Читать книгу Farmakognoosia - Ain Raal - Страница 16

Süsivesikud ehk sahhariidid ehk karbohüdraadid on looduses ühed levinumad orgaanilised ühendid. Nad moodustavad kuni 80% taimede kuivainesisaldusest. Sahhariidid on meie peamised toitained (tärklis, suhkrud), paljudel neist on tähtsus raviainete (limaained) või farmatseutiliste abiainetena (tärklis, kummilimad, alginaadid), aga neil on suur tähtsus ka kütte- ja ehitusmaterjalina (puit) ning tööstustoormena (puuvill, tselluloos).

Termini „süsivesik” võttis kasutusele Tartu ülikooli professor Carl Schmidt 1844. aastal. Algselt mõisteti süsivesikute all ühendeid, mille molekulid sisaldavad vesi­niku ja hapniku aatomeid vahekorras 2 : 1, mistõttu neid vaadeldi kui süsiniku ühendeid veega, näiteks C6H12O6 (glükoos) = C6(H2O)6. Hiljem selgus, et alati see nii ei ole (ramnoosi, desoksüriboosi jt puhul), mistõttu võetigi kasutusele nimetus „sahhariid”. Ebakorrektne oleks aga nimetada kõiki süsivesikuid suhkruteks, sest suhkrute hulka kuulub kaubanduslikus mõttes vaid sahharoos ja laiemas mõttes magusamaitselised mono-, di-, tri- ja tetrasahhariidid, seega vaid osa süsivesikutest.