Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 27

Veel laval, mis kui nõiakatel,

kupiidod, kollid sagavad,

veel kammerteenrid kasukatel

eesruumis raskelt magavad,

veel kestab elevus ja sagin,

naer, köha, nuusked, käteplagin,

veel sees ja väljas laternad

kõik heledasti põlevad,

veel kutsarite kari tammub

kesk härmatanud hobuseid,

teeb tuld ja kirub härraseid:

Onegin aga saalist sammub

ja sõidab koju. Aeg on just

nüüd vahetada riietust.