Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 12

Ei ladina lektüürist keegi

me päevil õiget maiku saa.

Onegin siiski, asi seegi,

võis epigraafe lugeda.

Kord vale kirjade finaalis,

kord „Aeneis“, kord Juvenalis

koos värsiga täis konarust

ta jutusse tõid jumekust.

Maakera muistsed perioodid

ei huvitanud tolmu all,

kuid Romulusest peale tal

me ajani kõik anekdoodid

jäid meelde, nii et kindlas reas

see kroonika tal oli peas