Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 38

Mul meenub meri enne äikest:

kuis kadestasin laineid ma,

mis randa tormasid kaht väikest

ja kallist jalga embama!

Kuis oleksin ma laineks muutund

ja huultega neid kingi puutund

kui merevoog sel minutil!

Nii polnud ilu kusagil

mu üle varem võimust saanud,

veel iial polnud valge rind,

Armiida punahuuled mind

nii suudlusele ahvatanud –