Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 33

Me sangar nagu linnutiivul

nüüd möödub esikus portjeest,

kesk marmortreppi samal viivul

veel äigab loki lauba eest

ja ongi saalis. Rahvavoogu

masurka muusika toob hoogu,

ju kõlavad kui kuljused

kavalergardi kannused,

ju kisub kaasa mõtted-meeled

nii mõni tibatilluke

parketil tantsiv jalake,

ju viiulite võimsad keeled

on summutamas kadedat

moenaiste salasosinat.