Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 36

Kas kusagil on kõrbealad,

kus meeletul ehk unute?

Oh jalakesed, kaunid jalad,

kus kevadlilli muljute?

Teid heidutasid põhja hallad

ja kunagi te kingatallad

ei puudutanud lumist maad:

me hangest olid armsamad

orientaalsed vaibad neile.

Mul polnud meeles loorbereid,

ei vangistust, ei koduteid,

kui mõtlesin vaid teile, teile!

Nüüd noorusrõõm on kadund nii

kui luhal teie jäljedki.