Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 16

Kui noorelt võis ta olla jahe,

ükskõikne, siiras, häbelik,

nii usaldav, nii vaikselt mahe

ja oh kui silmakirjalik!

Kuis oli ta küll teravkeelne,

kõrk, armukade, kurvameelne,

nii sädelev, nii sumejas

ja õrnas kirjas lohakas!

Kuis oskas ta, kui võttis voli

kuum igatsus ja mõttelend,

nii huupi unustada end!

Kui palju õrnust, julgust oli

ta pilgus, kus võis korraga

nii harras pisar särada!