Читать книгу Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson - Страница 7

Esmaspäev, 10. jaanuar – teisipäev, 11. jaanuar

LISBETH SALANDER MAANDUS Arlanda lennuväljal kell pool seitse hommikul. Kojusõit oli kestnud kakskümmend kuus tundi, sellest üheksa tundi Barbadosel Grantly Adamsi lennuväljal oodates. British Airways keeldus oma lennukit rajale laskmast, kuni võimalik terrorioht oli kõrvaldatud ja üks araablase välimusega reisija ülekuulamisele viidud. Kui ta lõpuks Londonis Gatwickil maandus, oli viimane lennuk Rootsi juba läinud ja tuli oodata tunde, enne kui ta järgmise hommiku lennule ümber registreeriti.

Lisbeth tundis ennast nagu kotitäis banaane, mis on liiga kauaks päikese kätte jäänud. Tal oli ainult käsipagas PowerBooki, „Dimensionsi” ja kotti topitud väheste riietega. Ta läks tolli rohelisest koridorist takistamatult läbi. Kui ta bussipeatusesse jõudis, tervitas teda nullilähedane ilm ja lumelörts.

Ta kõhkles viivu. Terve oma elu oli ta alati olnud sunnitud valima kõige odavama alternatiivi ja tal oli siiani raske harjuda mõttega, et tema valduses oli ligi kolm miljardit krooni, mille ta isiklikult oli varastanud internetti ja vana head pettust kombineerides. Mõne minuti pärast vilistas ta kõikidele reeglitele ja viipas takso. Ta ütles juhile Lundagatani aadressi ja jäi tagaistmel peaaegu otsekohe magama.

Alles siis, kui takso Lundagatanil peatus ja taksojuht teda müksas, taipas ta äkki, et oli andnud vale aadressi. Ta parandas ennast ja palus taksol edasi sõita Götgatsbackenile. Ta andis taksojuhile Ameerika dollarites hea jootraha ja vandus, kui taksost väljudes veelompi astus. Tal oli seljas T-särk ja õhukesest riidest jakk. Jalas olid teksased, sandaalid ja õhukesed sokid. Ta lontsis 7-Elevenisse ja ostis šampooni, hambapastat, seepi, hapupiima, piima, juustu, mune, saia, külmutatud kaneelikukleid, kohvi, Liptoni teepakke, marineeritud kurki, õunu, suure paki Billys Pan Pizzat ja ploki Marlboro Lighti. Ta maksis Visakaardiga.

Uuesti tänaval, kõhkles ta hetkeks, millist teed valida. Ta võis minna üles piki Svartensgatanit või veidi mööda Hökens gatat alla Slusseni poole. Hökens gata miinus oli selles, et siis pidi ta mööduma Millenniumi toimetuse uksest ja seega riskima Mikael Blomkvisti nägemisega. Lõpuks ta otsustas, et ei kavatse mehe vältimiseks teist teed valida. Niisiis jalutas ta Slusseni poole, kuigi see tee oli natuke pikem ja läks veidi paremale, Hökens gata kaudu Mosebacke väljakule. Ta põikas Södra teatri ees Õdede kujust mööda ja läks treppidest üles Fiskargatanile. Ta peatus ja silmitses mõtlikult maja. See ei tundunud päriselt „koduna”.

Ta vaatas ringi. See oli kõrvaline koht keset Södermalmi. Läbisõitvat liiklust ei olnud ja see sobis talle suurepäraselt. Piirkonnas liikujaid oli kerge tähele panna. Suvisel ajal oli see arvatavasti populaarne jalutamiskoht, aga talvel liikusid siin ainult need, kellel kvartalisse asja. Ühtegi inimest näha ei olnud, ning mis peamine – mitte ühtegi, keda ta tundis ja kes seega võiksid ka teda ära tunda. Lisbeth pani koti lumelörtsi sisse ja otsis välja võtme. Ta sõitis liftiga kõige ülemisele korrusele ja avas ukse, mille nimesildil seisis „V. Kulla”.

ÜKS LISBETHI ESIMESTEST ettevõtmistest pärast suure rahasumma enda valdusesse saamist ja seega oma edaspidise elu (või kuniks ligi kolmest miljardist kroonist võiks jätkuda) majanduslikku kindlustamist oli uue elamispinna soetamine. Korteriost oli tema jaoks uus kogemus. Ta polnud kunagi varem investeerinud raha suurematesse asjadesse kui üksikutesse tarbeesemetesse, mille eest ta suutis maksta sularahas või mõistliku järelmaksugraafikuga. Suurimad väljaminekud olid varem olnud seotud erinevate arvutitega ja kergekaalulise Kawasaki mootorrattaga. Viimase oli ta ostnud 7000 krooni eest – naeruväärselt odava hinnaga. Umbes sama suure summa eest oli ta ostnud varuosi ja kulutanud mitu kuud, võttes oma kätega mootorratta lahti ja tehes selle korda. Tegelikult oleks Lisbeth tahtnud autot, aga kõhkles selle ostmise üle, sest ta polnud kindel, kas ta majanduslik olukord seda välja kannataks.

Korteriost oli, nagu ta taipas, veidi suurema kaliibriga tehing. Ta oli alustanud müügikuulutuste lugemisega Dagens Nyheteri netiväljaandes, ja avastas, et see oli lausa omaette teadus.

2 t ja k + söögituba, fantast asuk Södra jaama lähedal. H: 2,7 mlkr v enamp. Kuumakse 5510.

3 t ja k, vaade pargile, Högalid, 2,9 mlkr.

2,5 t ja k, 47 m², renov vannituba, torud vahet 1998. Gotlandsgat. 1,8 mlkr. Kuumakse 2200.

Ta kratsis kukalt ja proovis mõne kuulutuse peale huupi helistada, kuid ei teadnud, mida ta peaks õieti küsima. Varsti ta loobus, sest tundis ennast lõpuks täitsa imelikuna. Selle asemel läks ta jaanuari esimesel pühapäeval välja ja külastas kahe müügis oleva korteri esitlust. Esimene korter oli Vindragarvägenil Reimersholmel ja teine Heleneborgsgatanil Hornstulli lähedal. Reimersi korter oli valgusküllane neljatoaline, vaatega Långholmenile ja Essingenile. Seal tunneks ta end ilmselt hästi. Heleneborgsgatani korter oli urgas, vaatega naabermajale.

Probleem oli selles, et tegelikult Lisbeth ei teadnud, kus ta tahaks elada, milline ta korter peaks olema ja milliseid nõudmisi tema kui ostja peaks oma kodule esitama. Kunagi varem polnud ta mõelnudki, et võiks olla mingi alternatiiv neile 47 ruutmeetrile Lundagatanil, kus ta oli veetnud oma lapsepõlve ja mille ta pärast 18-aastaseks saamist oma eestkostja Holger Palmgreni kaudu enda valdusse oli saanud. Lisbeth istus topilisele sohvale oma kombineeritud töö- ja elutoas ning pidas aru.

Lundagatani korter asus hoovimajas, see oli kitsas ja mitte just hubane. Magamistoast avanes vaade naabermaja tulemüürile. Köögiaknast paistis tänavaäärse maja tagakülg ja keldriuks. Elutoast nägi ta tänavalaternat ja mõnda kaseoksa.

Niisiis oli esimene nõue, et tema uue korteri akendest peaks avanema mingit sorti vaade.

Kuna tal polnud rõdu, oli ta alati kadestanud paremal järjel olevaid ülemisi naabreid, kes veetsid sooje suvepäevi oma rõdudel varikatuse all külma õlut nautides. Teine nõue oli seega, et uuel korteril peab olema rõdu.

Kuidas korter välja peaks nägema? Ta mõtles Mikael Blomkvisti korteri peale – 65 ruutmeetrit ilma vaheseinteta välja ehitatud pööningukorrusel Bellmansgatanil, vaatega raekojale ja Slussenile. Talle oli seal meeldinud. Ta tahtis hubast, kergesti sisustatavat ja vähest hooldamist vajavat korterit. See läks nõudmiste järjekorras kirja kolmanda punktina.

Aastaid oli Lisbeth elanud kitsastes tingimustes. Köök oli umbes kümneruutmeetrine, kuhu mahtus väike köögilaud ja kaks tooli. Elutuba oli kakskümmend ruutu, magamistuba kaksteist. Neljas nõue oli niisiis, et uues korteris peab olema palju ruumi ja mitu seinakappi. Ta tahtis päris õiget kabinetti ja suurt magamistuba, kus saaks laiutada.

Tema vannituba oli ilma aknata ubrik neljakandiliste hallide tsemendist põrandaplaatide, kohmaka istevanni ja plasttapeediga, mis kõigest küürimisest hoolimata iialgi päris puhtaks ei läinud. Ta tahtis kahhelkive ja suurt vanni. Ta tahtis pesumasinat korterisse, mitte mõnesse kopitanud keldriruumi. Ta tahtis, et vannituba lõhnaks värskelt ja et seda saaks tuulutada.

Seejärel läks ta internetti ja uuris maaklerifirmasid. Järgmisel hommikul tõusis ta varakult ja külastas Nobeli maaklereid – firmat, mis üldise arvamuse kohaselt oli Stockholmi parim ja soliidseim. Tal olid jalas kulunud mustad teksased, madalad saapad ja seljas must nahkjope. Ta läks leti ette ja silmitses hajameelselt umbes 35-aastast blondi naist, kes parajasti Nobeli maaklerite koduleheküljele sisse logis ja sinna korterite pilte üles panema hakkas. Lõpuks tuli Lisbethi juurde hõredate punakate juustega ümaravõitu neljakümnendates aastates mees. Ta küsis mehe käest, milliseid kortereid neil pakkuda on. Mees vaatas teda veidi aega hämmastunult ja võttis siis lõbustatult onuliku tooni.

„Ah nii, noor daam, kas su vanemad ikka teavad, et sa kavatsed kodunt ära kolida?”

Lisbeth silmitses teda vaikides ja külmal pilgul, kuni mees itsitamise lõpetas.

„Mul on korterit vaja,” selgitas Lisbeth uuesti.

Mees köhatas ja vaatas vilksamisi oma kolleegi poole.

„Selge. Mis sul täpsemalt mõttes on?”

„Ma tahan korterit Söderis. Sellel peab olema rõdu ja vaade merele, vähemalt neli tuba ja aknaga vannituba, kuhu mahuks pesumasin. Samuti peab seal olema lukustatav panipaik, kus ma saan mootorratast hoida.”

Naine arvuti ees oli oma töö pooleli jätnud ja uudishimulikult pead keeranud, et Lisbethi vahtida.

„Mootorratast?” küsis hõredate juustega mees.

Lisbeth Salander noogutas.

„Tohin ma küsida… ehh, mis su nimi on?”

Lisbeth Salander tutvustas ennast. Ta küsis ka mehe nime ja mees esitles end – Joakim Persson.

„Asi on nii, et korteri ostmine siin Stockholmis maksab natuke raha…”

Lisbeth ei vastanud. Ta oli küsinud, milliseid kortereid mehel on pakkuda, ja informatsioon selle kohta, et see maksab, oli üleliigne ja asjasse mittepuutuv.

„Mis tööd sa teed?”

Lisbeth mõtles natuke aega. Formaalselt võttes oli ta eraettevõtja. Praktikas töötas ta ainult Dragan Armanskile ja Milton Securityle, aga viimase aasta jooksul oli see väga ebaregulaarne ja kolme kuu jooksul polnud ta Draganile üldse mingit tööd teinud.

„Ma ei tee praegu midagi erilist,” vastas ta ausalt.

„Või nii… ma oletan, et sa käid koolis.”

„Ei, ma ei käi koolis.”

Joakim Persson tuli leti tagant välja, pani käe sõbralikult Lisbethi õlgade ümber ja juhtis teda tasahaaval ukse suunas.

„Noor daam, mõne aasta pärast oled südamest teretulnud tagasi, aga siis pead küll kaasa võtma natukene rohkem raha kui hoiupõrsasse mahub. Saad aru, taskurahast siin päriselt ei piisa.” Ta näpistas Lisbethi heatahtlikult põsest. „Nii et tule julgesti tagasi ja küll me siis ka sinule mõne väikese pesakese leiame.”

Lisbeth Salander seisis Nobeli maaklerite ukse ees tänaval veel mitu minutit. Ta mõtles, kuidas Joakim Perssonile meeldiks, kui läbi vaateakende Molotovi kokteil sisse visataks. Siis läks ta koju ja pani oma PowerBooki käima.

Tal kulus kümme minutit, et Nobeli maaklerite arvutivõrku sisse häkkida, kasutades salasõnu, mis ta oli hajameelselt tähele pannud, kui naine leti taga enne piltide ülespanemist sisse logis. Tal kulus pärast seda veidi üle kolme minuti taipamaks, et arvuti, mille taga naine töötas, oli samaaegselt ka firma võrguserver – kas nii loll saab üldse olla? – ja veel kolm minutit kõigile neljateistkümnele võrku ühendatud arvutile juurde pääsemiseks. Kahe tunniga oli ta läbi vaadanud Joakim Perssoni raamatupidamise ja sai teada, et mees oli viimase kahe aasta jooksul maksuameti eest varjanud ligi 750 000 krooni.

Ta võttis arvutist kõik vajalikud failid ja saatis need anonüümselt e-posti kontolt USA serverist meiliga maksuametile. Pärast seda viskas ta Joakim Perssoni peast välja.

Ülejäänud päeva veetis ta Nobeli maaklerite hinnalisemaid objekte uurides. Kõige kallim objekt oli väiksemat sorti loss Mariefredi lähedal, kuhu tal polnud mingit isu kolida. Puhtalt kiusu pärast valis ta selle asemel hinna poolest järgmise objekti, suursuguse korteri Mosebacke väljaku lähedal.

Ta pühendas omajagu aega piltide ja korteri plaani uurimisele. Lõpuks ta otsustas, et Mosebacke korter täitis kuhjaga kõik nimekirja nõudmised. Korteri varasem omanik oli olnud ABB direktor, kes kadus avalikkuse eest pärast seda, kui oli endale korraldanud palju tähelepanu ja pahameelt äratanud mõne miljardi suuruse lahkumishüvitise.

Õhtul helistas Lisbeth Jeremy MacMillanile, Gibraltaril asuva advokaadibüroo MacMillan & Marks osanikule. Ta oli MacMillaniga varemgi asju ajanud. Heldekäelise honorari eest oli advokaat asutanud rea riiulifirmasid kontode omanikuks ja haldama varandust, mis ta aasta tagasi ärimees Hans-Erik Wennerströmilt oli varastanud.

Ta kasutas uuesti MacMillani teeneid. Seekord andis ta juhised alustada oma ettevõtte Wasp Enterprises nimel läbirääkimisi Nobeli maakleritega ja osta ihaldusväärne korter Fiskargatanil Mosebacke lähedal. Läbirääkimised kestsid neli päeva ja lõppesid summaga, mis pani Lisbethi kulmu kergitama. Pluss viis protsenti MacMillani honorariks. Enne nädala möödumist oli ta kolinud sisse kaks kasti riideid, voodipesu, madratsi ja natuke köögitarbeid. Ta magas uues korteris üle kolme nädala madratsi peal, kogus infot plastilise kirurgia kliinikute kohta ja lõpetas mõned pooleliolevad bürokraatlikud asjad (sealhulgas öine jutuajamine advokaat Nils Bjurmaniga), maksis ette üüri, elektri ja muud jooksvad kulud.

SEEJÄREL TELLIS TA reisi kliinikusse Itaalias. Kui ravi oli lõppenud ja ta haiglast välja kirjutati, istus ta Roomas hotellitoas ja mõtles, mida teha. Ta oleks pidanud Rootsi tagasi pöörduma ja oma elu korraldama, kuid mitmel põhjusel oli isegi mõte Stockholmist vastumeelne.

Tal polnud mingit õiget ametit. Milton Securitys ta perspektiivi ei näinud. See polnud Dragan Armanski süü. Mees oleks kindlasti tahtnud ta püsivalt tööle võtta ja ettevõttes oluliseks mutrikeseks muuta, aga 25-aastasena polnud Lisbethil mingit haridust ja tal polnud mingit tahtmist viiekümneseks saades endiselt mässata poisinagadest tegevdirektorite taustauuringute maailmas. See oli tore hobi, mitte elu eesmärk.

Teiseks põhjuseks, mis teda Stockholmi tagasipöördumise mõtte juures peletas, oli Mikael Blomkvist. Stockholmis varitses teda kahtlemata oht põrgata kokku Kuradi Kalle Blomkvistiga ja hetkel oli see küll viimane asi, mida ta soovis. Mees oli talle haiget teinud. Õigluse nimel ta tunnistas, et Mikael ei teinud seda sihilikult. Mees oli käitunud korralikult. See oli ta oma viga, et ta mehesse „armus”. Ainuüksi see sõna oli Kuradi Lolli Kana Lisbeth Salanderi puhul vastuoluline.

Mikael Blomkvist oli tuntud naistemees. Tema oli mehele olnud parimal juhul vaid õilis ajaviide, kellele mees halastas hetkel, kui teda vajas ja kedagi paremat parajasti käepärast polnud, aga kelle juurest oli kiiresti edasi liikunud huvitavamate naiste seltskonda. Lisbeth needis ennast, et oli nõrkusehetkel valvsuse kaotanud ja mehe oma hinge lubanud.

Kui ta jälle täie mõistuse juures tagasi oli, katkestas ta mehega kõik kontaktid. See polnud väga kerge, kuid ta jäi endale kindlaks. Viimati nägi ta meest, kui ootas vanalinna perroonil rongi ja mees istus kesklinna poole sõitva rongi vagunis. Ta silmitses meest terve pika minuti ja otsustas siis, et tal ei ole enam mingeid tundeid alles, sest vastupidine olukord võrduks verest tühjaksjooksmisega. Fuck you. Mees märkas teda hetkel, kui rongi uksed sulgusid ja vaatas teda uuriva pilguga, enne kui Lisbeth ringi pööras ja ära läks ning rong liikuma hakkas.

Ta ei mõistnud, miks mees nii visalt oli üritanud jätkata ühenduse pidamist, justkui oleks tüdruk talle mingi neetud sotsiaalprojekt. Teda ärritas mehe lihtsameelsus, iga kord mehelt meili saades pidi ta südame kõvaks tegema, kui selle ilma läbi lugemata ära kustutas.

Stockholmi ei tõmmanud teda miski. Välja arvatud vabakutselise töö Milton Securityle, mõned kunagised voodikaaslased ja endise rokkbändi Evil Fingers tüdrukud, ei tundnud ta oma kodulinnas peaaegu kedagi.

Ainuke inimene, kelle vastu ta teatud austust tundis, oli Dragan Armanski. Tundeid selle mehe vastu oli raske määratleda. Ta oli alati olnud leebes hämmingus selle üle, et tundis mehe poole kerget tõmmet. Kui mees poleks olnud nii kindlalt abielus, nii vana ja konservatiivse maailmavaatega, oleks ta ehk isegi kaalunud talle lähenemist.

Lõpuks võttis ta välja oma kalendri ja avas selles kaartide osa. Ta polnud iialgi käinud Austraalias ega Aafrikas. Ta oli küll nendest lugenud, aga polnud kunagi ise näinud püramiide või Angkor Vati. Ta polnud kunagi sõitnud Hongkongis Star Ferryga Kowloonist Victoriasse, polnud kunagi sukeldunud Kariibidel ega istunud Tais rannas. Välja arvatud mõned kiired töö pärast tehtud reisid Baltikumi ja naaberriikidesse Põhjamaades ning loomulikult Zürichisse ja Londonisse, oli ta kogu elu jooksul väga vähe Rootsist väljaspool reisinud. Tegelikult oli ta isegi Stockholmist harva ära käinud.

Tal polnud selleks iialgi raha olnud.

Lisbeth seisis hotellitoas akna all ja vaatas Rooma Via Garibaldit. See linn nägi välja nagu varemehunnik. Siis jõudis ta otsusele, pani jaki selga, läks alla hotelli vastuvõtulauda ja küsis, kas läheduses on mõnda reisibürood. Ta tellis üheotsapileti Tel Avivi ja veetis järgmised päevad Jeruusalemma vanalinnas jalutades ning al-Aqsa mošeed ja Nutumüüri külastades. Ta silmitses kahtlustavalt relvastatud sõdureid tänavanurkadel, lendas seejärel Bangkokki ja jätkas reisimist terve ülejäänud aasta.

Oli vaja teha ainult ühte asja. Ta sõitis kaks korda Gibraltarile. Esimene kord selleks, et põhjalikult uurida mehe tausta, keda ta oli oma raha haldama valinud. Teine kord selleks, et kontrollida, kas mees oma ülesandeid ka korralikult täidab.

TUNDUS VÕÕRASTAV ÜLE nii pika aja Fiskargatani korteri uks lukust lahti keerata.

Lisbeth pani kotid esikupõrandale ja vajutas puldil neljanumbrilise koodi, et võtta elektrooniline valve maha. Siis tõmbas ta kõik oma märjad riided seljast ära ja jättis need esikupõrandale hunnikusse. Ta läks alasti kööki, lülitas külmkapi käima ja tõstis söögi kappi, seejärel siirdus ta vannituppa ja veetis järgmised kümme minutit duši all. Ta sõi viilutatud õuna ja mikroahjus soojendatud Billys Pan Pizzat. Ta avas ühe kolimiskasti ja leidis padja, linad ja teki, mis pärast aastast kastis seismist lõhnasid veidi kahtlaselt. Ta tegi omale köögi kõrvale tuppa madratsile aseme.

Ta uinus kümme minutit pärast seda, kui oli pea padjale pannud, ja magas peaaegu kaksteist tundi jutti, ärgates enne keskööd. Ta tõusis üles, pani kohvimasina käima, tõmbas teki ümber ning istus padja ja sigaretiga aknaorva, vaadates välja Djurgårdeni ja Saltsjö poole. Tuled võlusid teda. Pimeduses mõtles ta oma elu üle järele.

PÄEV PÄRAST KOJUSAABUMIST oli Lisbeth Salanderil juba tihedalt tegemisi täis planeeritud. Hommikul kell seitse lukustas ta oma korteri ukse. Enne oma korruselt lahkumist avas ta trepikoja õhuakna, kinnitas tagavaravõtme peenikese vasktraadi otsa ja sidus selle vihmaveetoru taha kinni. Varasemad kogemused olid õpetanud, et alati on kasulik varuvõti käepärast hoida.

Õhk oli jäiselt külm. Lisbethil olid jalas vanad kulunud ja ühe tagatasku alt rebenenud teksased, kust sinised aluspüksid välja paistsid.

Selga oli ta pannud T-särgi ja sooja, kaelaõmblusest hargnema hakanud džempri. Lisaks oli ta välja otsinud oma vana kulunud õlaneetidega nahkjope. Ta nentis, et see oleks tulnud töökotta viia ja lasta taskute katkine, peaaegu olematu vooder uuesti ära parandada. Jalas olid tal paksud sokid ja madalad saapad. Kokkuvõttes oli ta üsna soojalt riides.

Ta jalutas St Paulsgatanile, sealt Zinkensdammi ja edasi oma vanasse korterisse Lundagatanil, kus ta alustuseks kontrollis, kas Kawasaki seisis endiselt keldris. Ta patsutas sadulat, läks üles oma eelmisesse koju, ronides välisuksest sisenedes üle hiiglasliku reklaamlehtede kuhja.

Ta ei teadnud, mida selle korteriga peale hakata, ja aasta varem Rootsist lahkudes oli olnud kõige lihtsam lahendus teha kõikide jooksvate arvete maksmiseks otsekorralduslepingud. Korteris olid alles kõik erinevatest konteineritest vaevaliselt kokku korjatud mööblitükid, katkise äärega teetassid, kaks vanemat arvutit ja terve posu pabereid.

Muud väärtuslikku seal polnud.

Ta tõi köögist musta prügikoti ja kulutas viis minutit reklaamikuhjast kirjade väljasorteerimisele. Enamik rändas otse prügikotti.

Saabunud olid ka mõned isiklikud kirjad, peaasjalikult pangakonto väljavõtted, Milton Securityst maksuametile saadetud teatis ja varjatud reklaamkirjad. Üks eestkoste all olemise eelis oli see, et ta polnud kunagi pidanud tegelema maksuasjadega – selliseid kirju talle ei tulnud.

Kokku oli ta terve aasta jooksul saanud ainult kolm isiklikku läkitust.

Esimene kiri oli kelleltki advokaadilt nimega Greta Molander, Lisbeth Salanderi ema esindajalt. Kiri teatas lühidalt, et tema ema päranduseasjad on lahendatud ning Lisbeth Salander ja tema õde Camilla Salander pärivad kumbki 9312 krooni. Vastav summa oli preili Salanderi pangaarvele üle kantud ja advokaat palus seda kinnitada. Lisbeth torkas kirja nahkjope põuetaskusse.

Teine kiri oli Äppelvikeni hooldekodu juhatajalt, direktor Mikaelssonilt, kes tuletas sõbralikul toonil meelde, et nende valduses oli kast tema ema asjadega – olgu Lisbeth nii kena, võtku hooldekoduga ühendust ja andku juhised, mis asjadega teha tuleb. Juhataja lõpetas manitsusega, et kui nad Lisbethist või tema õest (kelle aadressi neil polnud) enne aasta lõppu midagi ei kuule, siis viskavad nad kasti lihtsalt minema. Kirjapäisest nägi Lisbeth, et kiri oli saadetud juunikuus, ja ta võttis taskust mobiili. Kahe minuti pärast sai ta teada, et kasti polnud veel ära visatud. Ta palus vabandust, et polnud endast varem teada andnud, ja lubas asjad juba järgmisel päeval ära tuua.

Viimane isiklik kiri oli Mikael Blomkvistilt. Lisbeth kaalus hetke, kuid otsustas siis kirja ilma avamata prügikotti visata.

Ta pakkis kolimiskasti mõned asjad ja pudi-padi, mida tahtis säilitada, ning sõitis taksoga Mosebackele tagasi. Ta meikis ennast, pani pähe prillid ja blondi õlgadeni paruka ning torkas kotti Irene Nesseri nimele välja antud Norra passi. Ta silmitses ennast peeglist ja jõudis järeldusele, et Irene Nesser on küll Lisbeth Salanderiga sarnane, kuid siiski hoopis teine isik.

Lõunaks sõi ta Götgatanil Café Edenis kiiresti Brie juustuga saia ja caffe latte ning jalutas siis Ringvägenile autolaenutusse, kus Irene Nesser rentis Nissan Micra. Ta sõitis Kungens Kurva IKEA-sse ja kulutas kolm tundi kaubamaja sortimenti läbi vaadates ja vajalike asjade tootenumbreid üles kirjutades. Ta tegi ridamisi kiireid otsuseid.

Ta ostis kaks liivavärvi riidega kaetud diivanit Karlanda, viis vetruvat tugitooli Poäng, kaks ümmargust lakitud kasepuust plaadiga väikest lauda, diivanilaua Svansbo ja mõned pisikesed lauad Lack. Riiuliosakonnast tellis ta kaks komplekti sektsiooni Ivar ja kaks raamaturiiulit Bonde, telekariiuli ja kapi Magiker. Veel lisas ta nimekirja kolme uksega riidekapi Pax Nexus ja kaks väikest kummutit Malm.

Voodit valis ta tükk aega ja otsustas lõpuks madratsi ja muude lisanditega mudeli Hemnes kasuks. Igaks juhuks ostis ta ka külalistetuppa voodi Lillehammer. Ta ei arvestanud küll võimalusega, et tal kunagi külalisi tuleb, aga kui külalistetuba juba olemas oli, siis võis selle sama hästi ka ära sisustada.

Tema uue korteri vannituba oli juba kappide ja pesumasinaga sisustatud. Ta ostis ainult odava mustapesukorvi.

Seevastu vajas ta köögimööblit. Pärast mõningat kõhklemist otsustas ta pöögipuust ja tugevdatud klaasplaadiga Rosforsi köögilaua ning nelja värvirõõmsa köögitooli kasuks.

Kabinetti oli samuti mööblit vaja ja ta silmitses imestunult mõnda ebarealistlikuna näivat „töökohta” leidlike kappidega arvutite ja klaviatuuri hoidmiseks. Lõpuks raputas ta pead ja tellis pöögivineerist kaarduva plaadi ja ümarate nurkadega täiesti tavalise kirjutuslaua Galant ning suure kapi. Ta võttis endale aega kontoritooli valimiseks – tõenäoliselt hakkab ta selles toolis palju aega veetma – ja jäi pidama kõige kallima variandi, mudeli Verksam juures.

Lõpuks tegi ta veel ühe tiiru ja ostis enam-vähem mõistliku koguse linu, padjapüüre, käterätte, tekke, patju, nuge-kahvleid, kööginõusid ja panne, lõikelaudu, kolm suurt vaipa, mitu laualampi ja hulgaliselt kontorivarustust – kaustu, paberikorvi, säilituskarpe ja muud.

Ringkäik lõpetatud, läks ta oma nimekirjaga kassa juurde. Ta maksis firma Wasp Enterprises kaardiga ja esitas Irene Nesseri dokumendid. Ta maksis ka kaupade kojusaatmise ja paigaldamise eest. Arve oli kokku veidi üle 90 000 krooni.

Viie paiku pärast lõunat oli Lisbeth Söderis tagasi ja jõudis kiiresti läbi käia Axelssoni elektroonikapoest, kust ostis 18-tollise ekraaniga teleka ja raadio. Vahetult enne poodide sulgemist käis ta Hornsgatani kodumasinate poes ja ostis tolmuimeja. Mariahallenist ostis ta põrandamopi, puhastusvahendit, ämbri, pesupulbrit, seepi, hambaharju ja suure paki WC-paberit.

Pärast sellist ostumöllu oli ta väsinud, aga rahul. Ta ladus kõik ostetud asjad renditud Nissan Micrasse ja tõmbas Hornsgatanil Café Java ülemisel korrusel hinge. Ta laenas kõrvallaualt õhtulehe ja sai kinnituse, et sotsiaaldemokraadid olid endiselt võimul ning et midagi eriti olulist polnud riigis tema äraolekul ilmselt toimunud.

Õhtul kaheksa paiku oli ta uuesti kodus. Pimeduse varjus tühjendas ta auto ja vedas asjad üles V. Kulla nime kandva ukse taha. Ta jättis kõik esikusse suurde hunnikusse ja kulutas pool tundi üüriautole kõrvaltänavatel parkimiskohta otsides. Siis laskis ta vee mullivanni, kuhu vabalt oleks mahtunud vähemalt kolm inimest. Ta mõtles veidi aega Mikael Blomkvisti peale. Enne hommikul tema kirja nägemist polnud ta mehe peale mitu kuud mõelnud. Ta oleks tahtnud teada, kas mees on kodus ja kas Erika Berger on tema juures.

Natukese aja pärast hingas ta sügavalt sisse, pööras näo allapoole ja vajus vee alla. Ta pani käed rindadele, näpistas tugevasti nibusid ja hoidis hinge kinni kolm minutit, kuni kopsud valutama hakkasid.

TOIMETAJA ERIKA BERGER vaatas kella, kui Mikael Blomkvist iga kuu teisel teisipäeval peetavale pühale planeerimiskoosolekule ligi viieteistminutilise hilinemisega kohale jõudis. Nendel koosolekutel pandi järgmine number laias laastus paika ja tehti ajakirja Millennium puudutavaid pikemaajalisi sisulisi otsuseid.

Mikael Blomkvist palus hilinemise pärast vabandust ja pomises selgituseks midagi, mida keegi ei kuulanud või vähemalt meelde ei jätnud. Koosolekul istusid lisaks Erika Bergerile toimetuse sekretär Malin Eriksson, osanik ja kujunduspealik Christer Malm, reporter Monika Nilsson ning osalise ajaga töötavad Lottie Karim ja Henry Cortez. Mikael Blomkvist märkas otsekohe, et 17-aastane praktikant puudus, kuid seltskond Erika Bergeri toa väikese koosolekulaua ümber oli täienenud ühe täiesti võõra näo võrra. Väga harva juhtus, et Erika lubas kellelgi kõrvalisel Millenniumi planeerimiskoosolekul osaleda.

„See on Dag Svensson,” ütles Erika Berger. „Vabakutseline. Me ostame tema käest ühe teksti.”

Mikael Blomkvist noogutas ja surus mehe kätt. Dag Svensson oli blond, siniste silmade ja siilipeaga ning tal oli kolmepäevane habemetüügas. Ta oli kolmekümne ringis ja tundus häbematult heas vormis.

„Tavaliselt me teeme igal aastal ühe või kaks temaatilist numbrit,” jätkas Erika Berger. „Selle loo tahan ma mainumbrisse saada. Trükikoda on kinni pandud 27. aprilliks. See annab meile tekstide kirjutamiseks üle kolme kuu aega.”

„Ja teemaks on?” küsis Mikael Blomkvist termosest kohvi valades.

„Dag Svensson tuli eelmisel nädalal loo mustandiga minu juurde. Ma palusin tal sellele koosolekule tulla. Kas võiksid meile seletada?” pöördus Erika Dag Svenssoni poole.

„Trafficking,” vastas Dag Svensson. „Ehk siis seksikaubandus tüdrukutega. Praegusel juhul peamiselt Balti riikidest ja Ida-Euroopast. Kui kõik algusest peale ära rääkida, siis ma kirjutan parajasti sellel teemal raamatut ja sellepärast võtsingi Erikaga ühendust – teil on nüüd ju ka väike kirjastus.”

See lause paistis kõiki lõbustavat. Millenniumi Kirjastus oli siiani maha saanud ühe raamatuga, Mikael Blomkvisti aastataguse telliskiviga miljardär Wennerströmi finantsimpeeriumist. Rootsis anti parajasti välja raamatu kuuendat trükki, lisaks oli see tõlgitud norra, saksa ja inglise keelde ning prantsuskeelne tõlge tegemisel. Müügiedu oli lihtsalt arusaamatu, kuna lugu oli igas mõttes juba ammu teada ja arvututes ajalehtedes-ajakirjades ära trükitud.

„Meie kirjastustegevus ei ole ehk nii hirmus aktiivne,” ütles Mikael ettevaatlikult. Ka Dag Svensson muigas.

„Ma olen sellest aru saanud jah. Aga teil on kirjastus.”

„On suuremaidki kirjastusi,” nentis Mikael.

„Kahtlemata,” ütles Erika Berger. „Aga me oleme terve aasta arutanud, kas me peaksime peale igapäevase tegevuse alustama kitsa suunitlusega raamatute kirjastamist. Seda on räägitud kahel juhatuse koosolekul ja kõik on asjasse pooldavalt suhtunud. Mõeldud on väga väikest ulatust – kolm-neli raamatut aastas –, mis laias laastus koosneb ainult reportaažidest erinevatel teemadel. Ehk siis tüüpilised ajakirjanduslikud tooted. See oleks hakatuseks hea raamat.”

„Trafficking,” ütles Mikael Blomkvist. „Räägi lähemalt.”

„Ma olen teemaga tegelenud neli aastat. Sattusin selle otsa tänu oma elukaaslasele – tema nimi on Mia Bergman, ta on kriminoloog ja sugupoolte võrdõiguslikkuse uurija. Ta töötas varem kuritegevuse ennetamise nõukogus ja koostas uurimuse seksi ostmise seaduse kohta.”

„Ma olen temaga kohtunud,” ütles Malin Eriksson spontaanselt. „Ma tegin kaks aastat tagasi temaga intervjuu, kui ta avaldas uurimuse meeste ja naiste erineva kohtlemise kohta kohtus.”

Dag Svensson noogutas ja naeratas.

„See tekitas päris suure mäsu,” ütles ta. „Aga ta on uurinud trafficking’i viis-kuus aastat. Selle kaudu me kohtusimegi. Ma kirjutasin lugu seksikaubandusest interneti kaudu ja sain soovituse temaga rääkida, kuna ta pidavat sellest midagi teadma. Teadiski. Et pikk lugu lühidalt ära rääkida, siis me hakkasime koos tööle, mina ajakirjanikuna ja tema uurijana, selle käigus hakkasime kohtama ja aasta tagasi kolisime kokku. Ta kirjutab doktoritööd ja kaitseb seda kevadel.”

„Nii et tema kirjutab doktoritööd ja sina…?”

„Ma kirjutan üldarusaadavat varianti doktoritööst pluss minu enda uurimistöö. Ja lühikese versiooni artikli näol, mille ma Erikale andsin.”

„Okei, teete niisiis meeskonnatööd. Milles lugu seisneb?”

„Meil on valitsus, mis on kehtestanud seksiostu keelava karmi seaduse, meil on politseinikud, kes peavad jälgima seaduse täitmist, ning kohtud, kes seksikurjategijaid karistavad – me nimetame prostituutide kundesid seksikurjategijateks, kuna seksi ostmine on kriminaliseeritud – ja meil on meedia, kus avaldatakse selleteemalisi nördinud artikleid ja nii edasi. Samal ajal on Rootsi üks nendest maadest, kus ostetakse kõige enam Venemaalt ja Baltikumist pärit libusid per capita.”

„Ja seda suudad sa tõestada?”

„See pole mingi saladus. See ei ole isegi uudis. Uus on see, et me oleme kohtunud ja rääkinud tosina „Lilja 4-ever”-tüdrukuga. Enamik on vanuses 15–20 aastat, pärit idablokist viletsatest oludest ja meelitatakse Rootsi tööpakkumise või muude lubadustega, aga satuvad täiesti südametunnistuseta seksimaffia küüsi. Mõne sellise tüdruku isiklike läbielamiste taustal on „Lilja 4-ever” süütu koguperefilm. Õigemini, ma pean silmas seda, et nende tüdrukute läbielamised on sellised, mida ei saaks isegi filmis kujutada.”

„Okei.”

„See on Mia doktoritöö niiöelda põhiteema. Aga mitte minu raamatu põhiteema.”

Kõik kuulasid tähelepanelikult.

„Mia on tüdrukuid intervjueerinud. Mina jällegi olen kaardistanud vahendajaid ja kliente.”

Mikael naeratas. Ta polnud Dag Svenssoni kunagi varem kohanud, kuid tundis äkki, et mees oli just selline ajakirjanik, nagu Mikaelile meeldis – kes olulisest teemast kinni haaras. Mikaeli jaoks kehtis ajakirjanduses kuldne reegel, et alati on kuskil olemas vastutajad. The bad guys.

„Ja sa oled leidnud huvitavaid fakte?”

„Ma saan näiteks dokumentaalselt tõestada, et seksiostu keelustamise seaduse loomisega seotud justiitsministeeriumi ametnik on ära kasutanud vähemalt kaht seksimaffia kaudu siia tulnud tüdrukut. Üks tüdrukutest oli 15-aastane.”

„Ohoh.”

„Ma olen kolm aastat vahelduva eduga selle loo kallal töötanud. Raamatus on näited seksiostjatest. Näiteks kolm politseinikku, kellest üks töötab kaitsepolitseis ja üks komblusosakonnas. Seal on viis advokaati, üks prokurör ja üks kohtunik. On ka kolm ajakirjanikku, kellest üks on kirjutanud mitu artiklit seksikaubanduse kohta. Eraelus pühendub ta vägistamisfantaasiatele teismelise hooraga Tallinnast… ning tema puhul on vaevalt tegemist vastastikusel kokkuleppel seksimängudega. Ma kavatsen nende nimed avaldada. Mul on vettpidav dokumentatsioon.”

Mikael Blomkvist vilistas. Seejärel tõmbus ta tõsiseks.

„Kuna ma olen jälle vastutav väljaandja, tahan ma dokumentatsiooni ilmselt luubiga läbi lugeda,” sõnas Mikael Blomkvist. „Viimane kord, kui ma allikate kontrollimisel lohakas olin, sain selle eest kolm kuud vanglat.”

„Kui tahate loo välja anda, saate kõik dokumendid, mis vaja. Aga mul on üks tingimus loo müümiseks Millenniumile.”

„Dag tahab, et me ka raamatu välja annaksime,” ütles Erika Berger.

„Just. Ma tahan, et see tuleks nagu pomm, ja praegu on Millennium kõige usaldusväärsem ja ülbem ajakiri riigis. Raske uskuda, et eriti paljud teised kirjastused julgeksid sedasorti raamatut avaldada.”

„Seega, ilma raamatuta ei tule mingit artiklit,” tegi Mikael kokkuvõtte.

„Minu meelest on see asi väga hea,” ütles Malin Eriksson.

Henry Cortezi poolt kostis nõustuvat mõminat.

„Artikkel ja raamat on kaks ise asja,” ütles Erika Berger. „Esimesel juhul on Mikael vastutav väljaandja. Mis puudutab raamatu avaldamist, siis seal on vastutavaks väljaandjaks autor.”

„Ma tean,” ütles Dag Svensson. „See ei ole probleem. Samal hetkel, kui raamat ilmub, teeb Mia politseisse avalduse kõikide isikute vastu, keda ma raamatus nimetan.”

„Sellest tuleb täispõrgu,” arvas Henry Cortez.

„See on ainult pool loost,” ütles Dag Svensson. „Ma olen üritanud lahata ka mõnda võrgustikku, mis seksikaubanduse pealt raha teenib. Tegemist on ju organiseeritud kuritegevusega.”

„Ja kelle sa sealt leidsid?”

„See ongi loo juures traagiline. Seksimaffia on räpane luuserite kamp. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin, kui asja uurima hakkasin, aga mingil moel on tekkinud ettekujutus – või vähemalt minul on –, et „maffia” on glamuurne seltskond ühiskonna tipus, kes sõidab ringi kallite luksusautodega. Ma oletan, et Ameerika filmid on sellise pildi kujunemisele tublisti kaasa aidanud. Sinu Wennerströmi-lugu” – Dag vaatas Mikaeli poole – „näitas ju samuti, et see on nii. Aga Wennerström oli tegelikult erand. See, mis mina leidsin, oli kamp armutuid ja sadistlikke kaabakaid, kes oskavad vaevu lugeda ja kirjutada ning on organisatsioonilistes küsimustes ja strateegilises mõtlemises täielikud idioodid. On küll mõned seosed tsiklimeeste ja teiste veidi paremini organiseerunud ringkondadega, aga kokkuvõttes on seksikaubitsejad üks paras eeslikari.”

„Sinu artiklist tuleb see väga selgelt välja,” ütles Erika Berger. „Meil on seadusandlus, politsei ja kohtusüsteem, kuhu igal aastal kulub miljoneid maksukroone, et nad seksikaubanduse küsimustega töötaksid… ja neil ei õnnestu kätte saada kampa idioote.”

„Toimub inimõiguste pidev rikkumine ja asjaosalised tüdrukud on ühiskonnas nii madalal pulgal, et nad on juriidiliselt ebahuvitavad. Nad ei ole valijad. Nad oskavad vaevu rootsi keelt, kui välja arvata see sõnavara, mida neil on oma äris vaja. Üheksakümmend üheksa koma üheksakümmend üheksa protsenti kõikide seksikaubandusega seotud kuritegude puhul politseile avaldust ei tehta ja kui tehaksegi, siis karistuseni jõutakse äärmiselt harva. Ilmselt on see Rootsi kuritegevuse kõige suurem jäämägi. Võrdluseks võiks tuua, et kas näiteks pangaröövi suhtutaks sama ükskõikselt – see on ju mõeldamatu. Minu järeldus on paraku see, et niisugune hoolimatu suhtumine jätkub, kuna õigussüsteem lihtsalt ei taha sellega tegeleda. Tallinna ja Riia teismeliste tüdrukute ahistamise küsimus ei ole prioriteet. Hoor on hoor. See on süsteemi osa.”

„Ja iga mats teab seda,” ütles Monika Nilsson.

„Nii et mis te ütlete?” küsis Erika Berger.

„Idee mulle meeldib,” vastas Mikael Blomkvist. „Selle looga torkame kindlasti silma ja see oligi kunagi Millenniumi rajamise mõte.”

„Sellepärast ma siiamaani siin töötangi. Vastutav väljaandja peab aeg-ajalt kukerpalli tegema,” ütles Monika Nilsson.

Kõik peale Mikaeli naersid.

„Tema oli ainsana nii loll, et vastutavaks väljaandjaks hakkas,” ütles Erika Berger. „Me paneme selle mainumbrisse. Ja samal ajal ilmub ka raamat.”

„Kas raamat on valmis?” küsis Mikael.

„Ei. Mul on kokkuvõtlik ülevaade, aga kirjutatud on ainult natuke üle poole. Kui te nõustute raamatu välja andma ja annate mulle avanssi, siis saan ma raamatu kallal täisajaga töötada. Peaaegu kogu uurimistöö on tehtud. Jäänud on veel mõned üksikud täiendavad asjad – tegelikult ainult selleks, et kinnitada seda, mida ma juba tean – ja kohtumised nende kundedega, kelle nimed ma avaldan.”

„Me teeme samamoodi nagu Wennerströmi raamatuga. Kujundamine võtab nädala,” Christer Malm noogutas, „ja trükikojas kaks nädalat. Kohtumised teeme märtsis ja aprillis ning võtame kokku viieteistkümnel viimasel lehel. Niisiis tahame saada täiesti valmis käsikirja 15. aprilliks, et saaksime kõik allikad üle kontrollida.”

„Kuidas lepingu ja muu sellisega jääb?”

„Ma ei ole kunagi varem raamatulepingut teinud ja pean ilmselt meie juristiga rääkima.” Erika Berger kortsutas kulmu. „Aga minu ettepanek on projektileping neljaks kuuks, veebruarist maini. Meil ülearu suurt palka ei maksta.”

„Nõus. Mul on vaja normaalset palka, et saaksin täisajaga tekstile pühenduda.”

„Muus osas on rusikareegel: raamatu tulu jagatakse pärast kõiki kulusid fifty-fifty. Kas sobib?”

„See sobib suurepäraselt,” vastas Dag Svensson.

„Tööülesanded,” ütles Erika Berger. „Malin, ma tahan, et sina oled erinumbri põhitoimetaja. See jääb alates järgmise kuu algusest sinu peale, töötad koos Dag Svenssoniga ja redigeerid käsikirju. Lottie, see tähendab seda, et sina oled märtsist maini ajutiselt toimetuse sekretär. Saad täisaja ja kui vaja, siis Malin ja Mikael aitavad nii palju, kui nende aeg lubab.”

Malin Eriksson noogutas.

„Mikael, sind ma tahan raamatu toimetajaks.” Ta vaatas Dag Svenssoni poole. „Mikael ei taha seda küll ütelda, aga ta on tegelikult pagana hea toimetaja ja peale selle ka uuriv ajakirjanik. Ta käib iga silbi su raamatus mikroskoobiga üle. Ükski detail ei pääse ta kullipilgu eest. Ma olen meelitatud, et sa tahad oma raamatu meie juures välja anda, aga Millenniumil on mõned probleemid. Meil on rida vaenlasi, kes ainult seda ootavad, et me ennast blameeriksime. Kui me nina välja pistame ja midagi avaldame, siis peab see olema sada protsenti tõde. Meil pole muud võimalust.”

„Midagi muud ma ei tahagi.”

„Hästi. Aga kas sa suudad taluda, et keegi terve kevade üle su õla passib ja kõike kritiseerib?”

Dag Svensson irvitas ja vaatas Mikaeli poole.

„Hakka pihta.”

Mikael noogutas.

„Erinumbrisse on vaja rohkem artikleid. Mikael, ma tahan, et sa kirjutad seksikaubanduse majanduspoolest. Kui palju raha seal aastas liigub? Kes seksikaubanduse pealt teenib ja kuhu rahad satuvad? Kas on mingit alust arvata, et osa rahast läheb riigikassasse? Monika, sina uurid seksuaalset ahistamist üldisemalt. Räägi naiste varjupaikade ja uurijate ja arstide ja ametiasutustega. Teie kaks pluss Dag kirjutate kandvad tekstid. Henry, ma tahan intervjuud Dagi elukaaslase Mia Bergmaniga ja Dag ei saa seda teha. Portree: kes ta on, mida uurib ja millised on tema järeldused? Siis tahan ma veel, et sa uurid politseitoimikuid. Christer, pildid. Ma ei tea, kuidas seda asja peaks illustreerima. Mõtle.”

„See on illustreerimise mõttes ilmselt kõige lihtsam teema üldse. Arty. Pole probleemi.”

„Ma lisaksin veel ühe asja,” ütles Dag Svensson. „On mõned politseinikud, kes teevad sellel alal väga head tööd. Kedagi neist võiks samuti intervjueerida.”

„On sul nimesid?” küsis Henry Cortez.

„On, telefoninumbrid ka,” noogutas Dag Svensson.

„Hästi,” sõnas Erika Berger. „Mainumbri teema on seksikaubandus. Asja tuumana tuleb välja tuua, et trafficking on inimõiguste rikkumine, kurjategijad tuleb paljastada ja neid peab kohtlema nagu kõiki teisigi sõjakurjategijaid või surmapataljonide sõdureid või piinajaid. Hakkame pihta.”