ferguson paistis tema vähesest jutukusest natuke ärritatud olevat.

„Õhus lendas igasugust rämpsu,” ütles Lisbeth abivalmilt. „Ma sain peaaegu mingi planguga vastu pead.”

Ferguson noogutas tõsiselt.

„Sul on jalg katki?”

Ferguson näitas Lisbethi sideme peale.

„Mis juhtus?”

„Ma ei tea. Ma märkasin haava alles siis, kui keldrisse jõudsime.”

„Te olite koos ühe noormehega.”

„George Bland.”

„Kus ta elab?”

„Hurtsikus The Coconuti taga, lennuväljale viiva tee ääres. Muidugi juhul, kui hurtsik veel alles on.”

Lisbeth jättis täpsustamata, et praegusel hetkel magas George Bland korrus kõrgemal tema toas.

„Nägite te selle naise abikaasat, Richard Forbesi?”

Lisbeth raputas pead.

Konstaabel Fergusonil ei tulnud nähtavasti rohkem küsimusi pähe ja ta lõi märkmiku kinni.

„Tänan, miss Salander. Ma pean surmajuhtumi kohta raporti kirjutama.”

„On ta surnud?”

„Mrs Forbes? Ei, tema on Saint George’sis haiglas. Arvatavasti on ta oma elu võlgu teile ja teie sõbrale. Aga tema abikaasa on surnud. Ta leiti kaks tundi tagasi lennuvälja parkimisplatsilt.”

Rohkem kui kuussada meetrit lõuna poole.

„Tal olid väga rasked vigastused,” selgitas Ferguson.

„Kahju,” ütles Lisbeth Salander ilma suurema meeleliigutuseta.

Kui McBain ja konstaabel Ferguson olid eemaldunud, tuli Ella Carmichael ja istus Lisbethi lauda. Ta pani lauale kaks napsuklaasi rummiga. Lisbeth vaatas talle küsivalt otsa.

„Pärast sellist ööd on vaja midagi kosutavat. Ma teen välja. Ma teen sulle terve hommikusöögi välja.”

Kaks naist vaatasid teineteisele otsa. Seejärel tõstsid nad klaasid ja lõid kokku.

MATHILDA JÄI VEEL pikaks ajaks Kariibi mere saarte ja USA meteoroloogiaasutuste teadusliku uurimise ja vaidluse objektiks. Mathilda-sarnase ulatusega tornaadod olid piirkonnas peaaegu tundmatud. Teoreetiliselt peeti tornaadode kujunemist vee kohal võimatuks. Pikkamööda jõudsid eksperdid üksmeelele, et tegemist oli tähelepanuväärse ja haruldase ilmafrontide kombinatsiooniga, mis moodustasid „pseudotornaado”, mis polnud tegelikult õige tornaado, kuigi nägi selle moodi välja. Selle vastased tulid lagedale teooriatega kasvuhooneefektist ja äraspidisest ökoloogilisest tasakaalust.

Lisbeth Salander teoreetilistest diskussioonidest ei hoolinud. Ta teadis, mida oli näinud, ja tegi otsuse kogu oma edaspidise elu Mathilda õdede teelt kõrvale hoida.

Tormiööl said paljud inimesed vigastusi. Imekombel oli hukkunuid vaid üks.

Keegi ei mõistnud, mis oli sundinud Richard Forbesi orkaani ajal välja minema, välja arvatud muidugi Ameerika turistidele nii iseloomulik arulagedus. Geraldine Forbes ei suutnud omalt poolt mingit selgitust anda. Tal oli tugev ajupõrutus ja mälupildid möödunud ööst katkendlikud.

Küll aga oli ta leseksjäämise üle lohutamatult kurb.