Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 5

Ei uhke ilma lõbuks loonud

ma lustimeeli luuleteost,

kuid sulle oleksin küll toonud

ja pühendanud sõbrapeost

siin värssides ma vägevama

romaani, mille mõttering

ja tunded oleksid niisama

leekpuhtad, lihtsad kui su hing.

Mis parata – mu pooldajana

eks võta heaks nii kirjus loos

need ideaalsed, verihaljad,

lihtrahvalikud, nukrad naljad –

kõik, mis mu kerges esmahoos,

mu virge vilipäeva kestes,

mu elu põuapaine alt

külm aru koges inimestes

ja süda varus valusalt.