Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 25

Teaatris iga loož ju särab;

täis publikut on kubinal

parterr ja toolid, rõdu kärab,

eesriie kerkib kahinal.

Kui kuuluks ta vaid õhuvalla

ja võlupoogna võimu alla,

nüüd seisab nümfisalga ees

Istomina. Näe, keereldes

jalg liigub tal, kuid samal viivul

selg nõtkub, sirgub hüppehoos

ja nagu haaraks Aiolos

ta äkki kaasa õhutiivul,

piht lennuli tal vibab-vaob,

üht kepsujalga teine taob.