Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 26

Aplaus. Onegin vaatab ringi,

lornjeti silmadele säeb,

kesk toole tallab teiste kingi,

pead kallutades loože näeb,

kus võtnud võõrad daamid aset;

takseerib ehteid, maitse taset,

kuid pettub rängalt sedamaid;

siis tervitab ta isandaid

ja hajameelselt vaevalt näinud

hetk hiljem näitelavagi,

ta haigutas ja sõnas nii:

„See kõik on ajast-arust läinud,

uut midagi ballett ei too,

mind juba tüütab ka Didelot.