Читать книгу Farmakognoosia - Ain Raal - Страница 3

Tartu ülikoolis on farmaatsiat õpetatud rohkem kui kahe sajandi vältel: keemia-farmaatsiaprofessorite poolt pärast ülikooli taasavamist 1802. a ning hiljem, kui 1842. a loodi iseseisev farmaatsiainstituut, erinevate farmaatsiaõppejõudude loengukursustena. Farmakognoosiat luges koos farmaatsiaga esimest korda aastatel 1836–1840 Friedmann Goebel ja omaette kursusena aastatel 1843–1849 TÜ esimene farmaatsiaprofessor Eduard Siller. Carl Clausi loengute hulgas figureerib farmatseutiline botaanika; hiljem lisati õppekavadesse samuti farmakognoosiaga seostuv farmatseutiline kaubatundmine.

Esimene Tartu ülikooli far­­makognoosiaõppejõud professor F. Goebel (1795–1851) (TÜ arhiiv)

Farmakognoosiasse puutuvat võime leida mitmest tolle­aegsest õpikust, mille au­to­riteks olid siinsed far­maatsiaõppejõud Alexan­der Nicolaus Scherer (1800), David Hieronymus Grindel (1802, 1806), Ferdinand Giese (1806–1811, 1811, 1813–1817), F. Goebel (1827–1828, 1843), E. Siller (1843) jt. Otsesemalt on farmakognoosiaga seotud F. Goebeli farmatseutilise kaubatundmise õpik „Die Grundlehren der Pharmazie. Bd. 1. Pharmazeutische Waarenkunde” (1843) ning eriti Georg Dragendorffi kohtu- ja fütokeemiale pühendatud raamatud (1868–1895, 1872, 1874, 1882).

D. H. Grindeli farmatseutilise botaanika õpiku (1802) tiitelleht

Aastatel 1929 ja 1936 anti välja Johannes Stammi ja Alma Tomingase koostatud farmako­anatoomia praktikumimaterjalid. Nõukogude Liidu ulatuses tuntud farmakognoosiaprofessor A. Tomingas on kirjutanud koos Johannes Tammeoruga labora­toorsete tööde läbiviimisel kasutatava „Droogipulbrite määraja” (1946), kuid õpiku koostamiseni meie esimene naisakadeemik ei jõud­nudki. Vaid kaudselt seostub farmakognoosiaga ravimite tehnoloogi Nikolai Veiderpassi mahukas õpik „Galeeniline farmaatsia” (1947). Ka Urve Paaveri ja siinkirjutaja kokku pandud „Droogide mikroskoopia” (1995) on olemuselt praktikumi­juhend. Seega ei ole Tartu ülikooli õppejõudude sulest ilmunud ühtki farmakognoosiaõpikut.

Niisugusel taustal olen siiralt tänulik SA-le Archimedes ja eestikeelsete kõrg­kooliõpikute väljaandmise korraldamise juhtkomiteele, kes on andnud mulle võimaluse, aga ühtlasi ka vastutuse olla käesoleva farmakognoosiaõpiku autoriks. Tahan edastada tänusõnad käsikirja väga põhjalikult läbi vaadanud akadeemik Udo Margnale, kelle asjalikud ettepanekud on abiks olnud nii õpiku ülesehituse kavandamisel kui ka farmakognoosiaga seonduva terminoloogia korrastamisel ning muidugi käsikirja viimistlemisel. Samuti tänan keeletoimetaja Urve Pirsot tehtud töö, nõuannete ja meeldiva koostöö eest. Suur tänu õpiku illustreerimisel abiks olnud Kerly Kustavusele ja Merle Tiidemaale! Aitäh kõikidele teistelegi, kes on ühel või teisel moel selle õpiku valmimisele kaasa aidanud. Tänu väärib ka alates 1999. a tegutsenud farmaatsiater­minoloogiakomisjon. Eriti aga tahaksin tänada oma õpetajat, teaduslikku juhendajat ja kolleegi Elmar Arakut, kes on minus äratanud huvi farmakognoosia vastu.

Tartu ülikool: minevikust tulevikku

Käesoleva õpiku ülesehitusel on aluseks võetud nüüdisfarmakognoosiale üld­omane keemiapõhine klassifikatsioon, kasutades selleks ühelt poolt läänest (Euroopa, Ameerika) ja teiselt poolt idast (Nõukogude Liit, Venemaa) pärinevaid klassifikatsiooninüansse. Seda dikteerivad Eesti geograafiline paiknemine ja sellega seostuvad ravimtaimede kasutustraditsioonid ning tänapäevane turusituatsioon.

Farmakognoosia õpetamine sõltub ühes või teises riigis lisaks väljakujunenud tavadele apteegikaubanduse traditsioonidest. Kuna Eesti apteekides on kõrvuti fütopreparaatidega traditsiooniliselt müügil ka droogid, peab meie proviisor tundma hästi ravimtaimi ja drooge ning farmakognoosiaõpingud on seetõttu suhteliselt botaanika- ja droogikesksemad. Seetõttu on käesolevas õpikus üsna suurt rõhku pandud just nendele farmakognoosia aspektidele, kusjuures toimeainete biosünteesiga seotud küsimused on jäänud käsitlusest kõrvale. Õpiku üldosa on seejuures suhteliselt lühike, kuid farmaatsia ajaloo, fütoteraapia põhitõdede ning ravimtaimede kasutamise praktiliste aspektide kohta saab lugeda siinkirjutaja raamatust „Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest” (2005). Hoopis rohkem ravimtaimi, kui mahtus õpiku kaante vahele, ning mõneti põhjalikumaltki on tutvustatud „Maailma ravimtaimede entsüklopeedias” (2010). Lisaks kõikidele farmakognoosiaõpikutele iseloomulikele tunnustele on paratamatu ja küllap vaheldusrikkust pakkuvalt positiivnegi, et kõigil neil on eriomane nägu ning igal autoril oma käekiri ja eelistused.

Õpikus kasutatud ladina- ja eestikeelsed taimenimetused on vastavuses eestikeelsete taimenimede andmebaasiga (http://www.ut.ee/taimenimed/), drooginimetused Euroopa farmakopöa jt tähtsamate käsiraamatutega. Koostisainete nimetuste translitereerimisel on lähtutud farmaatsiaterminoloogiakomisjoni tavadest ja soovitustest. Peale üldtuntud ja farmaatsias levinud lühendite on õpikus kasutatud järgmisi: EP – Euroopa farmakopöa, NF – Nõukogude Liidu farmakopöa.

Omaette mahukaks tööks on olnud õpiku illustreerimine. Olen ravim­taimi aastate jooksul pildistanud Tartu, Tallinna, Riia, Kaunase, Vilniuse, Šiauliai, Genfi, Londoni, Grazi, Lissaboni, Ljubljana, Lille’i, Pariisi, Tafira Alta, Maspalomase, Helsingi ning Turu, Firenze ja Washingtoni botaanika- ja ravimtaimeaedades, aga muidugi ka Eesti ning vähemal määral teiste riikide looduses. Droogide ülesvõtted on valminud Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi unikaalse droogikollektsiooni materjalide põhjal. Illust­ratsioonidena on kasutatud Franz Eugen Köhleri suurepäraseid taimejoonistusi ­(Köh­ler, F. E. Köhler’s Medizinal-Pflanzen in naturgetreuen Abbildungen mit kurz erläuterndem Texte. Atlas. Herausgegeben von G. Pabst. Band I–III. Verlag von Fr. Eugen Köhler, Leipzig, 1898. Schimpfky, R. Unsere Heilpflanzen in Bild und Wort für jedermann. Verlag von Fr. Eugen Köhler, Gera, 1893).

Pühendan selle õpiku oma abikaasale Merikesele ja kõikidele teistele farmaatsiat õppinud ja õppivatele naistudengitele minu elus.