Читать книгу Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson - Страница 11

Esmaspäev, 14. veebruar – laupäev, 19. veebruar

DRAGAN ARMANSKI VAATAS kerge koputuse peale üles ja silmas ukseavas Lisbeth Salanderit. Tüdruk hoidis käes kahte topsi kohviautomaadist. Mees pani pliiatsi aeglaselt lauale ja lükkas raporti eemale.

„Tere,” ütles Lisbeth.

„Tere,” vastas Armanski.

„See on sõbralik visiit,” ütles tüdruk. „Tohin ma sisse tulla?”

Dragan Armanski pani silmad hetkeks kinni. Seejärel osutas ta külalistele mõeldud toolile. Ta vaatas kella. Pool seitse õhtul. Lisbeth Salander andis ühe kohvitopsi mehele ja istus. Nad uurisid teineteist natuke aega.

„Rohkem kui aasta,” ütles Dragan.

Lisbeth noogutas.

„Oled sa pahane?”

„Kas peaksin olema?”

„Ma ei öelnud head aega.”

Dragan prunditas huuli. Ta oli šokeeritud, kuid samal ajal ka kergendunud, nähes, et Lisbeth Salander polnud vähemalt surnud. Ta tundis äkitselt ka suurt ärritust ja väsimust.

„Ma ei tea, mis ma peaksin ütlema,” vastas ta. „Sul pole kohustust mulle oma tegemistest aru anda. Mis sa tahad?”

Tema hääl oli kavatsetust jäisem.

„Ma ei teagi täpselt. Ma tahtsin lihtsalt tere ütelda.”

„On sul tööd vaja? Ma ei kavatse sind enam tööle võtta.”

Lisbeth raputas pead.

„Kas sa töötad kuskil mujal?”

Ta raputas uuesti pead. Ta paistis sõnu otsivat. Dragan ootas.

„Ma olin reisil,” ütles ta lõpuks. „Ma just tulin Rootsi tagasi.”

Armanski noogutas mõtlikult ja silmitses teda. Lisbeth Salander oli muutunud. Temas oli mingi uus… küpsus riiete valikul ja käitumises. Ja ta oli midagi oma rinnahoidjasse toppinud.

„Sa oled muutunud. Kus sa olid?”

„Natuke siin ja natuke seal…” vastas tüdruk põiklevalt, kuid jätkas mehe ärritatud pilku märgates.

„Ma sõitsin Itaaliasse, sealt edasi Lähis-Itta, siis Bangkoki kaudu Hongkongi. Natuke aega olin Austraalias ja Uus-Meremaal ja käisin Vaikse ookeani saartel. Kuu aega olin Tahiitil. Siis sõitsin läbi USA ja viimased kuud olin Kariibidel.”

Mees noogutas.

„Ma ei tea, miks ma head aega ei öelnud.”

„Sellepärast, et ausalt öeldes ei hooli sa teistest inimestest sittagi,” ütles Dragan Armanski asjalikult.

Lisbeth Salander hammustas alumist huult. Ta mõtles natuke aega. Võib-olla see oligi tõsi, aga süüdistus tundus ikkagi ebaõiglane.

„Tavaliselt on nii, et inimesed ei hooli minust.”

„Jama,” vastas Armanski. „Sinu probleemiks on suhtumine ja sa kohtled inimesi, kes üritavad sinu sõbrad olla, nagu saasta. Nii lihtne see ongi.”

Vaikus.

„Kas sa tahad, et ma lähen ära?”

„Tee, nagu tahad. Seda oled sa alati teinud. Aga kui sa nüüd ära lähed, siis ei taha ma sind enam kunagi näha.”

Lisbeth Salander tundis äkitselt hirmu. Inimene, keda ta tõesti austas, oli teda ära tõukamas. Ta ei teadnud, mida ütelda.

„Holger Palmgreni ajurabandusest on kaks aastat möödas. Sa pole teda ühtegi korda vaatamas käinud,” jätkas Armanski kõigutamatult.

Lisbeth põrnitses šokeeritult Armanskile otsa.

„Palmgren on elus?”

„Nii et sa ei tea sedagi, kas ta on elus või surnud?”

„Arstid ütlesid, et ta…”

„Arstid ütlesid tema kohta igasugu asju,” katkestas Armanski. „Ta oli väga vilets ega suutnud suhelda. Viimase aasta jooksul on ta tunduvalt paranenud. Tal on raske rääkida ja tuleb hoolega kuulata, et aru saada, mis ta ütleb. Tal on paljudes asjades abi vaja, aga ta suudab üksi isegi WC-s käia. Inimesed, kes temast hoolivad, käivad teda vaatamas.”

Lisbeth istus pahviks löödult. Tema oligi ju see, kes Palmgreni kaks aastat tagasi pärast ajurabandust leidis. Ta oli helistanud kiirabisse, arstid olid pead vangutanud ja nentinud, et prognoos ei ole lootustandev. Tüdruk praktiliselt elas esimese nädala haiglas, kuni arst ütles, et Palmgren on koomas ja on äärmiselt vähe tõenäoline, et ta sellest ärkab. Sellest hetkest alates lõpetas ta muretsemise ja kandis mehe oma elust maha. Ta tõusis ja lahkus haiglast tagasi vaatamata. Ja nagu nüüd selgus, ka ilma fakte kontrollimata.

Ta kortsutas kulmu. Samal ajal sai ta kaela advokaat Nils Bjurmani ja see oli temalt palju tähelepanu nõudnud. Aga mitte keegi, isegi mitte Armanski polnud talle rääkinud, et Palmgren elas, veel enam – et ta võis olla isegi paranemas. Talle endale polnud see võimalus pähegi tulnud.

Lisbeth tundis silmis äkki pisaraid. Kunagi varem polnud ta tundnud ennast sellise ara egoistliku mölakana. Ja veel kunagi polnud keegi teda nii raevuka vaoshoitusega sõimanud. Ta langetas pea.

Nad istusid natuke aega vaikuses. Armanski katkestas selle.

„Kuidas sul läheb?”

Lisbeth kehitas õlgu.

„Millest sa elad? On sul töö?”

„Ei, tööd mul ei ole ja ma ei tea ka, mis tööd ma teha tahaksin. Aga mul on raha, nii et ma saan hakkama.”

Armanski silmitses teda uuriva pilguga.

„Ma tulin ainult tere ütlema… ma ei otsi tööd. Ma ei tea… võib-olla ma tahan mõnikord sulle tööd teha, kui sul vaja peaks olema, aga siis peab see minu jaoks huvitav olema.”

„Ma oletan, et sa ei taha rääkida sellest, mis möödunud aastal Hedestadis juhtus.”

Lisbeth istus vaikides.

„Midagi seal juhtus. Martin Vanger sõitis ennast surnuks pärast seda, kui sa siin käisid ja valvekaamerad laenasid – keegi ähvardas teie elu kallale kippuda. Ja tema õde tõusis surnuist üles. See oli pehmelt öeldes sensatsioon.”

„Ma olen lubanud sellest mitte rääkida.”

Armanski noogutas.

„Ja ma oletan, et sa ei taha rääkida ka sellest, mis osa sul Wennerströmi-afääris oli.”

„Ma aitasin Kalle Blomkvisti taustauuringuga.” Tüdruku hääl oli äkitselt tükk maad jahedam. „See oli kõik. Ma ei taha ennast sellesse segada.”

„Mikael Blomkvist on sind tikutulega taga otsinud. Ta on vähemalt korra kuus helistanud ja küsinud, kas ma tean sinust midagi. Tema hoolib sinust samuti.”

Lisbeth istus sõnagi lausumata, aga Armanski pani tähele, et tema suu tõmbus karmiks kriipsuks.

„Ma ei tea, kas ta meeldib mulle,” jätkas Armanski. „Aga ka tema hoolib sinust tõepoolest. Ma kohtusin temaga sügisel ühe korra. Ka tema ei tahtnud Hedestadist rääkida.”

Lisbeth Salander ei tahtnud Mikael Blomkvisti teemal rääkida.

„Ma tulin ainult läbi, et tere öelda ja teada anda, et ma olen tagasi. Ma ei tea, kas ma jään siia. Siin on mu mobiilinumber ja uus meiliaadress, kui sul on vaja mind kätte saada.”

Ta andis Armanskile paberilehekese ja tõusis püsti. Mees võttis paberi vastu. Lisbeth oli juba ukse juures, kui mees teda hõikas.

„Oota üks sekund. Mis sa teha kavatsed?”

„Ma lähen Holger Palmgreni vaatama.”

„Okei. Ma mõtlen… mis tööd sa tegema hakkad?”

Lisbeth silmitses teda mõtlikult.

„Ma ei tea.”

„Sa pead ju millestki elama.”

„Ma ütlesin: mul on nii palju raha, et ma saan hakkama.”

Armanski nõjatus tahapoole ja pidas aru. Lisbeth Salanderi puhul ei teadnud kunagi, kuidas tema sõnu tuleks tõlgendada.

„Ma olin sinu ärakadumise pärast nii tige, et peaaegu otsustasin sulle rohkem mitte tööd anda.” Mees tegi grimassi. „Sa oled nii ebausaldusväärne. Aga sa oled kohutavalt hea uurija. Mul on võib-olla üks töö käsil, mis sulle sobiks.”

Tüdruk raputas pead. Kuid ta tuli kirjutuslaua juurde tagasi.

„Ma ei taha sinu käest tööd. Selles mõttes, et mul pole raha vaja. Tõsiselt. Ma olen majanduslikult sõltumatu.”

Dragan Armanski kortsutas kahtlevalt kulmu. Lõpuks ta noogutas.

„Okei, sa oled majanduslikult sõltumatu, mida iganes see siis peaks ka tähendama. Ma usun sind. Aga kui sul on tööd vaja…”

„Dragan, sa oled teine inimene, kellele ma olen pärast kojutulekut tulnud tere ütlema. Mul ei ole sinu raha vaja. Aga paljude aastate jooksul oled sa olnud üks neist vähestest inimestest, keda ma respekteerin.”

„Okei. Aga kõik inimesed peavad millestki elama.”

„Kahju küll, aga ma ei ole sulle taustauuringute tegemisest enam huvitatud. Anna märku, kui sulle mõni tõsine probleem ette satub.”

„Milline probleem?”

„Sedasorti probleem, millega sa hakkama ei saa. Kui kinni jooksed ega tea, mida edasi teha. Et ma sulle tööd teeksin, pead sa lagedale tulema millegagi, mis mind huvitab. Võib-olla midagi operatiivse külje pealt.”

„Operatiivse külje? Sina? Kes kaob jäljetult just siis, kui ise paremaks peab!”

„Loll jutt. Ma pole kunagi jätnud midagi tegemata, mida ma teha olen lubanud.”

Dragan Armanski vaatas teda abitult. „Operatiivüksus” tähendas slängis välitöid. See võis tähendada kõike alates ihukaitsest kuni kunstinäituste eriturvamiseni. Tema operatiivpersonal koosnes usaldusväärsetest ja stabiilsetest veteranidest, kellel sageli oli seljataga politseitöö kogemus. Pealekauba olid üheksakümmend protsenti neist mehed. Lisbeth Salander oli täielik vastand neile kriteeriumitele, mis ta oli Milton Security operatiivüksuse personali jaoks kehtestanud.

„Nojah…” ütles ta kahtlevalt.

„Sa ei pea selle pärast pingutama. Ma võtan ainult sellise töö, mis mulle huvi pakub, niisiis on suur võimalus, et ma ütlen sulle ei. Võta ühendust, kui sul mingi tõsiselt keeruline probleem tekib. Mõistatuste lahendamises olen ma tugev.” Ta keeras ringi ja kadus. Dragan Armanski raputas pead. Ta on segane. Ta on tõesti segane.

Sekundi pärast oli Lisbeth Salander ukse peal tagasi.

„Muide… Kaks sinu meest on tegelenud terve kuu selle näitlejanna Christine Ruterfordi kaitsmisega anonüümseid ähvarduskirju saatva hullu eest. Teie arvates on see siseringi töö, sest kirjutaja teab tema elust nii palju detaile.”

Dragan Armanski jõllitas Lisbeth Salanderit. Tundus, nagu oleks ta elektrilöögi saanud. Ta tegi seda jälle. Ta viskas repliigi teemal, millest ta absoluutselt mitte midagi ei peaks teadma. Ta ei või seda teada.

„Jah?”

„Unusta ära. See on võltsing. Kirjad on kirjutanud naine ise koos oma kallimaga, tähelepanu äratamiseks. Lähematel päevadel saab ta uue kirja ja järgmisel nädalal lekitavad nad selle ajakirjandusse. On suur oht, et ta süüdistab Miltonit info lekitamise eest. Tõmba ta oma klientide nimekirjast maha.”

Enne kui Dragan Armanski midagi öelda jõudis, oli tüdruk uuesti kadunud. Ta jõllitas tühja ukseava. Mõistusega võttes polnud võimalik, et Lisbeth sellest juhtumist midagi teaks. Tal pidi Miltonis olema allikas, kes informatsiooni lekitas ja teda asjadega kursis hoidis. Aga kogu loost teadis Miltonis ainult neli-viis inimest – Armanski ise, operatiivjuht ja need üksikud inimesed, kes ähvarduste uurimisega tegelesid… ning nemad olid usaldusväärsed ja stabiilsed profid. Armanski hõõrus lõuga.

Ta vaatas kirjutuslauale. Kaust Ruterfordi juhtumiga asus tema kirjutuslaua lukustatud sahtlis. Kontoris oli häiresüsteem. Ta vaatas uuesti kella ja märkis, et tehnilise osakonna juhataja Harry Fransson on juba ära läinud. Ta käivitas arvutis meiliprogrammi ja saatis Franssonile teate palvega järgmisel päeval tema kabinetti varjatud kaamera paigaldada.

LISBETH SALANDER JALUTAS kõige otsemat teed pidi koju Mosebackele. Ta lisas sammu.

Kodust helistas ta Söderi haiglasse ja pärast ekslemist kõnede ühendamise rägastikus õnnestus tal Holger Palmgreni asukoht kindlaks teha. Juba neliteist kuud oli mees viibinud Ältas, Erstavikeni taastusravihaiglas. Tüdruk nägi äkitselt silme ees Äppelvikenit. Kui ta haiglasse helistas, siis vastati sealt, et patsient magab, aga järgmisel päeval on Lisbeth teretulnud.

Lisbeth veetis ülejäänud õhtu oma korteris edasi-tagasi kõndides. Ta tundis ennast ebakindlalt. Ta läks varakult magama ja uinus peaaegu otsekohe. Ta ärkas kell seitse, käis duši all ja sõi 7-Elevenis hommikust. Kaheksa paiku jalutas ta Ringvägeni autorendifirmasse. Ma pean omale auto ostma. Ta üüris sama Nissan Micra, millega oli mõni nädal varem Äppelvikenis käinud.

Autot hooldekodu juures parkides tundis ta ootamatut ärevust, kuid kogus ennast, läks vastuvõttu ja palus kokkusaamist Holger Palmgreniga.

Margiti-nimeline naine uuris oma pabereid ja teatas, et patsient on ravivõimlemises ega vabane enne kella ühtteist. Lisbeth võis ooteruumis istuda või hiljem tagasi tulla. Ta läks parkimisplatsile, istus autosse ja suitsetas oodates kolm sigaretti. Kell üksteist läks ta tagasi vastuvõttu. Ta juhatati söögisaali, läbi koridori paremale ja sealt vasakule.

Ta seisatas uksel ja nägi pooltühjas söögisaalis Holger Palmgreni. Mees istus näoga tema poole, kuid koondas kogu oma tähelepanu taldrikule. Kahvel oli kohmakas haardes rusikas ja vana mees tõstis toitu keskendunult suu juurde. Umbes iga kolmas katse ebaõnnestus ja toit pudenes kahvlilt maha.

Mees oli kühmu vajunud ja paistis saja-aastasena. Tema nägu oli imelikult jäik. Ta istus ratastoolis. Alles sel hetkel taipas Lisbeth Salander, et mees oligi tegelikult elus ja et Armanski polnud talle valetanud.

HOLGER PALMGREN VANDUS vaikselt ja üritas kolmas kord makaronivormi kahvlile saada. Ta oli leppinud, et ta ei suutnud korralikult käia ja et oli palju asju, mille tegemiseks ta võimeline polnud. Aga ta vihkas oma suutmatust korralikult süüa ja et ta aeg-ajalt ilastas nagu imik.

Mõistusega teadis ta täpselt, mida tegema peaks. Pane kahvel õige nurga alla, lükka veidi edasi, tõsta ja vii suu juurde. Aga koordinatsiooniga oli mingi probleem. Tundus, nagu elaks käsi oma elu. Kui ta tahtis kätt tõsta, liikus see aeglaselt kõrvale. Kui ta proovis kätt suu juurde viia, muutis see viimasel hetkel suunda ja liikus põse või lõua poole.

Aga ta teadis ka, et taastusravi annab tulemusi. Alles kuus kuud tagasi oli käsi nii tugevasti värisenud, et ta ei suutnud sellega suutäitki tõsta. Nüüd võttis söömine küll aega, aga vähemalt sõi ta ise. Ta ei kavatsenud enne alla anda, kui oli oma liikmete üle taas kontrolli saavutanud.

Ta langetas kahvli uue suutäie võtmiseks, kui selja tagant ilmus üks käsi ja võttis kahvli leebelt tema käest ära. Ta nägi, kuidas käsi tõstis kahvlile portsjoni makaronivormi. Ta tundis kitsa nukuliku käe otsekohe ära, pööras pead ja kohtas vähem kui kümne sentimeetri kaugusel oma näost Lisbeth Salanderi silmi. Tüdruku pilk oli äraootav, ta paistis veidi hirmunud.

Palmgren istus tükk aega liikumatult ja põrnitses talle näkku. Ta süda tuksatas äkki täiesti arutult. Siis avas ta suu ja võttis söögi vastu.

Tüdruk söötis teda suutäishaaval. Tavaliselt ei sallinud Palmgren, kui teda söögilaua juures aidati, aga ta mõistis Lisbeth Salanderit. Asi polnud selles, et ta oli abitu inimtomp. Tüdruk söötis teda õrnusest – tema puhul äärmiselt ebatavaline nähtus. Ta võttis paraja suurusega portsjonid ja ootas, kuni mees oli eelmise suutäie ära närinud. Kui mees osutas joogikõrrega piimaklaasi poole, tõstis tüdruk selle rahulikult üles ja andis talle juua.

Kogu söögiaja jooksul ei vahetanud nad teineteisega sõnagi. Kui mees oli viimase suutäie alla neelanud, pani tüdruk kahvli käest ja vaatas talle küsivalt otsa. Mees raputas pead. Ei, ma rohkem ei taha.

Holger Palmgren nõjatus ratastooli seljatoele ja hingas sügavalt. Lisbeth võttis salvräti ja pühkis ta suu puhtaks. Mees tundis end järsku nagu maffiaboss Ameerika filmis, kui capo di tutti capi oma lugupidamist osutas. Vaimusilmas nägi ta, kuidas tüdruk tema kätt suudleb, ja naeratas selle totaka fantaasia peale.

„Mis sa arvad, kas siin võiks saada ka tassi kohvi?” küsis tüdruk.

Mees puterdas. Huuled ja keel ei tahtnud häälikuid korralikult vormida. „Serveermislaud nrga tga.” Serveerimislaud on nurga taga.

„Kas tahad ka? Piimaga, ilma suhkruta, nagu varemgi?”

Mees noogutas. Lisbeth viis kandiku ära ja tuli mõne minuti pärast kahe kohvitassiga tagasi. Mees pani tähele, et tüdruk jõi musta kohvi – see oli ebatavaline. Ta naeratas, kui nägi, et joogikõrs oli piimaklaasist tema kohvitassi tõstetud. Nad istusid vaikides. Holger Palmgren tahtis öelda tuhandet asja, kuid ei suutnud ühtegi silpi moodustada. Seevastu kohtusid nende pilgud ühtelugu. Lisbeth Salander oli kohutavalt süüdlasliku näoga. Lõpuks katkestas ta vaikuse.

„Ma arvasin, et sa oled surnud,” ütles ta. „Ma ei teadnud, et sa elad. Oleks ma teadnud, poleks ma kunagi… ma oleksin juba ammu sind vaatama tulnud.”

Mees noogutas.

„Anna andeks.”

Mees noogutas uuesti. Ta naeratas. Naeratus oli viltune, kõverdatud huultega.

„Sa olid koomas ja arstid ütlesid, et sa sured. Nad arvasid, et sa sured mõne ööpäeva jooksul ja ma läksin sealt lihtsalt ära. Mul on kahju. Anna andeks.”

Mees tõstis käe ja pani selle tüdruku pisikese käe peale. Tüdruk võttis selle tugevasti oma käte vahele ja hingas sügavalt välja. „Sa old kadund.” Sa olid kadunud.

„Oled sa Dragan Armanskiga rääkinud?”

Mees noogutas.

„Ma olin reisimas. Ma pidin ära minema. Ma ei öelnud kellelegi head aega, lihtsalt läksin. Kas sa muretsesid?”

Mees raputas pead.

„Sa ei pea minu pärast kunagi muretsema.”

„Ma ple kungi muressenud. Sa saad… saad alati akma. A Armanski ol mures.” Ma pole kunagi muretsenud. Sa saad alati hakkama. Aga Armanski oli mures.

Tüdruk naeratas esimest korda ja Holger Palmgren rahunes. See oli tüdruku tavaline veidi viltune naeratus. Ta silmitses Lisbethi, võrreldes mälupilti temast selle tüdrukuga, kes nüüd ta ees istus. Ta oli muutunud. Ta oli terve ja puhas ja korralikult riides. Huulerõngas oli ära võetud ja… hmm… tätoveeritud herilane kaela pealt oli samuti kadunud. Ta paistis täiskasvanuna. Mees naeris esimest korda üle mitme nädala. See kõlas nagu köhahoog.

Lisbeth naeratas veelgi viltusemalt ja tundis üle pika aja äkitselt südant soojusega täitumas.

„Sa old ästi akma ssaand.” Sa oled hästi hakkama saanud. Mees osutas tema riietele. Tüdruk noogutas.

„Ma saan suurepäraselt hakkama.” „Kuda uus eesstkosja on?” Kuidas uus eestkostja on?

Holger Palmgren nägi, kuidas Lisbethi nägu süngeks tõmbus. Suu muutus veidi kitsamaks. Ta vaatas mehele siira pilguga otsa.

„Ta on okei… ma saan temaga hakkama.”

Palmgreni kulmud tõmbusid küsimärgina kokku. Lisbeth vaatas söögisaalis ringi ja vahetas teemat.

„Kui kaua sa siin oled olnud?”

Palmgren polnud loll. Tal oli olnud ajurabandus, pärast seda oli tal raske rääkida ja oma liigutusi koordineerida, aga ta mõistus oli säilinud ning tema sisemine radar märkas Lisbeth Salanderi hääles otsekohe midagi võltsi. Nende tutvuse jooksul oli ta aru saanud, et tüdruk otseselt ei valetanud talle kunagi, aga ta polnud alati ka päris avameelne. Ta valetas niimoodi, et üritas tähelepanu mujale suunata. Uue eestkostjaga oli ilmselt probleeme. Mis Holger Palmgreni ei üllatanud.

Äkitselt tundis ta sügavat kahetsust. Kui mitu korda oli ta kavatsenud oma kolleegi Nils Bjurmaniga kontakti võtta, et uurida, kuidas Lisbeth Salanderil läheb, aga mingil põhjusel selle tegemata jätnud? Ja miks polnud ta eestkosteasja ära lahendanud siis, kui tal selleks veel jõudu oli? Ta teadis, miks – ta tahtis egoistlikult sälitada oma kontakte tüdrukuga. Ta armastas seda pagana tülikat jõmpsikat nagu oma tütart, keda tal kunagi polnud olnud, ning ta vajas põhjust säilitada temaga kontakti. Peale selle oli hooldekodu inimtombu jaoks kaugelt liiga raske hakata tööd tegema, kui tal oli raskusi isegi oma püksiluku avamisega pärast vaevalist tualetti koperdamist. Ta tundis, et tegelikult oli tema see, kes oli Lisbeth Salanderit alt vedanud. Aga tüdruk saab alati hakkama… Ta on kõige asjalikum inimene, keda ma kunagi näinud olen.

„Likkohus.”

„Ma ei saanud aru.”

„Linnakhus.”

„Linnakohus? Mida sa sellega mõtled?”

„Peab muut su… eestkst…”

Holger Palmgreni nägu muutus punaseks ja kõverdus, kui ta sõnu välja ei suutnud öelda. Lisbeth pani käe mehe käele ja pigistas ettevaatlikult.

„Holger… ära minu pärast muretse. Ma kavatsen lasta oma eestkosteasja lähemal ajal tühistada. Pole enam sinu töö selle pärast muretseda, aga võib väga hästi juhtuda, et mul on selleks sinu abi vaja. Kas see sobib? Võid sa olla minu advokaat, kui mul seda vaja läheb?”

Mees raputas pead.

„Liigvna.” Ta koputas sõrmenukkidega lauaplaadile. „Rmal… vanames.”

„Jah, sa oled tõesti kuradi rumal vanamees, kui sa nii suhtud. Mul on advokaati vaja. Ma tahan sind. Sa võib-olla ei suuda kohtus esineda, aga kui aeg käes on, siis saad sa mulle nõu anda. Eks.”

Mees raputas uuesti pead. Siis ta noogutas.

„Töö?”

„Ma ei saa aru.” „Mstööd sa teed? Mitte Rmnskih.” Mis tööd sa teed? Mitte Armanskile.

Lisbeth kõhkles minuti ja mõtles, kuidas oma olukorda selgitada. See oli keeruline.

„Holger, ma ei tööta enam Armanskile. Ma ei pea enam talle tööd tegema, et omadega hakkama saada. Mul on oma raha ja mul läheb hästi.”

Palmgreni kulmud tõmbusid taas kortsu.

„Nüüdsest alates tulen ma sind tihti vaatama. Ma räägin sulle kõigest… aga ärme kiirusta. Just nüüd tahan ma midagi muud teha.”

Ta kummardus, tõstis koti lauale ja võttis välja malelaua.

„Ma pole saanud sulle juba kaks aastat pähe teha.”

Mees alistus. Tüdrukul oli käsil midagi kahtlast, millest ta rääkida ei tahtnud. Ta oli veendunud, et see talle ei meeldinud, aga ta usaldas tüdrukut piisavalt palju teadmaks, et millega iganes too ka tegeles, siis võis see küll olla Juriidiliselt Kahtlane, aga mitte Jumala Seaduste rikkumine. Erinevalt paljudest teistest oli Holger Palmgren nimelt veendunud, et Lisbeth Salander oli tõeliselt moraalne inimene. Probleem oli ainult selles, et iga kord ei langenud tema moraal seadusesätetega kokku.

Tüdruk pani malenupud lauale ja mees märkas ehmatusega, et see oli tema enda malelaud. Lisbeth on selle pärast tema haigestumist korterist varastanud. Mälestuseks? Tüdruk andis talle valged malendid. Mees oli äkitselt õnnelik nagu väike laps.

LISBETH SALANDER JÄI Holger Palmgreni juurde kaheks tunniks. Ta oli mehe males kolm korda põrmustanud, kui õde nende väikese nägelemise malelaua juures katkestas ja teatas, et on aeg minna ravivõimlemise pärastlõunasesse trenni. Lisbeth korjas nupud kokku ja pani malelaua ära.

„Rääkige, palun, kuidas ravivõimlemine toimib,” ütles ta õele.

„See on jõu- ja koordinatsioonitreening. Ja me teeme edusamme, eks?”

Viimane küsimus oli suunatud Holger Palmgrenile. Mees noogutas.

„Sa suudad juba praegu mitu meetrit kõndida. Suvel saad juba ise pargis jalutada. Kas see on sinu tütar?” „Kstr.” Kasutütar. „Kui tore, et te külla tulite.” Tõlge: Kus kurat sa siiani oled olnud? Lisbeth ignoreeris varjatud kriitikat. Ta kummardus ja suudles meest põsele.