Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 10

Kuid kevadmaru põues virgus,

täis lootust oli päev ja öö,

Jevgeni nooreks meheks sirgus

ja välja visati Monsieur.

Onegin ruttab suurde ilma,

seal kõikidele hakkab silma

ta nõtkus, ta masurka-tants,

ta briti dandy elegants,

ta ülikond, ta juustelõige,

ta kergelt voolav prantsuskeel,

ta vaba hoiak – mida’s veel?

Kõik oli täiuslik ja õige!

Maailma otsus kõlas nii:

tark, meeldiv noormees igati.