Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 24

Mu jumalannad! Teile, teile

nüüd kajab minu kurblik hääl:

kas olete veel need, kes eile?

või säravad ehk teised sääl?

Kas kuulen kunagi te koore?

Kas näen veel, vene Terpsihhore,

su hingestatud lendamist?

Ei näitelavalt leia vist

ma enam teid, ja pettund vaatel

lornjeti läbi mõõtes uut

suurilma võõrast publikut,

mul tundub haigutuse saatel

teaatriõhtu tüütult pikk

ja meeles mõlgub minevik.