Читать книгу Farmakognoosia - Ain Raal - Страница 19

1.3.1. TÄRKLIS

Amylum

Tärklis

Starch (ingl). Kрахмал (vn)

Tärklis on taimede kõige tähtsam varuaine. Tärklis on teralise ehitusega, kusjuures terade suurus jääb vahemikku 2–100 µm, suurimad tärkliseterad on kartulimugula rakkudes.

Keemiline koostis. Puhas tärklis kujutab endast polüsahhariidide segu, mis koosneb kahest osast:

• amüloos (17–24%),

• amülopektiin (76–83%).

Amüloos paikneb tärklisetera sisemuses, amülopektiin moodustab aga tärklisetera välimise osa. Mõlemad koosnevad α-D-glükopüranoosi jääkidest. Amüloosil on 60–300 (kuni 1500) jääki, amülopektiin koosneb 3000–6000 (kuni 20 000) α-D-glüko­püranoosi jäägist. Amüloosil on glükoosi jäägid lineaarses ahelas, amülopektiin on aga hargneva ehitusega molekul.

Amüloos

Amülopektiin

Omadused. Tärklis kujutab endast valget pulbrit, mis ei lahustu külmas vees, kuid kuumas vees annab vahekorras u 1 : 15 kolloidlahuseid, kusjuures lahuse jahtumisel tekib kliister. Joodilahusega värvub tärklis (amüloosi fraktsioon) siniseks, kuumutamisel temperatuurini 93 °C värvus kaob, kuid taastub lahuse jahtumisel.

Amüloos lahustub soojas vees. Amülopektiin lahustub ainult kuumas vees (kolloidlahus), joodiga annab punakasvioletse värvuse. Hapete ja ensüümide toimel amüloos ja amülopektiin hüdrolüüsuvad. Hüdrolüüsi lõppsaadus on glükoos.

Tärklise astmelise hüdrolüüsi käigus tekivad väiksema molekulmassiga ühendid: dekstriinid. Joodilahuse toimel värvuvad need sinisest punase toonini või jäävad värvituks. Dekstriinidel on taandavad omadused, mis puuduvad tärklisel endal. Dekstriinid tekivad ka tärklise kestvamal kuumutamisel.

Ilmneb seaduspärasus, et mida väiksem on tera läbimõõt, seda madalam on tärklise kliisterdumise temperatuur ja kliistri viskoossus.

Kasutamine. Tärklist tarvitatakse farmatseutilise abiainena tablettide, salvide jm valmistamisel. Neile annab tärklis kui abiaine peamise massi, aga ka sitkuse ning on libiaineks. Nüüdisajal on tärklise tähtsus ravimite tehnoloogias siiski üsna tagasihoidlik.

Kliistrina kasutatakse tärklist klistiiri tegemisel. Kliistrit sobib kasutada ka mõnede seedetraktihaiguste korral limaskestade ärrituse vähendamiseks. Kirurgias kasutatakse tärklisekliistrit sidemete kõvastamiseks.

Dekstriin on pindaktiivse ainena kasutatav emulgaatorina õliemulsioonide valmistamiseks. Teatud dekstriinidel on liimja konsistentsiga kolloidlahused, mistõttu neid saab kasutada kliistrina (nt etikettide kleepimine), aga samuti paberi- ja tekstiilitööstuses. Kartuli- ja maisitärklis on peamised glükoosi tööstuslikud allikad.

1.3.2. TÄRKLISEALLIKAD

Solani amylum

Kartulitärkis

Potato starch (ingl). Kартофельный крахмал (vn)

Solanum tuberosum L. – kartul

Maavitsaliste (Solanaceae) sugukond

Kartulitärklis paikneb mugulate parenhüümis. Tärkliseterad tekivad amüloplastides, nad on ümbritsetud kahekihilise membraaniga ja lokaliseeruvad protoplasmas. Need kujutavad endast üsna suuri ekstsentrilisi liit- või lihtterasid. Tärklist leidub mugulate toormassis keskmiselt 23%.

Tootmine. Mugulad pestakse ja purustatakse. Saadud massi pestakse erisõeltel, nii et tärklis tuleb mugulatest välja. Eraldunud tärklisesuspensioon valatakse raputatavatele sõeltele, mille abil eraldatakse kaasatulnud lisandid. Puhastatud tärklisepiim lastakse seejärel settida või tsentrifuugitakse. Terade eraldumist soodustab tärklise suur tihedus (1,5). Settinud tärklis kuivatatakse kuni niiskusesisalduseni 20%.

Omadused. Väga peenike valge pulber, mis teralise ehituse tõttu näppude vahel pigistamisel krudiseb; praktiliselt lahustumatu külmas vees ja etanoolis. Osakeste suurus kuni 100 µm.

Tritici amylum

Nisutärklis

Wheat starch (ingl). пшеничный крахмал (vn)

Triticum aestivum L. – harilik nisu

Kõrreliste (Poaceae) sugukond

Harilik nisu

Nisutärklis paikneb nisuterade endospermis, moodustades nisu­terade toormassist kuni 70%. Koosneb kahesugustest teradest: suured terad on läbimõõduga 28–30 µm, väikesed 6–7 µm.

Tootmine. Nisuteradest saadud tainast tükeldatakse ja rullitakse murrulise pinnaga lehtedeks, millele juhitud veejuga peseb tärklise järelejäävast massist välja. Nüüdisaegsem nisutärklise tootmise viis seisneb terade niisutamises väävlishappe­lahusega, mis takistab taigna moodustumist ja võimaldab kasutada terade märgjahvatust.

Omadused. Nisutärklis on väga peenike valge pulber, mis näppude vahel pigistamisel krudiseb; prakti­liselt lahustumatu külmas vees ja etanoolis.

Maydis amylum

Maisitärklis

Maize starch (ingl). маисовый крахмал (vn)

Zea mays L. – harilik mais

Kõrreliste (Poaceae) sugukond

Harilik mais

Tärklise allikaks on maisi seemned, mis sisaldavad u 70% tärklist, mille eraldamine on suhteliselt komplitseeritud.

Tootmine. Seemned allutatakse jämedale märgjahvatusele eesmärgiga eemaldada nende idu ja kest. Idud eraldatakse flotatsiooni­meetodil, mille tulemusena tõusevad idud tänu õlisisaldusele pinnale. Idud eemaldatakse ja neist toodetakse maisiõli. Seemnekestad kõrvaldatakse saadud massist sõela abil. Terade eelnevaks pehmendamiseks leotatakse neid väävelhappelahuses, järgneb massi peenpurustamine ja tärklise sadestamine, seejärel eemaldatakse tärkliseterad valkainest gluteniinist.

Omadused. Maisitärklis on matt, värvuselt valge kuni nõrgalt kollakas, väga peenike pulber, mis pigistamisel sõrmede all krudiseb. Maisitärkliseterad on kujult pikergused (2–23 µm) või ümarad (25–32 µm).

Teisi drooge. Maisiõli (Maydis oleum) toodetakse teradest erdaldatud idudest pressimise teel. Seda kasutatakse ateroskleroosi enne­tava vahendina.

Maisi emakasuudmeid (Maydis stigmata, Zeae maydis styli cum stigmatis, Zeae mayidis flos) kasutatakse peamiselt sapi- ja uriinieritust suurendava vahendina.

Oryzae amylum

Riisitärklis

Rice starch (ingl). рисовый крахмал (vn)

Oryza sativa L. – harilik riis

Kõrreliste (Poaceae) sugukond

Harilik riis

Harilik riis on pooleldi vee all kasvav 1–1,8 m kõrgune troopika ja lähistroopika kultuurtaim, mis kasvab keskmiselt 18–20-kõrrelise puhmana. Tuntakse u 7000 kultuursorti, suurem osa neist on tärkliserikkad, kuid kasvatatakse ka pehmeteralist ehk kleep­riisi, mis sisaldab rohkesti gluteeni (vees lahustumatut teraliimivalku).

Tootmine. Tärklise saa­mine riisist on analoogiline nisutärklise toomisega.

Omadused. Riisitärklis on väga peenike valge pulber, mis näppude vahel pigistamisel krudiseb. Mikroskoobis nähtavad graanulid läbimõõduga 2–5 µm või nende kleepunud kogumid suurusega 10–20 µm. Riisitärklise terad on võrreldes teiste tärklistega kõige väiksemad.

1.3.3. TEISED TÄRKLISE­ALLIKAD

Söödav lehtertapp

Bataaditärklise allikaks on söödav lehtertapp ehk bataat ehk maguskartul (Ipomoea batatas (L.) Lam. (Batatas edulis (Thunb.) Choisy), Convolvulaceae), mis kasvab kultuuris üheaastase taimena. Selle taime pikergused juurmugulad on üks tärkliserikkamaid drooge maailmas, toiduainena on bataat eriti tähtis Ida- ja Kagu-Aasias. Bataaditärklise terad on kujult ümmargused, läbimõõt 25–55 µm.

Maniokitärklis. Kartuli ja bataadi järel peetakse maailma tähtsuselt kolmandaks mugulviljaks maniokki ehk kassaavat, mis jaguneb maitse alusel kahte liiki: magus maniokk (Manihot dulcis (J. F. Gmel.) Pax) ja jahumaniokk ehk kassaava ehk mõru maniokk (M. esculenta Crantz). Mõru maniokk on magusa manioki mugulatest tärkliserikkam (kuni 35%), kuid selle liigi mugulad sisaldavad tsüanogeenset glükosiidi, mille lagunemisel vabaneb mürgine sinihape. Tärklise tootmise protsessis tuleb seetõttu rakendada tehnoloogiat, mis seda välistab.

Jamsitärklise allikaks on mitmed Dioscoreaceae sugukonda kuuluvad jamsiliigid: vesijamss (Dioscorea alata L.), valge jamss (D. rotundata Poir.), kollane jamss (D. cayenensis Lam.) jt. Tärklist saadakse mugulatest (tärklisesisaldus 20–30%). Jamsitärklis on maailmaturul tuntud ka jamsi või Guyana aroruudina.

Looduslikest tärklistest valmistatakse modifitseeritud tärkliseid. Nende tähtsamateks esindajateks on lahustuv tärklis (toodetakse kartulitärklisest soolhappega tööt­lemisel) ja dekstriinid (saadakse tärklise osalisel termilisel hüdrolüüsil). Meditsiinis kasutatakse veel ka tärkliste mehaanilisel töötlemisel saadud tärklisevormi (Amylum pregelificatum). Selle tootmisel tärkliseterad vesikeskkonnas kuumutamisega lõhutakse, mille tulemusel saadakse valge või kollakasvalge pulber.