Читать книгу Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson - Страница 3

Neljapäev, 16. detsember – reede, 17. detsember

LISBETH SALANDER TÕMBAS päikeseprillid ninaotsale ja kissitas kübaraääre alt silmi. Ta nägi toas number 32 elavat naist hotelli kõrvaluksest välja tulemas ja basseini äärde rohelise-valgetriibuliste lamamistoolide poole jalutavat. Naine vaatas ainiti maha jalge ette ja tema jalad tundusid olevat ebakindlad.

Salander oli teda varem ainult eemalt näinud. Naine tundus umbes 35-aastane, kuid tal oli selline välimus, et ta oleks võinud olla ükskõik kui vana 25 ja 50 aasta vahel. Tal olid pruunid õlgadeni juuksed, piklik nägu ja küps keha, mis oli justkui naiste aluspesukataloogist välja lõigatud. Naisel olid jalas sandaalid, seljas mustad bikiinid ja ees lillakad päikeseprillid. Ta oli ameeriklanna ja rääkis lõunaosariikide aktsendiga. Tal oli kollane kübar, mille ta tooli kõrvale maha pani, enne kui Ella Carmichaeli baari baarmenile märku andis.

Lisbeth Salander pani oma raamatu põlvedele ja võttis enne käe sigaretipaki järele sirutamist klaasist lonksu kohvi. Pead pööramata suunas ta pilgu silmapiiri poole. Oma kohalt basseiniäärsel terrassil nägi ta hotelli ees müüri ääres kasvavate palmide ja rododendronite vahelt tükikest Kariibi merd. Veidi kaugemal merel seilas purjepaat põhja poole, Saint Luciasse või Dominikaani. Veelgi kaugemal nägi ta lõunasse, Guajaanasse või mõnda selle naaberriiki teel oleva halli kaubalaeva siluetti. Nõrk briis võitles ennelõunase kuumusega, kuid ikkagi tundis ta ühte higipiiska aeglaselt alla kulmu peale libisevat. Lisbeth Salanderile ei meeldinud ennast päikeses praadida. Ta oli päevad veetnud võimalikult varjus ja istus ka nüüd päevavarju all. Sellest hoolimata oli ta pruun kui pähkel. Tal olid jalas khakivärvi lühikesed püksid ja seljas must särk.

Ta kuulatas baarileti ääres olevatest kõlaritest voogavaid imelikke steel pans-helisid. Tal polnud iialgi olnud vähimatki huvi muusika vastu ning ta ei suutnud vahet teha Sven-Ingvarsi ja Nick Cave’i vahel, kuid steel pans võlus teda. Tundus uskumatu, et keegi suutis häälestada õlitünni, ja veelgi uskumatum, et tünnist meelitati välja kontrollitud, mitte millegi muuga sarnanevaid helisid. Tema meelest olid need helid maagilised.

Ta tundis äkitselt ärritust ja suunas pilgu tagasi naisele, kes oli just saanud kätte klaasi apelsinivärvilise joogiga.

See ei olnud Lisbeth Salanderi probleem. Ta ei suutnud lihtsalt aru saada, miks naine kohale oli jäänud. Neli ööd, sellest saadik, kui paar oli saabunud, oli Lisbeth Salander kuulnud oma kõrvaltoas toimuvat vaikset järjekindlat terrorit. Ta oli kuulnud nuttu, vaikseid ärritunud hääli ja mõnel juhul ka kõrvakiile. Lööja – Lisbeth oletas, et see oli naise abikaasa – oli neljakümnendates aastates. Tal olid tumedad sirged juuksed, mis olid vanamoodsalt lahku kammitud, ning ta paistis olevat Grenadal tööasjus. Milles see töö seisnes, polnud Lisbeth Salanderil aimugi, kuid igal hommikul oli mees olnud korralikult riides, lips ees ja pintsak seljas, ning joonud hotellibaaris kohvi, enne kui ta võttis oma portfelli ja läks välja taksosse.

Mees tuli tagasi hilisel pärastlõunal, ujus ja suhtles basseini ääres oma naisega. Nad sõid koos õhtust, jättes äärmiselt vaikse ja armastusväärse mulje. Võimalik, et naine jõi mõne klaasi rohkem kui pidanuks, kuid tema joove polnud häiriv ega tähelepanu äratav.

Tülid naabertoas algasid harjumuspäraselt õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel, umbes samal ajal, kui Lisbeth end matemaatika müsteeriumeid tutvustava raamatuga magama seadis. Tegemist ei olnud jõhkra vägivallaga. Nii palju kui Lisbeth suutis läbi seina kostva heli järgi otsustada, käis pikale veninud ja korduv tüli. Eelmisel ööl ei olnud Lisbeth suutnud uudishimule vastu panna ja läks rõdule, et kõrvaltoa avatud rõduukse kaudu kuulda, milles küsimus. Rohkem kui tunni oli mees kõndinud toas edasi-tagasi ja pihtinud, et ta on kaabakas, kes oma naist ei vääri. Mees oli naisele korrutanud, et naine peab teda kindlasti võltsiks. Iga kord oli naine vastanud, et ta ei arva nii, ning üritanud meest rahustada. Mees muutus aina pealetükkivamaks, kuni raputas viimaks naist. Lõpuks naine vastas, nagu mees tahtis… jah, sa oled võlts. Mees oli otsekohe kasutanud naiselt välja pressitud tunnistust ettekäändena, et rünnata naist, tema elukombeid ja iseloomu. Ta oli nimetanud naist hooraks, mispeale Lisbeth Salander oleks ilma igasuguse kõhkluseta võtnud abinõud tarvitusele, kui süüdistused oleksid olnud tema vastu suunatud. Nüüd polnud see aga nii ja seega tegelikult ka mitte tema isiklik probleem, ning sellest tulenevalt oli tal raske otsustada, kas ja kuidas ta peaks tegutsema.

Lisbeth oli jahmunult kuulanud mehe jahvatamist, mis lõppes äkitselt kõlava kõrvakiiluga. Ta oli just otsustanud toast välja koridori minna ja naabrite ukse sisse lüüa, kui toas kõik vaikseks jäi.

Kui ta basseini ääres naist jälgis, siis märkas ta kerget sinikat õla peal ja kriimustust puusal, kuid muid silmatorkavaid vigastusi polnud.

ÜHEKSA KUUD VAREM oli Lisbeth lugenud ühte artiklit ajakirjas Popular Science, mille keegi oli Rooma Leonardo da Vinci lennuväljale unustanud, ja äkitselt oli temas tekkinud ebamäärane huvi niisuguse hämara asja vastu nagu sfääriline astronoomia. Täiesti impulsiivselt oli ta külastanud Rooma ülikooli raamatupoodi ja ostnud mõned selleteemalised tähtsamad teaduslikud raamatud. Sfäärilise astronoomia mõistmiseks oli ta aga sunnitud süvenema matemaatika keerulisematesse müsteeriumitesse. Oma viimaste kuude reiside ajal oli ta selleteemaliste raamatute leidmiseks tihti külastanud ülikoolide raamatupoode.

Enamasti olid raamatud seisnud kohvrisse pakituna ning tema õpingud olid ebasüstemaatilised ja ilma tegeliku eesmärgita, kuni selle ajani, mil ta oli Miamis jalutanud sisse ülikooli raamatupoodi ja väljunud sealt dr L. C. Parnault’ raamatuga „Dimensions in Mathematics” (Harvard University, 1999). Ta oli raamatu leidnud just enne Florida Keysi sõitmist ja Kariibi saarestikus seiklemise alustamist.

Ta oli olnud Guadeloupe’il (kaks ööpäeva mingis mõttetus urkas), Dominikaanis (meeldiv ja pingevaba, viis ööpäeva), Barbadosel (üks ööpäev Ameerika hotellis, kus ta ei tundnud end üldse teretulnuna) ja Saint Lucial (üheksa päeva). Saint Luciale oleks ta meelsasti kauemakski jäänud, kui poleks tekkinud konflikti ühe kohaliku mühaka noore pätiga, kes pidevalt tema kõrvaltänava hotelli baaris vedeles. Lõpuks oli ta kannatus katkenud, ta oli nolgile telliskiviga vastu pead virutanud, end hotellist välja registreerinud ja laevaga Saint George’si, Grenada pealinna sõitnud. See oli maa, millest ta enne laevale asumist kuulnudki polnud.

Ta astus Grenada pinnale troopilises paduvihmas ühel novembrihommikul kella kümne paiku. Turistilehest The Caribbean Traveller oli ta teada saanud, et Grenada oli tuntud kui Spice Island, vürtsisaar, ja oli üks maailma suurimaid muskaaditootjaid. Saarel oli 120 000 asukat, kuid lisaks sellele elas üle 200 000 grenadalase USA-s, Kanadas ja Inglismaal, mis andis kõneka vihje tööturu olukorrast kodumaal. Maastik ümber saare keskel asuva kustunud Grand Etangi vulkaani oli mägine.

Ajalooliselt oli Grenada üks paljudest tähtsusetutest Briti asumaadest. 1795. aastal oli Grenada pälvinud poliitilist tähelepanu, kui vabaks saanud endine ori Julian Fedon alustas Prantsuse revolutsioonist inspireeritud ülestõusu, misjärel kuningriik saatis sõjaväe mässulisi raiuma, maha laskma, pooma ja sandistama. Koloniaalrežiimi vapustas, et Fedoni mässuga oli ühinenud ka osa vaesest valgest elanikkonnast, võtmata seejuures üldse arvesse etiketti või rassipiire. Ülestõus lämmatati, kuid Fedoni ei saadudki kätte ja ta põgenes Grand Etangi ümbritsevatesse mägedesse, kus temast kujunes robinhoodlike mõõtmetega kohalik legend.

Üle kahesaja aasta hiljem, 1979, oli advokaat Maurice Bishop alustanud uut revolutsiooni, milleks turismiraamatu andmetel andsid inspiratsiooni the communist dictatorships in Cuba and Nicaragua, kuid millest Lisbeth Salanderil oli tekkinud hoopis teine pilt pärast kohtumist Philip Campbelliga, õpetaja, raamatukoguhoidja ja baptismijutlustajaga, kelle külalistemaja ta mõned esimesed päevad oli üürinud. Kokkuvõtlikult oli lugu selline, et Bishop oli rahva hulgas populaarne juht ja kukutas hullu diktaatori, kes lisaks kõigele oli UFO-fanaatik ja kulutas niigi lahjast riigieelarvest suure osa lendavate taldrikute jahtimiseks. Bishop oli jutlustanud majanduslikku demokraatiat ja kehtestanud esmakordselt riigis soolise võrdõiguslikkuse, enne kui ta 1983. aastal mõrvati.

Pärast mõrva ja tapatalguid, milles kaotas elu umbes 120 inimest, kaasa arvatud välisminister, võrdõiguslikkuse minister ja mõned tähtsad ametiühingujuhid, vallutas saare USA ja seadis sisse demokraatia. Mis Grenadasse puutub, siis tähendas see tööpuuduse kasvu kuuelt protsendilt peaaegu viiekümnele protsendile ning taas muutus kõige tähtsamaks sissetulekuallikaks kokaiinikaubandus. Philip Campbell raputas Lisbethi turismiraamatu kirjelduste peale ainult pead ja andis talle head nõu, milliseid inimesi ja kvartaleid tuleks pärast pimeduse saabumist vältida.

Lisbeth Salanderi puhul olid sellised soovitused üsna kasutud. Küll aga oli ta vältinud igasugust tutvust Grenada kriminaalse maailmaga, kuna oli armunud Saint George’sist lõunas asuvasse Grand Anse Beachi – miilidepikkusse ja hõredalt asustatud liivaranda, kus võis kõndida tunde, ilma et oleks pidanud kellegagi rääkima või kedagi nägema. Ta oli kolinud Keysi, ühte vähestest Grand Anse’i rannal asuvatest Ameerika hotellidest, elanud seal seitse nädalat, polnud teinud muud tarka peale rannas kõndimise ja oli vaimustunud kohaliku puuvilja chinups’i söömisest, mille maitse meenutas Rootsi hapusid tikreid.

Oli vaikne hooaeg ja vaevalt kolmandik Keys Hoteli tubadest olid välja üüritud. Ainuke probleem oli, et nii tema rahu kui ka kaootilisi matemaatikaõpinguid hakkas ootamatult häirima kõrvaltoast kostev vaikne terror.

MIKAEL BLOMKVIST PANI sõrme Lisbeth Salanderi Lundagatanil asuva korteri uksekellale. Ta ei oodanud, et perenaine ukse avaks, kuid tal oli harjumuseks saanud paar korda kuus sellest korterist mööda sõita ja uurida, kas on toimunud mingeid muudatusi. Kui ta ukses oleva postiluugi lahti tegi, nägi ta reklaamlehtede kuhja. Kell oli õhtul kümme läbi ja oli liiga pime nägemaks, kui palju oli lehekuhi viimasest korrast saadik kasvanud.

Veidi aega seisis ta nõutult trepikojas, pööras siis pettunult ringi ja lahkus majast. Ta jalutas aeglases tempos koju Bellmansgatanile, pani kohvimasina käima ja lõi enne hilist uudistesaadet õhtulehed lahti. Meel oli morn ja ta mõtles, kus Lisbeth Salander võiks olla. Ta tundis kerget muret ja arutles juba tuhandendat korda, mis võis tegelikult juhtunud olla.

Aasta tagasi, jõulupühade ajal, oli ta Lisbeth Salanderi oma Sandhamni suvilasse kutsunud. Nad tegid pikki jalutuskäike ja arutasid vaikselt lõppeva aasta dramaatilisi sündmusi, milles nad mõlemad osalised olid olnud ja mida Mikael tagantjärele kokkuvõtlikult nimetas oma elu kriisiperioodiks. Kohus oli ta laimus süüdi mõistnud ja ta oli paar kuud vanglas istunud, tema professionaalne ajakirjanikukarjäär oli kraavis ja ta oli ajakirja Millennium vastutava väljaandja postilt põgenenud saba jalge vahel. Kuid äkki oli kõik muutunud. Ülesanne kirjutada tööstusboss Henrik Vangeri elulugu, mis tema meelest oli pööraselt hästi tasustatav teraapia, oli ootamatult muutunud kavala ja salapärase sarimõrtsuka meeleheitlikuks tagaajamiseks.

Selle tagaajamise käigus oligi ta kohanud Lisbeth Salanderit. Mikael näppis hajameelselt õrna armi, mille kägistusnöör oli tema vasaku kõrva alla jätnud. Lisbeth polnud mitte ainult aidanud mõrvarit tabada – ta oli sõna otseses mõttes ka Mikaeli elu päästnud.

Ikka ja jälle oli tüdruk üllatanud teda oma tähelepanuväärsete annetega – fotograafilise mälu ja fenomenaalsete arvutioskustega. Mikael Blomkvist pidas ennast keskmiseks arvutitundjaks, aga Lisbeth Salander käsitses arvuteid nii, nagu ta oleks saatana endaga liidus olnud. Aegamööda ta taipas, et noor naine oli maailmaklassi häkker ja kuigi teda teati vaid pseudonüümi Wasp all, oli ta kõrgeimal tasemel arvutihäkkerlusega tegelevas eksklusiivses rahvusvahelises klubis lausa legend.

Tüdruku anne kolada omatahtsi teiste inimeste arvutites oli andnud Mikaelile vajaliku materjali, et pöörata oma ajakirjanduslik kaotus Wennerströmi afääriks – pommuudiseks, mis veel aasta hiljem andis rahvusvahelise majanduskuritegevuse uurijatele tööd ja Mikaelile põhjust regulaarselt teledebattides osaleda.

Aasta tagasi oli ta võtnud pommuudist sügava rahuloluga kui kättemaksu ja ajakirjanduslikust rentslist tõusmist. Aga rahulolu oli kiiresti lahtunud. Mõne nädala pärast oli ta ajakirjanike ja majanduspolitseinike ühtedele ja samadele küsimustele vastamisest juba tüdinud. Kahjuks ei saa ma oma allikatest rääkida. Mõõt sai lõplikult täis, kui ingliskeelse Azerbajdjan Timesi ajakirjanik oli võtnud vaevaks sõita Stockholmi ainult selleks, et samu lihtsaid küsimusi esitada. Mikael oli vähendanud intervjuude arvu miinimumini ja viimastel kuudel oli ta enamasti olnud nõus rääkima ainult siis, kui tuttav naisreporter TV4-st helistas ja teda veenis, ning see juhtus ainult siis, kui uurimine oli jõudnud mingisse uude faasi.

Pealegi oli Mikaeli koostöö TV4 reporteriga ka hoopis teisemõõtmeline. Naine oli esimene ajakirjanik, kes paljastusest kinni haaras ja ilma tema panuseta tol õhtul, mil Millennium pommuudise avaldas, polekski see ehk üldse nii suurt vastukaja saanud. Mikael sai alles hiljem teada, et naine oli küünte ja hammastega võidelnud, veendes toimetust loole ruumi andma. Millenniumi pajatsi suhtes valitses tugev vastuseis ja kuni naise saatessemineku hetkeni polnud kindel, kas toimetuse advokaatide armee loo üldse läbi laseb. Mitmed vanemad kolleegid olid naist hoiatanud ja nentinud, et eksimise korral on tema karjääril kriips peal. Too jäi aga endale kindlaks ja sellest tuli aasta lugu.

Naine oli asja arenemist jälginud esimesest nädalast alates – ta oli tegelikult ainus reporter, kes ennast selle sisuga kurssi viis, kuid mõni aeg enne jõule märkas Mikael, et kõik kommentaarid ja selgunud uued nüansid olid meeskolleegidele üle antud. Uue aasta paiku sai Mikael kaudseid kanaleid pidi teada, et naine oli teemast lihtlabaselt välja puksitud põhjendusega, et nii tähtsa looga peavad tegelema tõsised majandusajakirjanikud, mitte mingi väike tibi Gotlandilt või Bergslagenist või kust kurat ta nüüd pärit oligi. Kui TV4 järgmine kord helistas ja kommentaari palus, teatas Mikael selgesõnaliselt, et räägib TV4-ga ainult juhul, kui noor naisajakirjanik küsimusi esitab. Pärast mõnepäevast pahurat vaikimist andsid TV4 kutid alla.

Mikaeli huvikaotus Wennerströmi afääri vastu langes ajaliselt kokku Lisbeth Salanderi kadumisega tema elust. Ta ei mõistnud juhtunut seniajani.

Nad olid teisel jõulupühal teineteisest lahkunud ega kohtunud enne uut aastat. 30. detsembri hilisõhtul oli Mikael helistanud, kuid tulemusteta.

31. detsembril jalutas ta kaks korda tüdruku korteri juurest läbi ja andis ukse taga kella. Esimesel korral põles korteris tuli, kuid ust ei avatud. Teisel korral oli korter pime. 1. jaanuaril üritas ta uuesti helistada, kuid telefonile ei vastatud. Pärast seda kuulis ta pidevalt ainult telefonifirma teadet, et abonent ei ole kättesaadav.

Järgnenud päevade jooksul nägi ta tüdrukut kaks korda. Kuna telefoni teel polnud teda võimalik kätte saada, läks Mikael jaanuari alguses tema juurde koju ja istus korteriukse ette trepiastmele ootama. Tal oli raamat kaasas ja ta ootas visalt neli tundi, enne kui Lisbeth enne kella ühtteist õhtul maja välisuksest sisse astus. Tüdrukul oli käes pruun kast ja meest nähes peatus ta järsult.

„Tere, Lisbeth,” tervitas mees ja lõi raamatu kinni.

Tüdruk silmitses teda mittemidagiütleval ilmel ja tema pilgus polnud ei soojust ega sõprust. Siis astus ta mehest mööda ja torkas võtme korteriukse lukuauku.

„Kas pakud mulle tassi kohvi?” küsis Mikael.

Tüdruk pöördus tema poole ja rääkis vaikse häälega.

„Mine minema. Ma ei taha sind enam näha.”

Seejärel sulges ta ääretult hämmastunud Mikael Blomkvisti nina ees ukse ja mees kuulis, kuidas uks seestpoolt lukku keerati.

Teine kord nägi ta Lisbethi ainult kolm päeva hiljem. Ta oli sõitnud metrooga Slussenist rongijaama ja kui rong vanalinnas peatus, vaatas ta aknast välja ning nägi tüdrukut vähem kui kahe meetri kaugusel perroonil. Ta avastas Lisbethi just samal silmapilgul, kui rongi uksed sulgusid. Vähem kui viis sekundit vaatas tüdruk temast läbi nagu õhust, keeras seejärel ringi ja jalutas ta vaateväljast eemale samal hetkel, kui rong liikuma hakkas.

Sõnumit polnud võimalik valesti tõlgendada. Lisbeth Salander ei tahtnud Mikael Blomkvistiga tegemist teha. Ta oli mehe oma elust kõrvaldanud sama efektiivselt, nagu ta oleks oma arvutist mõne faili kustutanud, ilma igasuguste selgitusteta. Ta oli vahetanud ära oma mobiilinumbri ega vastanud meilidele.

Mikael ohkas, pani teleka kinni, läks akna juurde ja silmitses raekoda.

Ta arutles, kas ta tegi valesti, käies visalt ja regulaarselt tüdruku korteri juurest läbi. Mikael oli olnud alati seisukohal, et kui naine selgelt märku annab, et ei soovi temast midagi teada, läheb ta oma teed. Sellise sõnumi mittearvestamine võrdus tema silmis vähese austusega naise vastu.

Mikael ja Lisbeth olid teineteisega maganud. Kuid see oli toimunud tüdruku initsiatiivil ja suhe kestis pool aastat. Kui ta oli nüüd otsustanud suhte sama järsku lõpetada, kui see algas, siis oli see Mikaeli meelest täiesti okei. See oli Lisbethi asi otsustada. Mikaelil polnud mingit probleemi võtta endale endise meessõbra roll – kui ta nüüd see oli, kuid Lisbeth Salanderi täielik eemaletõmbumine üllatas teda.

Ta ei olnud tüdrukusse armunud – nad olid nii erinevad, kui kaks inimest üldse võivad olla, kuid Lisbeth meeldis talle ja ta tundis selle kuradima tülika tegelase järele siirast igatsust. Ta oli arvanud, et sõprus on mõlemapoolne. Ühesõnaga, ta tundis ennast idioodina.

Lõpuks jõudis ta otsusele.

Kui Lisbeth Salander teda nii sügavalt põlgas, et ei suutnud teda metroos juhuslikult kohates isegi tervitada, siis oli nende sõprus arvatavasti läbi ja lõhe ületamatu. Edaspidi ei astu ta kontakti otsimiseks enam mingeid samme.

LISBETH SALANDER VAATAS käekella ja nentis, et vaatamata varjus istumisele oli ta üleni higine. Kell oli pool üksteist enne lõunat. Ta jättis meelde kolme rea pikkuse matemaatilise valemi ja lõi raamatu „Dimensions in Mathematics” kinni. Siis küünitas ta käe laualt toavõtit ja sigaretipakki võtma.

Tema tuba oli teisel korrusel, mis oli ühtlasi ka hotelli kõige kõrgem korrus. Ta võttis riided seljast ja läks duši alla.

Lae alt seina pealt põrnitses teda kahekümne sentimeetri pikkune roheline sisalik. Lisbeth Salander põrnitses vastu, kuid ei teinud tema äraajamiseks ühtegi liigutust. Sisalikke oli saarel kõikjal ja nad hiilisid tubadesse avatud akende ribakatete vahelt, ukse alt või vannitoa ventilatsiooniava kaudu. Talle meeldis seltskond, kes ta põhimõtteliselt rahule jättis. Vesi oli jahe, kuid mitte jääkülm, ja ta seisis enda jahutamiseks viis minutit duši all.

Tuppa tagasi tulles peatus ta suure peegli ees ja uuris imestunult oma keha. Ta kaalus endiselt ainult 40 kilo ringis ja oli veidi üle 150 cm pikk. Sinna polnud suurt midagi parata. Tal olid nukulikult saledad jäsemed, väikesed käed ja olematud puusad.

Aga nüüd olid tal rinnad.

Terve elu oli ta olnud lameda rinnaga, nagu poleks puberteet veel alanudki. See nägi lihtsalt naeruväärne välja ja ta tundis alasti olles alati ebamugavust.

Ja nüüd äkitselt oli ta saanud rinnad. Need ei olnud mingid pommid (mida ta ei tahtnud ja mis oleks tema muidu lahja keha juures veelgi naeruväärsemad olnud), vaid kaks prinki ümmargust keskmise suurusega rinda. Muudatus oli olnud ettevaatlik ja proportsioonid täiesti mõistlikud. Aga erinevus oli tohutu, niihästi tema välimuse kui ka enesetunde jaoks.

Implantaatide saamiseks oli ta veetnud viis nädalat Genova lähedal asuvas kliinikus. Ta oli valinud kliiniku ja arstid, kellel oli Euroopa parim ja tõsiseltvõetavaim maine. Tema arst, sarmikas ja karmi loomuga naine nimega Allessandra Perrini oli konstateerinud, et ta rinnad olid füüsiliselt alaarenenud ja seega võis rinnasuurendamise läbi viia meditsiinilistel põhjustel.

Operatsioon polnud valutu, kuid rinnad nägid välja ja tundusid katsudes täiesti loomulikud, ning armid olid nüüd juba peaaegu märkamatud. Ta polnud oma otsust hetkekski kahetsenud. Ta oli rahul. Veel nüüdki, pool aastat hiljem, pidi ta peeglist palja ülakehaga möödudes imestama ja rõõmustama, et oli oma elukvaliteeti parandanud.

Genova kliinikus veedetud aja jooksul oli ta kaela paremalt küljelt lasknud eemaldada ka ühe oma üheksast tätoveeringust – kahe sentimeetri pikkuse herilase. Talle meeldisid ta tätoveeringud, kõige rohkem abaluu alt tagumikuni ulatuv suur lohe, kuid siiski oli ta otsustanud herilasest loobuda. Põhjuseks asjaolu, et see oli nii nähtaval kohal, võimaldades teda kergesti meelde jätta ja vajadusel identifitseerida. Lisbeth Salander ei tahtnud, et teda meelde jäetaks ega identifitseeritaks. Tätoveering oli laseriga eemaldatud ja sõrmega üle kaela tõmmates oli tunda kerget armi. Lähemal uurimisel selgus, et tätoveeringu kohalt oli tema muidu päevitunud nahk veidi heledam, kuid see ei torganud eriti silma. Kokkuvõttes läks viibimine Genovas maksma 190 000 Rootsi krooni.

Mida ta võis endale lubada.

Ta lõpetas peegli ees unelemise, pani jalga aluspüksid ja selga rinnahoidja. Kaks päeva pärast Genova kliinikust lahkumist oli ta esimest korda oma 25-aastases elus külastanud naiste aluspesupoodi ja ostnud rõivatüki, mida tal kunagi varem polnud vaja läinud. Pärast seda sai ta 26 aastat vanaks ja kandis nüüd rinnahoidjat omalaadse rahuldustundega. Ta pani jalga teksad ja selga musta T-särgi tekstiga Consider this a fair warning. Ta leidis sandaalid ja kübara ning riputas õlale musta nailonkoti.

Fuajees jäi talle kõrvu leti ette kogunenud hotellikülaliste kerge sumin. Ta aeglustas sammu ja kuulatas.

„Just how dangerous is she?” küsis keegi kileda hääle ja Euroopa aktsendiga kõnelev mustanahaline naine. Lisbeth tundis ta ära, naine oli saabunud Londonist tšarterreisiga üheksa päeva tagasi.

Freddie McBain, hallinevate juustega vastuvõtulaua töötaja, kes Lisbeth Salanderit alati sõbraliku naeratusega tervitas, paistis murelik. Ta selgitas, et kõikidele hotellikülalistele antakse juhised ja kui neid täpselt täidetakse, siis pole muretsemiseks põhjust. Tema vastus külvati üle küsimusterahega.

Lisbeth Salander kortsutas kulmu ja läks välja baari, kus leidis leti taga seismas Ella Carmichaeli.

„Mis lahti on?” küsis ta ja näitas pöidlaga vastuvõtuleti äärde kogunenud inimsumma poole.

„Mathilda ähvardab läbi astuda.”

„Mathilda?”

„Mathilda on orkaan, mis tekkis paar nädalat tagasi Brasiilia lähistel ja suundus täna hommikul otse läbi Surinami pealinna Paramaribo. Pole veel selge, mis suuna see võtab – arvatavasti üles põhja, USA rannikule. Aga kui see tuleb mööda rannikut lääne poole, siis jäävad Trinidad ja Grenada täpselt tee peale. Nii et võib tuuliseks minna.”

„Ma arvasin, et orkaanide hooaeg on möödas.”

„Ongi. Tavaliselt on meil orkaanihoiatused septembris ja oktoobris.

Aga tänapäeval on kliima ja kasvuhooneefekti ja kõigega nii palju segadust, et kunagi ei või täpselt teada.”

„Okei. Ja millal see Mathilda saabuma peaks?”

„Varsti.”

„Kas ma peaksin midagi tegema?”

„Lisbeth, orkaanid pole naljaasi. Meil oli seitsmekümnendatel siin Grenadas orkaan, mis tekitas kohutava hävingu. Ma olin 11-aastane ja elasin Grenville’i tee ääres Grand Etangis, ja ma ei unusta seda ööd iialgi.”

„Hmm.”

„Aga sul pole vaja muretseda. Püsi laupäeval hotelli lähedal. Paki kotti sellised asjad, millest sa ei taha ilma jääda – näiteks see arvuti, mille taga sa tavaliselt istud ja mängid – ja ole valmis kotti kaasa võtma, kui tuleb käsk alla keldrisse tormivarju minna. Ongi kõik.”

„Selge.”

„Tahad sa midagi juua?”

„Ei.”

Lisbeth Salander lahkus hüvasti jätmata. Ella Carmichael naeratas talle alistunult järele. Oli kulunud paar nädalat, enne kui ta selle kummalise tüdruku omapärase olemisega harjus, ja ta oli mõistnud, et Lisbeth Salander polnud upsakas – ta oli lihtsalt väga omamoodi. Aga ta maksis oma jookide eest ilma virisemata, püsis enam-vähem kaine, tegeles oma asjadega ega tekitanud kunagi tüli.

GRENADA ÜHISKONDLIK TRANSPORT koosnes põhiliselt fantaasiarikkalt kaunistatud minibussidest, mis liikusid sõiduplaane ja muid formaalsusi suuremat arvestamata. Valgel ajal sõitsid need tihedas graafikus. Pärast pimeduse saabumist oli aga ilma autota peaaegu võimatu liikuda.

Lisbeth Salander pidi ainult mõne minuti Saint George’si viiva tee ääres ootama, kui üks buss tema juures pidurdas. Juht oli rasta-stiili esindaja ja bussi makis mängis täiel võimsusel „No Woman No Cry”. Lisbeth sulges kõrvad, maksis oma dollari ja pressis ennast hallide juustega tüseda daami ning kahe koolivormis poisi vahele.

Saint George’s paiknes u-kujuliselt ümber lahe, mis moodustas The Carenage’i, sisemise sadama. Sadama ümber kõrgusid järsud nõlvad elumajade ja vanade koloniaalhoonetega, terava kalju otsas neeme lõpus asus kindlus Fort Rupert.

Saint George’s oli kitsaste tänavate ja paljude põiktänavatega äärmiselt kompaktne ja tihedalt täis ehitatud linn. Majad ronisid mööda künkaid ja ainsa suurema tasase platsi hõivas linna põhjaosas asuv kombineeritud kriketiväljak ja hipodroom.

Sadamas läks ta bussist maha ja jalutas järsu nõlva tipule MacIntyre’s Electronicsi poodi. Kõik Grenadal müüdavad kaubad olid suures osas imporditud USA-st või Inglismaalt ja maksid seega poole rohkem kui mujal, aga see-eest oli kaupluses konditsioneer.

Tema Apple PowerBookile (G4 titanium ja 17-tolline ekraan) tellitud tagavaraakud olid lõpuks kohale jõudnud. Miamis oli ta endale hankinud kokkupandava klaviatuuriga Palmi pihuarvuti, milles oli võimalik lugeda meile ja mida oli nailonkotis lihtne kaasas kanda, selle asemel et PowerBooki vedada, kuid see oli 17-tollisele ekraanile lahja aseaine. Originaalaku oli kehvaks jäänud ja pidas vastu ainult pool tundi, mis oli täielik nuhtlus, kui ta tahtis basseini ääres terrassil istuda, ja pealegi jättis Grenada elektrivarustus kõvasti soovida. Siin viibitud nädalate ajal oli olnud kolm pikemat voolukatkestust. Ta maksis firmale Wasp Enterprises kuuluva krediitkaardiga, pistis aku nailonkotti ja astus taas keskpäevasesse kuumusesse.

Ta külastas Barclay panka, võttis välja 300 dollarit sularaha ja läks seejärel turule, ostis kimbu porgandeid, pool tosinat mangot ja poolteiseliitrise pudeli mineraalvett. Nailonkott muutus tuntavalt raskemaks ja kui ta uuesti sadamasse jõudis, oli ta juba näljane ja janus. Esiti mõtles ta minna The Nutmegi, kuid restorani sissepääs paistis kundedest lausa umbes olevat. Ta jätkas teekonda veidi kaugemal sadamas asuvasse Turtlebacki, istus verandale ja tellis taldrikutäie kalmaare praetud kartulitega ning pudeli Caribi – kohalikku õlut. Ta haaras kellegi poolt lauale jäetud kohaliku lehe Grenadian Voice ja silmitses seda kaks minutit. Ainuke huvipakkuv artikkel oli dramaatiline hoiatus Mathilda võimaliku saabumise eest. Teksti illustreeris pilt kokkukukkunud majast ja meeldetuletus eelmise orkaani tekitatud purustustest.

Ta pani ajalehe kokku, jõi otse pudelist lonksu õlut ja nõjatus toolile, kui 32. toas elav mees baarist verandale tuli. Ühes käes oli tal pruun portfell, teises suur klaas kokakoolat. Mehe pilk libises Lisbethist teda ära tundmata üle, siis istus ta veranda teise äärde ja jäi silmitsema merd restorani ees.

Lisbeth Salander uuris mehe profiili. Ta tundus täiesti omas maailmas ja istus liikumatult seitse minutit, enne kui klaasi tõstis ja kolm suurt lonksu võttis. Mees pani klaasi lauale ja jätkas mere põrnitsemist. Natukese aja pärast tegi Lisbeth oma koti lahti ja võttis välja raamatu „Dimensions in Mathematics”.

TERVE ELU OLID Lisbethile meeldinud pusled ja mõistatused. Kui ta oli 9-aastane, kinkis ema talle Rubiku kuubiku. See pani tema loogilised võimed peaaegu neljakümneks närvesöövaks minutiks proovile, kuni ta viimaks taipas, kuidas see toimib. Pärast seda polnud tal värvide õigetesse kohtadesse keeramisega enam mingit probleemi. Ta ei olnud iialgi eksinud päevalehtede intelligentsustestide vastustes – viis imelikku kujundit ja küsimus, kuidas kuues kujund välja peaks nägema. Vastus oli tema jaoks alati päevselge.

Algklassides õppis ta liitmist ja lahutamist. Korrutamine, jagamine ja geomeetria olid loomulikuks jätkuks. Ta suutis liita arveid restoranis ja poes ning arvutada välja teatud kiirusel teatud nurga alt välja tulistatud suurtükigranaadi teekonna. See oli enesestmõistetav. Enne Popular Science’i artikli lugemist polnud ta iialgi matemaatikast huvitunud ega isegi mõelnud, et korrutustabel oli matemaatika. Korrutustabeli jättis ta koolis meelde ühe pärastlõunaga ega suutnud taibata, miks õpetaja sellest terve aasta jahvatab.

Äkki oli ta aimanud esitatud arutluste ja valemite taga peituvat kõigutamatut loogikat, mis viis ta ülikoolide raamatupoodide matemaatikariiulite juurde. Aga alles pärast „Dimensions in Mathematicsi” avamist avanes talle täiesti uus maailm. Matemaatika oli tegelikult lõputute variatsioonidega loogiline pusle – mõistatused, mida sai lahendada. Nõks ei olnud aritmeetikaülesannete lahendamises. Viis korda viis oli alati kakskümmend viis. Nõks oli erinevate reeglite ülesehituse mõistmises, mis tegi võimalikuks igasuguse matemaatilise probleemi lahendamise.

„Dimensions in Mathematics” polnud paljalt matemaatikaõpik, vaid 1200-leheküljeline paks telliskivi matemaatika ajaloost, alates vanadest kreeklastest kuni tänapäevaste katseteni vallutada sfäärilist astronoomiat. Seda peeti omamoodi piibliks, samas klassis sellega, mida Diophantose „Arithmetica” omal ajal tõsistele matemaatikutele oli tähendanud (ja veel praegugi tähendab). Kui ta „Dimensionsi” Grand Anse Beachi terrassil lahti lõi, sattus ta numbrite võlumaailma raamatus, mille autor oli andekas pedagoog, kuid suutis samal ajal lugejat lõbustada ka anekdootide ja üllatavate probleemidega. Lisbeth võis jälgida matemaatika arengut Archimedesest tänapäevani, California Jet Propulsion Laboratoryni. Ta mõistis probleemide lahendamise meetodeid.

Umbes 500 aastat enne Kristust formuleeritud Pythagorase teoreemist (x²+y²=z²) sai tema jaoks ahhaa-elamus. Järsku mõistis ta kõige selle tähendust, mis ta oli keskkooli vähestes külastatud matemaatikatundides meelde jätnud. Täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi ruut on võrdne kaatetite ruutude summaga. Teda võlus Eukleidese 300 aastat enne Kristust tehtud avastus, et alati on täiuslik arv kahe arvu korrutis, kus üks arv on arvu 2 aste ja teine on 2 järgmises astmes miinus üks. See oli Pythagorase teoreemi edasiarendus ja ta nägi võimalike kombinatsioonide ammendamatust.

6 = 2¹x(2²-1)

28 = 2²x(2³-1)

496 = 2⁴x(2⁵-1)

8128 = 2⁶x(2⁷-1)

Ta võis jätkata lõpmatuseni, leidmata arvu, mis reeglile ei alluks. See oli loogika, mis kõnetas Lisbeth Salanderi absoluuditunnetust. Ta võttis rahulolevalt läbi Archimedese, Newtoni, Martin Gardneri ja tosin muud matemaatikaklassikut.

Seejärel jõudis ta peatükini Pierre de Fermat’st, kelle matemaatiline mõistatus, Fermat’ teoreem, oli teda seitse nädalat hämmastanud. Mis tegelikult oli tagasihoidlik aeg, kui mõelda sellele, et Fermat oli matemaatikuid ligi nelisada aastat hullumeelsuse äärele ajanud, enne kui inglasel Andrew Wilesil tema mõistatus 1993. aastal lahendada õnnestus.

Fermat’ teoreem oli ahvatlevalt lihtne ülesanne.

Pierre de Fermat sündis 1601. aastal Edela-Prantsusmaal Beaumontde-Lomagne’is. Ärritaval kombel polnud ta isegi mitte matemaatik, vaid riigiametnik, ning pühendus matemaatikale kui veidrale harrastusele. Sellest hoolimata peetakse teda läbi aegade üheks andekamaks iseõppinud matemaatikuks. Samamoodi nagu Lisbeth Salanderile, meeldis ka temale puslede ja mõistatuste lahendamine. Eriti paistis talle meeldivat teiste matemaatikute narrimine, konstrueerides küll probleemi, kuid jättes sellele lahenduse andmata. Filosoof René Descartes õnnistas Fermat’d terve rea solvavate epiteetidega, samal ajal kui ta Inglise kolleeg John Wallis nimetas teda „selleks neetud prantslaseks”.

1630-ndatel ilmus prantsuskeelne tõlge Diophantose raamatust „Arithmetica” koos põhjaliku kokkuvõttega Pythagorase, Eukleidese ja teiste antiikaja matemaatikute teoreemidest. Pythagorase teoreemi uurimise ajal lõi Fermat täiusliku geniaalsuse puhangus oma surematu probleemi. Ta formuleeris Pythagorase teoreemi ühe variandi. Võrrandis (x²+y²=z²) asendas Fermat ruudu kuubiga: (x³+ y³=z³).

Probleem oli selles, et uuel võrrandil ei tundunud olevat täisarvulist lahendust. Seega oli Fermat väikese akadeemilise liigutusega muutnud lõputute täisarvuliste lahendustega võrrandi ilma igasuguste lahenditeta ummikuks. See oligi tema teoreem – Fermat väitis, et mitte kusagil arvude lõputus universumis polnud täisarvu, mis võiks väljendada kuupi kahe kuubi summana ja et see reegel kehtis üldiselt kõikidele arvudele, mille aste on suurem kui 2, seega just nimelt Pythagorase teoreem.

Et asi täpselt nii oligi, sellega nõustusid varsti ka teised matemaatikud. Katse ja eksituse meetodil võisid nad konstateerida, et nad ei suutnud leida arvu, mis Fermat’ väite kummutaks. Probleem oli ainult selles, et isegi kui nad oleksid arvutanud igaviku lõpuni, poleks nad suutnud läbi proovida kõiki olemasolevaid arve – neid on ju lõpmatult palju – ja järelikult ei saanud matemaatikud ka sada protsenti kindlad olla, et järgmine katsetatav arv Fermat’ teoreemi ümber ei lükka. Matemaatikas peab nimelt olema võimalik väiteid matemaatiliselt tõestada ja neid peab saama väljendada üldkehtivate ja teaduslikult korrektsete valemite abil. Matemaatik peab saama minna lavale ja öelda sõnad „see on niiviisi sellepärast, et…”.

Fermat, jäädes truuks oma harjumustele, näitas kolleegidele keskmist sõrme. Oma „Arithmetica” ühe lehekülje servale kritseldas geenius püstitatud probleemi ja lõpetas mõnerealise tekstiga. Cuius rei demonstrationem mirabilem sane detexi hanc marginis exiquitas non caperet. Need read said matemaatika ajaloos surematuks: Mul on sellele väitele tõepoolest imeline tõestus, aga lehekülje äär on liiga kitsas, et seda ära mahutada.

Kui tema eesmärgiks oli kolleegid marru ajada, siis see õnnestus tal erakordselt hästi. Alates 1637. aastast on enam-vähem iga endast vähegi lugu pidav matemaatik pühendanud aega, mõnikord märkimisväärselt palju aega, üritades Fermat’ väitele tõestust leida. Tervetel põlvkondadel mõtlejatel oli see ebaõnnestunud, kuni 1993. aastal tuli Andrew Wiles päästva tõestusega. Selleks ajaks oli ta mõistatuse üle mõtisklenud kakskümmend viis aastat, viimased kümme peaaegu ainult sellega tegeledes.

Lisbeth Salander oli täiesti pahviks löödud.

Vastus teda tegelikult ei huvitanud. Asja iva oli probleemi lahendamine ise. Kui keegi talle mõistatuse ette pani, siis ta lahendas selle. Kuni ta polnud mõistnud arutluskäigu printsiipe, võttis arvmõistatuste lahendamine kaua aega, aga ta jõudis alati õige vastuseni enne vastustelehele vaatamist.

Seega võttis ta pärast Fermat’ teoreemi läbilugemist ette paberilehe ja hakkas sinna numbreid kritseldama. Aga Fermat’ mõistatust lahenduseni viia ei õnnestunud.

Lahendustelehele ta vaadata ei tahtnud ja jättis seepärast vahele peatüki, kus Andrew Wilesi lahendust esitleti. Selle asemel luges ta „Dimensionsi” lõpuni ja nentis, et ükski teistest raamatus sõnastatud probleemidest ei valmistanud talle tõsisemaid raskusi. Seejärel pöördus ta päev päeva järel üha kasvava ärritusega Fermat’ mõistatuse juurde tagasi ja murdis pead, millist „imelist tõestust” Fermat õieti silmas võis pidada. Ta eksles ühelt ummikteelt teisele.

Lisbeth vaatas üles, kui toas number 32 elav mees järsku püsti tõusis ja väljapääsu poole läks. Ta heitis silmanurgast pilgu oma käekellale ja tõdes, et mees oli liikumatult paigal istunud üle kahe tunni ja kümne minuti.

ELLA CARMICHAEL PANI klaasi Lisbeth Salanderi ette baariletile ja teadis, et tüdruku jaoks polnud vaja jamada roosade drinkide ja tobedate kokteilikaunistustega. Lisbeth Salander tellis alati ühe ja sama dringi – rummi kokakoolaga. Välja arvatud üksainus õhtu, mil Salander oli olnud kummalises tujus ja jäänud nii purupurju, et Ella oli sunnitud paluma ühel abilisel ta üles tuppa kanda, koosnes tema normaalne tarbimine caffe latte’st, mõnest üksikust dringist või kohalikust Caribi õllest. Nagu alati, võttis ta koha sisse baarileti kõige kaugemas parempoolses ääres ja avas raamatu veidrate matemaatikavalemitega, mis Ella Carmichaeli meelest oli temaealise tüdruku kohta imelik lektüür.

Ta märkas ka, et Lisbeth Salanderil ei paistnud olevat mingit huvi võimalike külgelööjate vastu. Need vähesed üksikud mehed, kes olid julgenud talle ettevaatlikult läheneda, olid sõbralikult, kuid kindlalt eemale tõrjutud – ühel juhul ka mitte eriti sõbralikult. Teisest küljest, Chris MacAllen, kes järsult eemale peletati, oli kohalik lontrus ja vajaski tegelikult korralikku keretäit. Ella polnudki seega eriti jahmunud, kui mees pärast terve õhtu kestnud Lisbeth Salanderi tüütamist mingil imelikul kombel komistas ja basseini kukkus. MacAlleni kaitseks peab ütlema, et ta polnud pika vihaga. Järgmisel õhtul tuli ta tagasi, oli kaine ja pakkus Salanderile õlut, mille viimane pärast lühikest kõhklust ka vastu võttis. Pärast seda tervitasid nad baaris kokku juhtudes teineteist viisakalt.

„Kas kõik on kombes?” küsis Ella.

Lisbeth Salander noogutas ja võttis klaasi.

„On Mathildast uudiseid?” küsis ta.

„Endiselt teel meie suunas. Võib tulla tõsiselt vastik nädalavahetus.”

„Millal me seda teada saame?”

„Tegelikult mitte enne, kui see möödas on. Orkaan võib tulla otse Grenada peale ja siis otsustada põhja poole keerata.”

„On teil tihti orkaane?”

„Nii ja naa. Enamasti lähevad need meist mööda – muidu poleks saart enam alles. Aga sul pole tarvis muretseda.”

„Ma ei muretsegi.”

Järsku kuulsid nad pisut liiga valju naeru ja mõlemad pöörasid pea toas number 32 elava daami poole, keda paistis lõbustavat oma mehe jutt.

„Kes need on?”

„Dr Forbes? Need on ameeriklased Austinist, Texasest.”

Ella Carmichael hääldas sõna „ameeriklased” teatava põlgusega.

„Ma tean, et nad on ameeriklased. Mis nad siin teevad? Kas mees on arst?”

„Ei, mitte selline doktor. Ta on siin Santa Maria sihtasutuse pärast.”

„Mis see on?”

„Nad maksavad kinni andekate laste koolituskulud. Ta on tore mees. Peab läbirääkimisi haridusministeeriumiga Saint George’si uue keskkooli ehitamise asjus.”

„Ta on tore mees, kes peksab oma naist,” ütles Lisbeth Salander.

Ella Carmichael vaikis ja silmitses Lisbethi teraselt, seejärel läks ta baari teise otsa, et paarile kohalikule kundele Caribi serveerida.

Lisbeth istus baaris kümme minutit, nina „Dimensionsi” raamatus.

Juba enne puberteediikka jõudmist oli ta taibanud, et tal on fotograafiline mälu, mis selgelt eristas teda teistest klassikaaslastest. Ta polnud kunagi oma eripära kellelegi paljastanud – välja arvatud ühel nõrkusehetkel Mikael Blomkvistile. Ta teadis „Dimensionsi” teksti juba peast ja tassis raamatut kaasas rohkem sellepärast, et see moodustas visuaalse sideme Fermat’ga – raamat oleks nagu talismaniks muutunud.

Kuid sel õhtul ei suutnud ta mõtteid koondada ei Fermat’le ega tema teoreemile. Selle asemel nägi ta silme ees pilti, kuidas dr Forbes istus liikumatult The Carenage’is, pilk naelutatud ühte punkti vees.

Ta ei osanud seletada, miks ta äkki tundis, et miski ei klapi.

Viimaks pani ta raamatu kinni, läks tagasi oma tuppa ja pani Power-Booki käima. Internetis surfamine ei tulnud kõne allagi. Hotellis polnud püsiühendust, aga tal oli sisseehitatud modem, mida sai ühendada Panasonicu mobiiltelefoniga ja mille abil ta sai saata ja vastu võtta e-posti. Ta koostas kiiresti meili aadressile plague_xyz_666@hotmail. com:

[Püsiühendust pole. Vajan infot dr Forbesi kohta Santa Maria sihtasutusest ja tema naise kohta; elavad Austinis, Texases. Maksan 500 dollarit sellele, kes järele uurib.Wasp.]

Ta lisas oma avaliku PGP-võtme, krüpteeris meili Plague’i PGP-võtmega ja vajutas saatmisnupule. Siis vaatas ta kella ja märkas, et kell oli juba pool kaheksa läbi.

Ta pani arvuti kinni, keeras ukse enda järel lukku ja jalutas nelisada meetrit mööda randa, läks üle Saint George’si viiva tee ning koputas The Coconuti taga asuva hurtsiku uksele. George Bland oli 16-aastane kooliõpilane. Ta tahtis saada arstiks või advokaadiks või võimalik ka, et astronaudiks; ta oli sama kõhetu kui Lisbeth Salander ja peaaegu sama lühike.

Lisbeth oli kohtunud George’iga rannal esimesel Grenadal oldud nädalal, päev pärast seda, kui ta oli kolinud Grand Anse’i. Ta oli jalutanud piki randa, istunud paari palmi alla varju ja vaadanud veepiiril jalgpalli mängivaid lapsi. Ta avas „Dimensionsi” ja istus sellesse süvenenult, kui George tuli ja pealtnäha teda märkamata mõne meetri kaugusel laagrisse jäi. Lisbeth oli vaikides poissi jälginud. Kõhn must poiss sandaalide, mustade pükste ja valge särgiga.

Poiss avas samuti raamatu ja süvenes sellesse. Täpselt nagu temagi, uuris poiss matemaatikaraamatut – „Basics 4”. Ta luges keskendunult ja hakkas midagi vihikusse kritseldama. Alles siis, kui Lisbeth viie minuti pärast köhatas, pani poiss tema juuresolekut tähele ja hüppas paanikas püsti. Ta palus segamise pärast vabandust ja oli juba ära minemas, kui Lisbeth küsis, kas tegemist on ka keerulise arvutusega.

Algebra. Kahe minuti pärast oli ta näidanud poisile arvutuses olnud otsustavat viga. Poole tunni pärast olid nad tema kodused ülesanded ära lahendanud. Tunni pärast olid nad juba matemaatikaõpiku järgmise peatüki läbi võtnud ja ta oli pedagoogiliselt seletanud arvutuste taga peituvaid nippe. Poiss vaatas teda aupaklikult. Kahe tunni pärast oli poiss jutustanud, et ta ema elab Kanadas Torontos, et ta isa elab saare teises otsas Grenville’is ja tema ise kaugemal rannas ühes hurtsikus. Ta oli lastest kõige noorem ja tal oli kolm vanemat õde.

Lisbeth Salanderi meelest oli poisi seltskond imelikul kombel lõdvestav. Olukord oli ebatavaline. Tavaliselt alustas ta teiste inimestega juttu jutu enda pärast harva või mitte kunagi. Asi ei olnud häbelikkuses. Tema jaoks oli vestlusel praktiline funktsioon: kus on apteek või kui palju maksab hotell. Vestlusel oli ka professionaalne eesmärk. Kui ta töötas Milton Securitys Dragan Armanski heaks uurimistööd tehes, polnud mingi probleem faktide hankimiseks pikki jutuajamisi maha pidada.

See-eest vihkas ta eraviisilisi jutuajamisi, mis tema meelest viisid alati välja isiklikes asjades sorimiseni. Kui vana sa oled – arva. Meeldib sulle Britney Spears – kes see on? Meeldivad sulle Carl Larssoni maalid – pole iial selle peale mõelnud. Oled sa lesbiline – see pole küll sinu asi.

George Bland oli kohmakas ja iseteadev, kuid ta oli viisakas ning üritas arendada intelligentset vestlust ilma Lisbethiga võistlemata ja tema eraelus sorimata. Täpselt nagu temagi, tundus poiss olevat üksildane. Imelikul kombel tundus ta olevat leppinud tõsiasjaga, et matemaatikajumalanna on saabunud Grand Anse Beachile, ja ta paistis rahul olevat, et jumalanna tahtis temaga koos aega viita. Alles mitme tunni pärast, kui päike oli silmapiirile laskunud, olid nad rannast lahkunud. Nad jalutasid koos tagasi hotelli poole ja poiss näitas oma kooliaegseks koduks olevat hurtsikut ning küsis ujedalt, kas ta tohiks ehk teed pakkuda. Lisbeth oli nõustunud, mis tundus poissi üllatavat.

Elamine oli äärmiselt lihtne; hurtsikus oli kulunud laud, kaks tooli, voodi ning üks riide- ja pesukapp. Ainsaks valgusallikaks oli laualamp, mis oli ühendatud The Coconuti vooluvõrku. Pliidiks oli priimus. Poiss pakkus õhtusööki, mis koosnes riisist ja köögiviljadest plasttaldrikul. Seejärel oli ta jultunult pakkunud suitsetada kohalikku keelatud ainet, mille noor naine samuti vastu võttis.

Lisbethil ei olnud kuigi raske märgata, et poiss oli tema juuresolekust segaduses ega teadnud, kuidas ennast õieti üleval peaks pidama. Impulsiivselt oli ta otsustanud lasta poisil ennast ära võrgutada. See kõik oli arenenud tüütavalt pikaks toiminguks, kus poiss oli kahtlemata tema signaale mõistnud, taipamata aga, kuidas tuleks toimida. Ta oli käinud nagu kass ümber palava pudru, kuni Lisbeth kaotas kannatuse, surus poisi otsustavalt voodisse pikali ja tõmbas endal riided seljast.

See oli esimene kord, kui ta pärast Genovas tehtud operatsiooni ennast kellelegi alasti näitas. Ta oli lahkunud kliinikust kerge paanikatundega. Võttis aega, enne kui ta taipas, et keegi ei jõllita teda. Lisbeth Salander ei hoolinud tavaliselt kübetki sellest, mis teised inimesed temast arvavad, ja ta mõtles tõsiselt selle üle, miks ta äkki ennast nii ebakindlalt tundis.

George Bland oli Lisbethi uue mina esitlemiseks parim valik. Kui poisil (pärast mõõdukat julgustamist) oli lõpuks õnnestunud rinnahoidja lahti saada, kustutas ta enne lahtiriietumist kiiresti tule. Lisbeth taipas, et poiss häbenes, ja pani tule uuesti põlema. Ta jälgis hoolega poisi reaktsioone, kui see teda kohmakalt silitama hakkas. Alles hiljem õhtul rahunes ta maha ja tõdes, et poisi meelest olid tema rinnad täiesti loomulikud. Samas ei paistnud poisil võrdlemiseks ka eriti palju kogemusi olevat.

Ta polnud plaaninud endale Grenadal teismelist armukest soetada. See oli impulsiivne tegu ja kui ta hilja öösel poisi juurest lahkus, ei kavatsenud ta sinna enam kunagi tagasi minna. Aga juba järgmisel päeval kohtas ta teda uuesti rannas ja tundis, et kohmakas noor mees oli tegelikult meeldiv seltsiline. Grenadal elatud seitsme nädala jooksul oli George Bland muutunud teatud pidepunktiks. Päevasel ajal nad ei suhelnud, aga poiss veetis pärastlõunad enne päikeseloojangut rannas ja õhtud üksi oma hurtsikus.

Noor naine märkas, et koos jalutades nägid nad välja nagu kaks teismelist. Sweet sixteen.

Arvatavasti oli poisi meelest elu huvitavamaks läinud. Ta oli kohanud naist, kes õpetas talle matemaatikat ja erootikat.

Poiss avas ukse ja naeratas talle võlutult.

„Soovid sa seltsi?” küsis Lisbeth.

LISBETH SALANDER LAHKUS George Blandi juuest pärast kahte öösel. Kehas oli soe tunne ja selle asemel, et mööda teed Keys Hoteli poole minna, jalutas ta piki randa. Ta kõndis üksi pimeduses, teades, et George Bland järgneb talle umbes saja meetri kaugusel. Seda tegi ta alati. Lisbeth ei olnud kunagi tervet ööd tema juures maganud ja poiss protesteeris sageli jõuliselt selle vastu, et üksik naisterahvas öösel hotelli jalutab, ning pidas oma kohuseks teda saata. Eriti kuna minek jäi sageli väga hilja peale. Lisbeth Salander kuulas tavaliselt natuke aega tema seletusi, enne kui lõpetas vaidluse lühida „ei”-ga. Ma jalutan, kuhu ma tahan ja millal ma tahan. End of discussion. Ning ei, ma ei soovi saatmist. Kui ta esimene kord märkas, et poiss talle järgneb, ärritas see teda tohutult. Aga nüüd tundus poisi kaitseinstinkt talle isegi kuidagi armas, sellepärast ta teeskles, et ei märkagi, kuidas poiss tema järel käis, pöördudes koju tagasi alles siis, kui oli näinud teda hotelliuksest sisse astumas.

Lisbeth mõtles, mida poiss küll peale hakkaks, kui keegi teda äkki ründaks.

Tema ise kavatses kasutada haamrit, mille oli ostnud MacIntyresi rauapoest ja mida ta õlakoti välistaskus kaasas kandis. Lisbeth Salanderi arvates oli vähe füüsilisi ähvardusi, mida korralik haamer ei suudaks lahendada.

Taevas särasid tähed, oli täiskuu. Lisbeth tõstis pilgu ja tundis horisondi lähedal Lõvi tähtkujus ära Reguluse. Jõudnud juba peaaegu hotellini, peatus ta järsult. Vilksamisi märkas ta kaugemal rannas, hotelli ees veepiiril, inimest. Esimest korda nägi ta pärast pimeduse saabumist rannas elavat hingelist. Kuigi vahemaa oli ligi sada meetrit, ei valmistanud Lisbethile mingit raskust meest kuuvalguses ära tunda.

See oli aulik dr Forbes toast number 32.

Tüdruk astus kiiresti paar sammu kõrvale ja jäi puude varju vaikselt seisma. Ta pööras pead: ka George Blandi polnud näha. Kogu kõndis veepiiril aeglaselt edasi-tagasi. Ta suitsetas. Teatud korrapäraste vahemaade läbimise järel mees peatus ja kummardus ettepoole, just nagu liiva kontrollides. Pantomiim jätkus kakskümmend minutit, siis muutis ta järsult suunda, läks kiirete sammudega hotelli rannapoolse sissepääsu juurde ja kadus silmist.

Lisbeth ootas veel mõne minuti ja läks kohta, kus dr Forbes oli edasi-tagasi marssinud. Ta tegi aeglaselt poolringi ja silmitses maad. Ainuke, mida ta suutis näha, oli liiv, mõned kivid ja teokarbid. Kahe minuti pärast lõpetas ta rannajoone uurimise ja läks hotelli.

Ta läks oma rõdule, kummardus üle piirde ja piilus naabri rõdule. Kõik oli vaikne ja rahulik. Õhtune tüli oli ilmselt juba möödas. Natukese aja pärast tõi ta õlakoti, võttis sealt suitsupaberi ja keeras omale sigareti sellest kanepitagavarast, millega George Bland oli teda varustanud. Ta istus rõdutoolile, vaatas Kariibi mere tumedat vett, suitsetas ja mõtiskles.

Tal oli tunne nagu kõrgeimas lahinguvalmiduses oleval radaril.