Читать книгу Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused - Aleksei Beljakov - Страница 13

Umbes kaheteistkümnendast eluaastast hakkas ta kirjutama luuletusi ja laule. Näiteks oli tal selline liigutav teos:

Kohtasin teda muusikakoolis.

Ta pihus olid viiul ja poogen …

Selle laulukese meloodia meenutas kahtlaselt romanssi „Ma kohtasin teid”, aga Allat see ei morjendanud.

Veel üks tema laul pajatas kellestki romantilisest neiust: „Meie trepikojas elab Assol …” Sellel tegelasel olid ümbritseva maailmaga keerulised, dramaatilised suhted. Ta oli küll Assol, aga kõik kutsusid teda lihtsalt Anjaks … Potentsiaalne teismeliste hitt.

Vanemad tõid koju plaate: Utjossov, Šulženko, Ella Fitzgerald – kõik, mida pakkus firma Melodija. Ükskord andis keegi Allale kuulata prantsuse lauljatari plaadi. Alla ei suutnud algul isegi välja lugeda, kuidas nime hääldada. Ta pani krabiseva musta plaadi peale ja tardus. Naine laulis vibreeriva ärasuitsetatud häälega „Non, je ne regrette rien …”.

„Edith Piaf,” luges Alla, tõstes plaadiümbrise silmadele lähemale. „Ma ei kahetse midagi”.

Tõenäoliselt oli see plaat, mis anti Moskvas välja 1960ndate keskpaigas: Piafi laulud vaheldusid Natalja Kontšalovskaja (Sergei Mihhalkovi naine, Nikita ja Androni ema) lugudega Piafist.

Huvitav on üks teine asi. 1997. aastal, kui Pugatšova valmistub Eurovisiooni lauluvõistluseks, salvestab ta laulust „Primadonna” kolm versiooni – vene, inglise ja prantsuse keeles. Viimast pole peaaegu keegi kuulnud. Ent just tänu prantsuskeelsele versioonile võib tunnetada kahe võimsa P lausa geneetilist sidet.

Pugatšova ütles intervjuus ajakirjale Sovetskaja Žizn 1977. aastal: „… Minu jaoks on alati olnud ideaal ja jääb selleks Edith Piaf … Kuulates tema laule, taban end pidevalt tundelt, et ta on minu ema – ma saan sedavõrd hästi aru, mida ta teeb, mida ta tahab öelda, see on mulle nii lähedane, et kananahk tuleb peale …”