Читать книгу Tüdruk, kes mängis tulega - Stieg Larsson - Страница 9

Pühapäev, 23. jaanuar – laupäev, 29. jaanuar

LISBETH SALANDER SÕITIS Slusseni lähedal kontorihoones liftiga garaažist viiendale korrusele Milton Security büroosse. Ta avas liftiukse peavõtme piraatkoopiaga, mille ta mitu aastat varem ettenägelikult oli muretsenud. Pimedasse koridori astudes vaatas ta automaatselt käekella. 03.10 pühapäeva hommikul. Öine valve istus kolmandal korrusel häirekeskuses ja ta teadis, et suure tõenäosusega on ta tervel korrusel üksi.

Teda üllatas ka seekord, et professionaalse turvafirma enda turvalisus nii nadi on.

Viienda korruse koridoris polnud aasta jooksul palju muutunud. Ta alustas enda tööruumist, väikesest toakesest klaasseina taga, kuhu Dragan Armanski oli ta paigutanud. Uks polnud lukus. Lisbethil kulus vaid mõni sekund märkamaks, et tema kontoris polnud absoluutselt midagi muutunud, kui ukse kõrvale tõstetud kast paberirämpsuga välja arvata. Toas oli laud, kontoritool, paberikorv ja tühi raamaturiiul. Kontorivarustuseks oli naeruväärselt väikese mälumahuga lihtne Toshiba PC aastast 1997.

Lisbeth ei leidnud midagi, mis oleks vihjanud sellele, et Dragan on ruumi kellegi teise käsutusse andnud. Ta tõlgendas seda hea märgina, kuid teadis samal ajal, et see ei tähenda veel midagi. Tuba oli lihtsalt üle jäänud pind, napilt neli ruutmeetrit, mida millekski mõistlikuks kasutada ei saanud.

Lisbeth pani ukse kinni, kõndis hääletult läbi koridori ja kontrollis, ega kedagi tõepoolest öisel ajal tööl ei ole. Ta oli täiesti üksi. Ta peatus kohvimasina juures ja võttis topsitäie cappuccino’t, siis jätkas ta teekonda Dragan Armanski kabinetini ja avas piraatvõtmega ukse.

Armanski kontor oli nagu alati närviajavalt puhas. Ta tegi toas väikese tiiru ja vaatas raamaturiiulit, enne kui mehe kirjutuslaua taha istus ja arvuti sisse lülitas. Ta võttis oma uue seemisnahkse jope põuetaskust CD-plaadi ja lükkas selle CD-lugejasse. Ta käivitas programmi nimega Asphyxia 1.3. Ta oli ise kirjutanud selle programmi, mille ainus funktsioon oli Armanski arvuti kõvaketta Internet Exploreri versiooni uuendada. Kogu protseduur võttis umbes viis minutit.

Kui ta valmis sai, võttis ta CD-plaadi arvutist välja, käivitas arvuti uuesti ja pani tööle Internet Exploreri uue versiooni. Programm nägi välja ja toimis täpselt samamoodi nagu esialgne versioon, kuid oli veidi suurema mahuga ja mikrosekundi võrra aeglasem. Kõik seaded olid originaaliga identsed, kaasa arvatud installeerimise kuupäev. Uuest failist polnud jälgegi.

Ta kirjutas sisse ühe Hollandi serveri ftp-aadressi ja ekraanile ilmus dialoogiaken. Ta klikkis ruudule tekstiga copy, kirjutas nime Armanski/MiltSec ja klikkis OK. Arvuti hakkas otsekohe kopeerima Dragan Armanski kõvaketast Hollandi serverile. Kell ekraanil näitas, et selleks kulub kolmkümmend neli minutit.

Arvuti tegutsemise ajal võttis ta raamaturiiulilt dekoratiivsest lillepotist Armanski kirjutuslaua tagavaravõtme. Ta pühendas järgmise pooltunni Armanski kirjutuslaua ülemises parempoolses sahtlis olevate toimikutega tutvumisele: seal hoidis mees alati uusi ja kiireloomulisi pabereid. Kui arvuti kopeerimise lõpetamisest kõlksatusega märku andis, pani ta kaustad tagasi täpselt sellises järjekorras, nagu ta need sealt võtnud oli.

Siis pani ta arvuti kinni, kustutas laualambi ja võttis tühja cappuccino-topsiku kaasa. Ta lahkus Milton Securityst sama teed pidi, kust oli tulnud. Kui ta lifti astus, oli kell 04.12.

Ta jalutas koju Mosebackele, istus oma PowerBooki ette ja ühendas selle Hollandi serveriga, kus ta käivitas Asphyxia 1.3 koopia. Programmi alguses avanes aken, mis küsis kõvaketast. Tal oli valida umbes neljakümne võimaluse vahel ja ta keris nimekirja ekraanil allapoole. Ta möödus NilsEBjurmani kõvakettast, mida ta tavaliselt vaatas iga kahe kuu tagant. Ta peatus sekundiks MikBlom/laptop ja MikBlom/office’i juures. Ta polnud neid ikoone juba üle aasta avanud ja mõtles möödaminnes, et peaks need kustutama. Põhimõttelistel kaalutlustel otsustas ta aga need alles jätta – kuna ta üks kord on juba arvutitesse sisse häkkinud, siis oleks rumal informatsioon kustutada ja vajadusel ühel heal päeval kogu toiming uuesti läbi teha. Sama kehtis ikooni kohta nimega Wennerström, mida ta polnud pikka aega avanud. Omanik oli surnud. Ikoon Armanski/MiltSec oli loodud viimasena ja asus nimekirja all kõige lõpus.

Lisbethil oleks varemgi olnud võimalus Armanski kõvaketas kloonida, aga ta polnud kunagi viitsinud seda teha, sest ta töötas Miltonis ja sai informatsiooni, mida Armanski tahtis varjata, nagunii kätte. Mehe arvutisse tungimise eesmärk ei olnud pahatahtlik. Ta tahtis lihtsalt teada, mille kallal ettevõte töötab ja kuidas asjad üldiselt on. Ta klikkis ikoonil ja kohe avanes kaust uue ikooniga, nimetusega Armanski HD. Ta testis, kas kõvaketas avaneb, ja leidis, et kõik failid on olemas.

Ta istus arvuti ees kella seitsmeni hommikul ning luges Armanski raporteid, majandusaruandeid ja elektronposti. Lõpuks noogutas ta mõtlikult ja pani arvuti kinni. Ta läks vannituppa, pesi hambaid ja suundus magamistuppa, kus jättis kõik riided põrandale hunnikusse. Ta kobis voodisse ja magas päeval kella poole üheni.

JAANUARI VIIMASEL REEDEL oli Millenniumi juhatuse aastakoosolek. Aastakoosolekul osalesid ettevõtte raamatupidaja, sõltumatu audiitor ja neli osanikku: Erika Berger (kolmkümmend protsenti), Mikael Blomkvist (kakskümmend protsenti), Christer Malm (kakskümmend protsenti) ja Harriet Vanger (kolmkümmend protsenti). Koosolekule oli kutsutud ka toimetuse sekretär Malin Eriksson kui töötajate ja ajakirja ametiühingu esindaja. Ametiühing koosnes Malinist endast, Lottie Karimist, Henry Cortezist, Monika Nilssonist ja turundusjuht Sonny Magnussonist. Malinile oli see esimene ettevõtte juhatuse koosolek.

Juhatuse koosolek algas kell 16.00 ja sai läbi juba veidi rohkem kui tund hiljem. Suur osa koosoleku ajast kulus majandusaruande ja auditi ettekandmisele. Koosolek võis märkida, et Millenniumi majanduslik olukord oli võrreldes ettevõtet kaks aastat tagasi tabanud kriisi perioodiga stabiilne. Majandusaruanne näitas, et ettevõte oli 2,1 miljoni krooniga kasumis, millest rohkem kui miljon tuli Mikael Blomkvisti Wennerströmi-afääri raamatu tuludest.

Erika Bergeri ettepanekul otsustati, et miljon pannakse puhverfondi tulevaste võimalike kriiside lahendamiseks, 250 000 kulutatakse toimetuse ruumide remontimiseks ning uute arvutite ja muu tehnilise varustuse ostmiseks, 300 000 kasutatakse palkade tõstmiseks ja Henry Cortezile täisajaga töökoha loomiseks. Järelejäänud summast soovitati igale osanikule dividendidena välja maksta 50 000 ja 100 000 jagada võrdsete osadena kõigile neljale põhikohaga töötajale preemiateks, sõltumata sellest, kas nad töötasid täis- või osalise ajaga. Turundusjuht Sonny Magnusson preemiat ei saanud. Ta sai lepingu järgi protsendi kõigi müüdud reklaamide pealt, mistõttu sai ta aeg-ajalt toimetuse töötajate hulgas kõige kõrgemat palka. Erika Bergeri ettepanek võeti ühel häälel vastu.

Mikael Blomkvisti ettepanek vabakutseliste eelarve vähendamise arvel edaspidi veel üks reporter poole kohaga tööle võtta tekitas mõningase diskussiooni. Mikael pidas silmas Dag Svenssonit, kes oleks niimoodi saanud Millenniumi kasutada oma vabakutselise tegevuse baasina ja edaspidi ehk ka täisajaga tööle. Ettepanekule oli vastu Erika Berger, kelle meelest ajakiri ei tuleks toime ilma suhteliselt paljude vabakutseliste tekstideta. Harriet Vanger toetas Erikat, Christer Malm jäi erapooletuks. Otsustati vabakutseliste eelarvet mitte puudutada, kuid uurida võimalusi muid kulusid vähendada. Kõik tahtsid Dag Svenssonit toimetusse tööle, kas või poole kohaga.

Pärast lühemat arutelu tulevikusuundadest ja arenguplaanidest valiti Erika Berger tulevaks tegevusaastaks uuesti juhatuse esimeheks. Seejärel kuulutati koosolek lõppenuks.

Malin Eriksson ei öelnud terve koosoleku aja sõnagi. Ta arvutas mõttes ja leidis, et töötajad saavad 25 000 krooni preemiat, seega rohkem kui terve kuupalga. Ta ei näinud mingit põhjust otsuse vastu protesteerida.

Kohe pärast aastakoosoleku lõppu kutsus Erika Berger kokku erakorralise omanikekoosoleku. Niisiis jäid Erika, Mikael, Christer ja Harriet koosolekuruumi, ülejäänud lahkusid. Niipea kui uks nende järel oli sulgunud, kuulutas Erika koosoleku avatuks.

„Meil on päevakorras ainult üks punkt. Harriet, Henrik Vangeriga sõlmitud kokkulepe nägi ette, et ta kuulub omanikeringi kaks aastat. Oleme nüüd jõudnud sinnamaani, et leping lõpeb. Me peame niisiis otsustama, mis sinu või õigemini Henriku osalusest saab.”

Harriet noogutas.

„Me kõik teame, et Henriku osalus oli väga erakordsest olukorrast tingitud impulsiivne otsus,” ütles Harriet. „Seda erakordset olukorda enam ei ole. Milline on teie ettepanek?”

Christer Malm niheles närviliselt. Ta oli ainus ruumisviibija, kes ei teadnud mainitud erakordse olukorra täpsemat sisu. Ta teadis, et Mikael ja Erika varjavad tema eest midagi, kuid Erika oli selgitanud, et asi puudutas väga isiklikult Mikaeli ja ta ei taha sellest mingil juhul rääkida. Christer polnud rumal, ta sai väga hästi aru, et Mikaeli vaikimine oli mingit moodi seotud Hedestadi ja Harriet Vangeriga. Ta mõistis ka, et põhimõttelise otsuse tegemiseks ei vajanudki ta detaile, ning tal oli piisavalt suur respekt Mikaeli suhtes, et mitte asja suureks puhuda.

„Me oleme kolmekesi asja arutanud ja jõudnud ühisele seisukohale,” ütles Erika. Ta tegi pausi ja vaatas Harrietile silma. „Enne, kui oma seisukoha välja ütleme, tahame teada, mis sina arvad.”

Harriet Vanger vaatas Erikale, Mikaelile ja Christerile järgemööda otsa. Ta pilk peatus Mikaeli peal veidi pikemalt, aga ta ei suutnud teiste nägudest midagi välja lugeda.

„Kui te tahate mind välja osta, siis maksab see üle kolme miljoni krooni pluss protsendid – see on see, mis perekond Vanger Millenniumisse on investeerinud. On teil raha meid välja osta?” küsis Harriet mahedalt.

„Jah, on küll,” vastas Mikael ja naeratas.

Ta oli Henrik Vangerilt, vanalt tööstusjuhilt, saanud tehtud töö eest viis miljonit krooni. Asja iroonia seisnes selles, et töö hulka kuulus muu hulgas ka Harriet Vangeri ülesotsimine.

„Sel juhul on otsustamine teie kätes,” ütles Harriet. „Leping näeb ette, et alates tänasest päevast võite Vangerite osalusega teha nii, nagu ise soovite. Ise poleks ma iialgi nii lohakat lepingut teinud nagu Henrik.”

„Me võime sinu osaluse välja osta, kui me peame seda tegema,” ütles Erika. „Küsimus on hoopis selles, mida sina teha tahad. Sa juhid tööstuskontserni – tegelikult koguni kahte. Kogu meie aastaeelarve on teie jaoks samas suurusjärgus kohvirahaga. Mis huvi sul on raisata oma aega Millenniumi peale? Meil on juhatuse koosolek kord kvartalis ja sa oled pärast Henriku asemikuks saamist iga kord selle aja leidnud ning täpselt kohale tulnud.”

Harriet Vanger vaatas juhatuse esimeest leebe pilguga. Ta oli tükk aega vait. Siis vaatas ta Mikaeli poole ja vastas.

„Ma olen oma sündimise päevast alates olnud millegi omanik. Ja iga päev juhin ma kontserni, kus on rohkem intriige kui neljasajaleheküljelises armastusromaanis. Kui ma teie juhatusse tulin, siis oli see algul kohustuse täitmine, millest ma ei saanud loobuda. Aga teate mis, möödunud kaheksateistkümne kuu jooksul olen ma avastanud, et mulle meeldib siin juhatuses rohkem kui kõikides teistes juhatustes kokku.”

Mikael noogutas mõtlikult. Harriet pööras pilgu Christerile.

„Millennium on nagu mängujuhatus. Siinsed probleemid on väikesed, arusaadavad ja selged. Loomulikult tahab ettevõte töötada kasumiga ja raha teenida – see on eeldus. Aga teie tegevusel on hoopis teine eesmärk – te tahate midagi saavutada.”

Ta võttis klaasist lonksu mineraalvett ja vaatas Erikale otsa.

„See midagi on natuke ebaselge. Eesmärk on lihtsalt veidi ähmane. Te ei ole partei ega huviorganisatsioon. Te ei pea olema kellelegi lojaalsed, välja arvatud üksteise suhtes. Aga te räägite ühiskonna valupunktidest ja torgite hea meelega avaliku elu tegelasi, kes teile ei meeldi. Te tahate muuta ja mõjutada. Kuigi te kõik teesklete, et olete küünikud ja nihilistid, juhib ajakirja ainult teie moraal ja ma olen mitmel korral tähele pannud, et see on üsna eriline moraal. Ma ei tea, kuidas seda nimetada, kuid Millenniumil on hing. See on tegelikult ainuke juhatus, millesse kuulumise üle ma uhke olen.”

Ta jäi vait, kuni Erika lõpuks naerma hakkas.

„Kõlab hästi. Aga sa pole ikkagi veel küsimusele vastanud.”

„Mulle meeldib teie seltskond ja mulle on tohutult meeldinud siin juhatuses olla. Üks tobedamaid ja pöörasemaid asju, mis ma teinud olen. Ma jään hea meelega juhatusse, kui te mind siia tahate.”

„Okei,” ütles Christer. „Me oleme seda asja mitme kandi pealt arutanud ja oleme kõik ühel meelel. Lõpetame täna lepingu ja ostame sinu osa välja.”

Harrieti silmad läksid suureks.

„Te tahate minust lahti saada?”

„Kui leping alla kirjutati, oli meie pea pakul ja ootas kirvest. Meil polnud valikut. Me hakkasime juba siis päevi lugema, millal saaksime Henrik Vangeri välja osta.”

Erika avas mapi, võttis sealt paberid ja lükkas need koos tšekiga täpselt Harrieti mainitud summale üle laua. Harriet heitis pilgu lepingule. Sõnagi lausumata võttis ta laualt pastaka ja kirjutas alla.

„Niiviisi,” ütles Erika. „See läks libedalt. Tahan tänada Henrik Vangerit koostöö eest ja tema panuse eest Millenniumisse. Ma loodan, et sa ütled selle talle edasi.”

„Ütlen edasi,” vastas Harriet Vanger neutraalselt. Ta ei näidanud seda küll kuidagi välja, kuid oli niihästi haavunud kui ka sügavalt pettunud selles, et nad olid tal lasknud rääkida soovist juhatusse jääda ja siis ta nii kergekäeliselt välja löönud. See oli nii neetult tarbetu.

„Ja samal ajal tahaksin sulle pakkuda hoopis teist lepingut,” ütles Erika Berger.

Ta võttis uue pundi pabereid ja lükkas need üle laua.

„Me tahaksime teada, kas sul isiklikult oleks soovi Millenniumi osanikuks hakata. Hind on täpselt see summa, mis sa praegu said. Lepingu erinevus on selles, et see on ajaliselt piiramata ja ilma erandiklausliteta. Sa oled ettevõttes täieõiguslik osanik koos sama vastutuse ja kohustustega nagu meie kõik.”

Harriet kergitas kulme.

„Milleks selline keeruline protseduur?”

„Sest varem või hiljem oleks tulnud seda teha,” vastas Christer Malm. „Me oleksime võinud vana lepingut aastakaupa pikendada järgmise omanike koosolekuni või kuni sinnamaani, mil meil on juhatuses suur tüli, ja siis sind välja arvata. Aga see leping tuli igal juhul ära lõpetada.”

Harriet nõjatus küünarnukile ja vaatas talle uurivalt otsa. Ta suunas pilgu Mikaelile ja siis Erikale.

„Asi on selles, et me kirjutasime Henrikuga lepingu alla, sest olime majanduslikult selleks sunnitud,” ütles Erika. „Sinuga sõlmime lepingu sellepärast, et me tahame seda. Ja erinevalt vanast lepingust ei ole sinu väljaarvamine tulevikus enam sugugi nii lihtne.”

„Meie jaoks on siin väga suur vahe,” ütles Mikael vaikselt.

See oli tema ainuke kommentaar kogu jutuajamise jooksul.

„Me lihtsalt arvame, et sa annad Millenniumisse omapoolse panuse lisaks Vangeri nimega seotud majanduslikule garantiile,” ütles Erika Berger. „Sa oled tark ja arukas ning pakud konstruktiivseid lahendusi. Seni oled sa väga madalat profiili hoidnud, umbes nagu oleksid külaline. Aga sa annad juhatusele kindlustunnet ja stabiilsust, mida meil varem kunagi pole olnud. Sa tunned äri. Kunagi sa küsisid, kas võid mind usaldada, ja mina mõtlesin sinu kohta sama. Praeguseks teame mõlemad vastust. Sa meeldid mulle ja ma usaldan sind – me kõik usaldame. Me ei taha sind erandkorras, totaka bürokraatia tulemusena. Tahame sind partneriks ja täieõiguslikuks osanikuks.”

Harriet tõmbas lepingu enda ette ja luges viie minuti jooksul iga rea hoolega läbi. Lõpuks vaatas ta üles.

„Ja kõik teie kolm olete ühel meelel?” küsis ta.

Kolm pead noogutasid. Harriet võttis pastaka ja kirjutas alla. Ta lükkas tšeki üle laua tagasi. Mikael tõmbas selle puruks.

MILLENNIUMI OSANIKUD SÕID Tavastgatanil Samirs Gryta restoranis õhtust. See oli rahulik koosviibimine hea veini, kuskussi ja lambalihaga uue osaniku auks. Vestlus oli pingevaba ja Harriet Vanger märgatavalt hämmeldunud. Tunne oli nagu ebamugaval esimesel kohtingul, kus pooled teavad, et midagi hakkab toimuma, aga ei tea täpselt, mis.

Harriet Vanger lahkus seltskonnast juba poole kaheksa paiku. Ta vabandas end väsimusega ja tahtis minna hotelli magama. Erika Berger pidi koju mehe juurde minema ja naised läksid koos restoranist ära.

Nad lahkusid teineteisest Slussenis. Mikael ja Christer jäid veel mõneks ajaks, siis pidi ka Christer koju minema.

Harriet Vanger sõitis taksoga Hotel Sheratoni ja läks seitsmendale korrusele oma tuppa. Ta võttis riidest lahti, käis vannis ja tõmbas hotelli hommikumantli selga. Siis istus ta akna alla ja vaatas välja Riddarholmeni poole. Ta avas paki Dunhilli ja süütas sigareti. Ta suitsetas päevas umbes kolm või neli sigaretti, mis oli nii vähe, et ta tundis end peaaegu mittesuitsetajana ja suutis ilma süümepiinadeta üleannetuid mahve nautida.

Kell üheksa koputati uksele. Ta tegi lahti ja laskis Mikael Blomkvisti sisse.

„Kaabakas,” ütles ta.

Mikael naeratas ja suudles teda põsele.

„Ma jäin vahepeal tõesti uskuma, et te kavatsete mind juhatusest välja lüüa.”

„Me poleks seda kunagi niimoodi teinud. Saad sa aru, miks me tahtsime lepingu ümber teha?”

„Jah. See on mõistlik.”

Mikael tegi ta hommikumantli hõlmad lahti, pani käe naise rinnale ja pigistas ettevaatlikult.

„Kaabakas,” ütles naine uuesti.

LISBETH SALANDER SEISATAS ukse ees, millel oli nimesilt Wu. Tänavalt oli ta näinud aknas tuld ja teiselt poolt ust kostis muusikat. Nimi oli õige. Lisbeth Salander tegi järelduse, et Miriam Wu elas endiselt St Eriksplani lähedal Tomtebogatanil oma ühetoalises korteris. Oli reede õhtu ja Lisbeth pooleldi lootis, et Mimmi on kuskil väljas lõbutsemas ning korteri aknad pimedad. Ainsad vastust ootavad küsimused olid, kas Mimmi tahtis temast veel midagi teada ning kas ta oli üksi ja vaba.

Ta helistas uksekella.

Mimmi avas ukse ja kergitas hämmastunult kulme. Siis nõjatus ta uksepiidale ja pani käe puusa.

„Salander. Ma arvasin, et sa oled surnud või midagi.”

„Või midagi,” vastas Lisbeth.

„Mida sa tahad?”

„Sellele küsimusele on mitu vastust.”

Miriam Wu vaatas trepikojas ringi ja naelutas siis pilgu taas Lisbethile.

„Tee mõne vastusega proovi.”

„Noh, välja selgitada, kas sa oled endiselt üksi ja tahad tänaseks ööks seltsi.”

Mimmi vaikis mõne sekundi imestunult ja purskas siis naerma.

„Ma tunnen ainult ühte inimest, kellel üldse võiks pärast poolteiseaastast vaikust tulla pähe mõte helistada minu ukse taga ja küsida, kas ma tahan keppida.”

„Kas tahad, et ma lähen ära?”

Mimmi lõpetas naermise. Ta oli mõni sekund vait.

„Lisbeth… issand jumal, sa mõtled seda tõsiselt.”

Lisbeth ootas.

Lõpuks Mimmi ohkas ja lükkas ukse pärani.

„Tule sisse. Ma võin sulle vähemalt kohvi pakkuda.”

Lisbeth astus sisse ja istus taburetile söögilaua ääres, mille Mimmi oli paigutanud esikusse kohe välisukse kõrvale. Korter oli 24 ruutmeetrit suur ning koosnes kitsukesest toast ja mõnevõrra möbleeritavast esikust. Köögi ülesandeid täitis esiku nurgas olev keedukapp, kuhu Mimmi oli WC-st voolikuga vee vedanud.

Lisbeth silmitses, kuidas Mimmi kohvivett valas. Miriam Wu ema oli Hongkongist ja isa Bodenist. Lisbeth teadis, et vanemad olid siiamaani abielus ja elasid Pariisis. Mimmi õppis Stockholmis sotsioloogiat. Tal oli vanem õde, kes õppis USA-s antropoloogiat. Emapoolsed geenid avaldusid lühikeseks lõigatud süsimustades sirgetes juustes ja kergelt idamaistes näojoontes. Isa poolt olid selged sinised silmad, mis andsid tütrele omapärase välimuse. Tal oli lai suu ja naerulohukesed, mis polnud pärit ei emalt ega isalt.

Mimmi oli 31 aastat vana. Talle meeldis ennast üles lüüa ja lakkriietes klubides performance-etendustel käia – aeg-ajalt ta ka esines seal. Lisbeth polnud pärast 16-aastaseks saamist enam klubides käinud.

Õppimise kõrvalt töötas Mimmi ühel päeval nädalas Sveavägeni lähedal Domino Fashioni poes müüjana. Selle poe kunded vajasid hädasti kummist medõevormi või mustast nahast nõiakostüümi, Domino niihästi disainis kui ka valmistas selliseid rõivaid. Mimmi oli koos mõne sõbrannaga poes osanik, mis tähendas igakuiselt tagasihoidlikku, mõne tuhande kroonist lisa õppelaenule. Lisbeth Salander nägi Mimmit esimest korda mõni aasta tagasi Pride-festivalil kummalises etenduses esinemas ja hiljem samal ööl ühes õlletelgis. Mimmil oli seljas imelik vakstust sidrunkollane kleit, mis rohkem paljastas kui kattis. Lisbethil oli suhteliselt raske selles kostüümis mingit erootilist nüanssi leida, aga ta oli piisavalt purjus, et tunda äkki iha tsitruseliseks riietunud tüdrukule külge lüüa. Lisbethi suureks imestuseks oli tsitruseline talle pilgu heitnud, valjusti naernud, teda häbenemata suudelnud ja öelnud: ma tahan sind saada. Nad läksid Lisbethi juurde koju ja seksisid terve öö.

„MA OLEN SELLINE NAGU OLEN,” ütles Lisbeth. „Ma sõitsin ära, et pääseda eemale kõigest ja kõigist. Ma oleksin pidanud hüvasti jätma.”

„Ma arvasin, et midagi on juhtunud. Aga meil polnud eriti tihedat kontakti, kui sa viimati kodus olid.”

„Ma olin hõivatud.”

„Sa oled nii salapärane. Sa ei räägi kunagi endast ja ma ei tea, kus sa töötad või kellele ma oleksin pidanud helistama, kui su mobiil ei vastanud.”

„Praegu ma ei tööta kusagil ja pealegi oled sa ise täpselt samasugune. Sa tahtsid seksi, aga polnud tõsisemast suhtest huvitatud. Või kuidas?”

Mimmi vaatas Lisbethi.

„See on tõsi,” vastas ta viimaks.

„Ja minuga oli sama lugu. Ma ei ole sulle kunagi midagi lubanud.”

„Sa oled muutunud,” ütles Mimmi.

„Mitte palju.”

„Sa paistad vanem välja. Küpsem. Sul on teistsugused riided. Ja sa oled midagi rinnahoidjasse toppinud.”

Lisbeth ei öelnud midagi. Ta niheles. Mimmi oli just puudutanud punkti, mis tema meelest oli piinlik ja mida ta ei osanud õieti seletada. Mimmi oli teda alasti näinud ja pole kahtlust, et ta paneb muudatust tähele. Lõpuks lõi ta pilgu maha ja pomises: „Ma sain omale rinnad.”

„Mis sa ütlesid?”

Lisbeth vaatas üles ja tõstis häält, märkamata, et sellesse sugenes trotslik toon.

„Ma sõitsin ühte kliinikusse Itaalias ja lasin rinnaproteesid panna. Sellepärast ma ära kadusingi. Siis lihtsalt jätkasin reisimist. Nüüd olen tagasi.”

„Nalja teed või?”

Lisbeth vaatas Mimmit mittemidagiütleva ilmega. „Kui rumal minust. Sa ei tee ju kunagi nalja, dr Spock.”

„Ma ei kavatse vabandust paluda. Ma olen sinu vastu aus. Kui sa tahad, et ma ära lähen, siis nii ütlegi.”

„Lasid sa tõesti uued rinnad panna?”

Lisbeth noogutas. Mimmi Wu hakkas järsku suure häälega naerma. Lisbeth tõmbus tusaseks.

„Igal juhul ma ei taha, et sa ära lähed, enne kui ma neid näinud olen. Palun. Please.”

„Mimmi, mulle on seks sinuga alati meeldinud. Sa ei hoolinud põrmugi sellest, millega ma tegelesin, ja kui ma olin hõivatud, leidsid sa kellegi teise. Ja sind ei huvita üldse, mis teised sinust arvavad.”

Mimmi noogutas. Ta oli oma lesbilised kalduvused avastanud juba põhikooli lõpus ja pärast paljusid piinlik-kobavaid katsetusi lõpuks 17-aastasena RFSL-i korraldatud peol Göteborgis ühe tuttavaga juhuslikult erootika müsteeriumitesse pühendatud. Pärast seda polnud ta kordagi kaalunud võimalust oma elustiili muuta. Vaid ühel korral oli ta 23-aastasena proovinud seksi mehega. Ta oli mehaaniliselt teinud kõike, mida temalt oodati. Ta ei nautinud seda. Ta kuulus ka vähemuse sellesse vähemusse, kes polnud vähimatki huvitatud abielust ja truudusest ning õdusatest kodustest õhtutest.

„Ma olen mõne nädala Rootsis tagasi olnud. Ma tahtsin teada, kas pean minema välja kedagi otsima või oled sa endiselt minust huvitatud.”

Mimmi tõusis ja läks Lisbethi juurde. Ta kummardus ja suudles tüdrukut kergelt huultele.

„Ma mõtlesin täna õhtul õppida.”

Ta nööpis Lisbethi ülemise pluusinööbi lahti.

„Aga pagan sellega…”

Ta suudles teda uuesti ja tegi veel ühe nööbi lahti.

„Ma lihtsalt pean seda nägema.”

Ta suudles teda jälle.

„Tere tulemast tagasi.”

HARRIET VANGER UINUS öösel kella kahe paiku, Mikael Blomkvist lamas ärkvel ja kuulas naise hingamist. Lõpuks tõusis ta voodist ja võttis Harrieti käekotist ühe Dunhilli. Ta istus alasti voodi kõrvale toolile ja vaatas naist.

Mikael polnud kavatsenud Harriet Vangeri armukeseks hakata. Vastupidi, pärast Hedestadis oldud aega tundis ta peaaegu vajadust perekond Vangerist eemale hoida. Ta oli kohanud Harrietti mõnel juhatuse koosolekul möödunud kevadel ja säilitanud viisakat distantsi; nad teadsid teineteise saladusi, kuid peale Harrieti kohustuste Millenniumi juhatuse liikmena oli nendevaheline suhtlemine praktiliselt lõpetatud.

Aasta tagasi nelipühade ajal oli Mikael esimest korda üle mitme kuu sõitnud oma suvilasse Sandhamnis, et veidi rahu saada, paadisillal istuda ja krimkat lugeda. Reede pärastlõunal, kõigest mõni tund pärast saabumist, jalutas ta kohalikku kioskisse suitsu ostma ja põrkas ootamatult kokku Harriet Vangeriga. Harriet oli tahtnud Hedestadist minema pääseda ja tuli nädalalõpuks Sandhamni hotelli, kus ta pärast lapsepõlve enam käinud polnud. Ta oli Rootsist põgenenud 16-aastasena ja tuli tagasi 53-aastasena. Mikael oli see, kes ta üles leidis.

Pärast mõnd sissejuhatavat tervitusfraasi oli Harriet häbelikult vait jäänud. Mikael teadis tema lugu. Ja naine teadis, et Mikael oli perekond Vangeri kohutavate saladuste varjamiseks oma põhimõtetega vastuollu läinud. Muu hulgas oli mees seda tema pärast teinud.

Mõne aja pärast oli Mikael kutsunud teda oma suvilat vaatama. Mees keetis kohvi, nad istusid mitu tundi juttu ajades terrassil. See oli esimene tõsine jutuajamine pärast naise Rootsi tagasipöördumist. Mikael tundis tarvidust küsida: „Mis te tegite sellega, mis Martin Vangeri keldris oli?”

„Tahad sa tõesti teada?”

Mees noogutas.

„Ma koristasin ise kõik ära. Kõik, mis põletada andis, panin ma põlema. Ma lasin maja maha lammutada. Ma ei suutnud seal elada, aga ei suutnud ka maha müüa ja lasta kellelgi teisel seal elada. Minu jaoks oli kõik ainult kurjusega seotud. Ma kavatsen krundile uue maja ehitada, väiksemat sorti suvila.”

„Kas keegi ei imestanud, kui sa maja lammutada lasksid? See oli ju uhke ja täiesti tänapäevane villa.”

Naine naeratas.

„Dirch Frode laskis jutu lahti, et majas olid nii suured hallituskahjustused, et selle renoveerimine oleks uue ehitamisest kallim tulnud.”

Dirch Frode oli perekond Vangeri advokaat.

„Kuidas Dirchil läheb?”

„Saab varsti 70. Ma annan talle pidevalt tegevust.”

Nad sõid koos õhtust ja Mikael taipas äkki, et Harriet rääkis talle oma elu kõige intiimsematest ja isiklikumatest üksikasjadest. Kui ta naise jutu katkestas ja küsis, miks, mõtles naine veidi aega ja vastas, et ilmselt pole terves maailmas ühtegi teist inimest, kelle ees tal midagi varjata poleks. Pealekauba oli raske kaitsta ennast poisinaga eest, kellele ta nelikümmend aastat tagasi lapsehoidjaks oli olnud.

Ta oli elu jooksul seksinud kolme mehega. Kõigepealt oma isaga ja seejärel oma vennaga. Ta oli oma isa tapnud ja venna eest põgenenud. Mingil moel oli ta ellu jäänud, kohanud üht meest ja uut elu alustanud.

„Ta oli õrn ja armastav. Turvaline ja aus. Ma olin temaga õnnelik. Me olime enne tema haigestumist üle kahekümne aasta koos.”

„Sa pole kunagi uuesti abiellunud. Miks?”

Naine kehitas õlgu.

„Ma olin Austraalias kolme lapse ema ja suure farmi omanik. Mul polnud kunagi võimalust mõneks romantiliseks nädalalõpuks minema hiilida. Seksist pole ma kunagi puudust tundnud.”

Nad istusid mõnda aega vaikides.

„Kell on palju. Ma peaksin hotelli minema.”

Mikael noogutas.

„Tahad sa mind võrgutada?”

„Jah,” vastas mees.

Mikael tõusis, võttis naise käe ja viis ta sisse magamislavatsile. Naine peatas ta.

„Ma ei tea õieti, kuidas ma käituma peaksin,” ütles ta. „Ma ei tee selliseid asju iga päev.”

Nad veetsid pühad koos ja kohtusid seejärel üheks ööks iga kolme kuu tagant Millenniumi juhatuse koosoleku ajal. See ei olnud mingi praktiline või püsiv suhe. Harriet Vanger töötas 24 tundi ööpäevas ja viibis sageli reisidel. Iga teine kuu oli ta Austraalias. Kuid ilmselgelt oli ta ebareeglipäraseid ja juhuslikke kohtumisi Mikaeliga hindama õppinud.

KAKS TUNDI HILJEM keetis Mimmi kohvi, Lisbeth lamas alasti ja higisena teki peal. Ta suitsetas ja jälgis ukseava vahelt Mimmit. Ta kadestas Mimmi keha. Mimmil olid muljetavaldavad lihased. Ta treenis kolm õhtut nädalas, sellest ühe õhtu taipoksi või mingit muud karatevärki, mis oli andnud talle häbematult heas vormis keha.

Mimmi oli lihtsalt ahvatlev. Mitte fotomodelli stiilis kaunis, aga läbinisti ligitõmbav. Talle meeldis provotseerida ja väljakutsuv olla. Kui ta oli ennast mõneks peoks üle löönud, suutis ta kelle tahes endast huvituma panna. Lisbeth ei taibanud, miks Mimmi üldse temasugusest kanast hoolis.

Aga ta oli rõõmus, et Mimmi hoolis. Seks Mimmiga oli võimsalt vabastav, Lisbeth laskis ennast lihtsalt lõdvaks ja nautis, ta võttis ja andis.

Mimmi tuli kahe kruusiga voodi juurde ja pani need voodi äärde tabureti peale. Ta ronis uuesti voodisse, kummardus ja näksas Lisbethi ühte rinnanibu.

„Okei, need kõlbavad küll,” ütles ta.

Lisbeth ei öelnud midagi. Ta vaatas Mimmi rindu oma silme ees. Mimmil olid ka üsna väikesed rinnad, kuid need tundusid tema kehal täiesti loomulikud.

„Ausalt, Lisbeth, sa näed jube hea välja.”

„Lollus. Rinnad ei loe ju suurt midagi, aga nad on mul nüüd vähemalt olemas.”

„Sa pöörad oma kehale liiga suurt tähelepanu.”

„Seda räägid sina, kes treenib nagu hull.”

„Ma treenin nagu hull sellepärast, et see meeldib mulle. See on kaif, peaaegu sama äge nagu seks. Sa peaksid kah proovima.”

„Ma poksin,” vastas Lisbeth.

„Lora – sa poksisid kõige rohkem kord kahe kuu tagant ja sellepärast, et said ninakate kuttide ülesklobimisest kaifi. See pole treenimine hea enesetunde pärast.”

Lisbeth kehitas õlgu. Mimmi istus kaksiratsi ta peale.

„Lisbeth, sa oled nii lõputult isekas ja oma kehale keskendunud. Saa aru, et mulle meeldis sinuga voodis olla mitte selle pärast, kuidas sa välja näed, vaid kuidas sa käitud. Minu silmis oled sa saatanlikult seksikas.”

„Sina samuti. Sellepärast ma sinu juurde tagasi tulengi.”

„Mitte armastuse pärast?” küsis Mimmi teeseldult haavunud häälega.

Lisbeth raputas pead.

„Oled sa praegu kellegagi koos?”

Mimmi kõhkles hetke, enne kui noogutas.

„Võib-olla. Omamoodi. Võimalik. See on natuke keeruline.”

„Ma ei urgitse.”

„Ma tean. Aga mul pole rääkimise vastu midagi. See on üks naine ülikoolist, minust natuke vanem. Ta on kakskümmend aastat abielus olnud ja me kohtume tema mehe seljataga. Äärelinn, oma maja ja kogu see värk. Ta on kapilesbi.”

Lisbeth noogutas.

„Tema mees reisib päris palju ringi, nii et me kohtume aeg-ajalt. See on kestnud sügisest saati ja hakkab natuke igavaks muutuma. Aga ta on tõesti kaunis. Ja siis suhtlen ma muidugi tavalise kambaga.”

„Ma mõtlesin tegelikult seda, et kas tohin teinekord jälle sulle külla tulla?”

Mimmi noogutas.

„Mulle meeldiks väga, kui sa endast märku annaksid.”

„Isegi siis, kui ma pooleks aastaks jälle ära kaon?”

„Hoiame siis sidet. Ma tahan ju teada, kas sa oled elus või mitte. Ja igal juhul on mul su sünnipäev meeles.”

„Ei mingeid kohustusi?”

Mimmi ohkas ja naeratas.

„Tead, sa oled tegelikult selline lesbi, kellega ma võiks isegi koos elada. Sa jätaksid mind rahule, kui ma omaette tahan olla.”

Lisbeth oli vait.

„Hoolimata sellest, et tegelikult sa polegi lesbi. Tegelikult mitte. Sa oled võib-olla biseksuaalne. Arvatavasti oled sa kõige rohkem seksuaalne – sulle meeldib seks ja sind ei huvita partneri sugu. Sa oled entroopiline kaosefaktor.”

„Ma ei tea, mis ma olen,” ütles Lisbeth. „Aga ma olen Stockholmis tagasi ja ma olen suhete osas päris vilets. Ausalt öeldes ei tunne ma siin ühtegi inimest. Sa oled esimene inimene, kellega ma pärast kojutulekut räägin.”

Mimmi silmitses teda tõsiselt.

„Tahad sa tõesti inimestega tuttavaks saada? Sa oled kõige anonüümsem ja ligipääsmatum inimene, keda ma tunnen.”

Nad olid natuke aega vait.

„Aga sinu uued rinnad on tõesti ilusad.”

Ta pani sõrmed ühe rinnanibu ümber ja venitas nahka.

„Need sobivad sulle. Mitte liiga suured ja mitte liiga väikesed.”

Lisbeth ohkas kergendatult, hinnang oli vähemalt rahuldav.

„Ja tunduvad nagu rinnad.”

Ta pigistas rinda nii kõvasti, et Lisbeth ahmis õhku ja avas suu. Nad vaatasid teineteisele otsa. Siis kummardus Mimmi alla ja suudles Lisbethi põhjalikult. Lisbeth vastas ja lõi käed Mimmi ümber. Joomata kohvi jahtus.