Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 8

Postvankris lennates nii mõtles

noor võrukaelast reisija,

kes Zeusi tahtel maale tõtles

kui suguvõsa pärija.

Te loal, Ruslani ja Ludmilla

head sõbrad, sõnu ma ei pilla

ja tohin esitleda vast

ka mu romaani kangelast:

Onegin – kelle kätki kiikund

kord Neeva kaldal, – teiegi

ehk olete seal kunagi

kui mina kergel sammul liikund.

Kuid minule, mis parata,

teeb liiga kare põhjamaa.