Читать книгу Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused - Aleksei Beljakov - Страница 8

Aasta pärast Allat tuli Pugatšovide perre teine laps.

Ženja Pugatšov sündis 7. aprillil 1950. aastal. Boriss Mihhailovitš naeris, et lapsed „piirasid” isa sisse mõlemalt poolt, sest tema enda sünnipäev oli 12. aprillil.

Ka Ženja ristiti. Seejuures ei kandnud Alla ja ta vend lapsepõlves riste kaelas, see olnuks juba tarbetu mässumeelsus – ema hoidis neid salalaekakeses.

Siinkohal peab autor uhkelt tõdema, et oli esimene ajakirjanik, kes paljastas Pugatšova venna saladuse. See juhtus 1997. aastal, eelmise raamatu kirjutamise ajal.

Keegi Pugatšova vanadest sõpradest poetas vestluses sõnakese vennast. Mis vend? Ikka Ženja! Kõmuväljaannete keeles öeldakse sellise avastuse kohta lihtsalt sensatsioon. Nii kirjutatigi nädalalehe 7 Päeva esikaanele, kus autor toona töötas.

Jevgeni Borissovitš võttis mind oma kodus vastu väga soojalt, külma viinaga. Sakusment oli helde ja lihtne – nagu peabki olema sõjaväelasel ja poissmehel, kellel on kaks poega.

1968. aastal astus Ženja Pugatšov Gorki Kõrgemasse Sidekooli. Asi on selles, et ta tundis ammuilma huvi raadiotehnika vastu, kuigi ema pani ta neljandast klassist inglise keele erikooli. Ent võõrkeel ei mänginud poja elus otsustavat rolli, nagu oli lootnud Zinaida Arhipovna.

Gorkist ei toonud Ženja kaasa üksnes leitnandipaguneid, vaid ka noore naise. Peagi sündis neil poeg Artjom.

Pugatšovil oli edukas ohvitserikarjäär – ta sattus kaitseministeeriumi keskaparaati.

„Küll on saatus ikka kuri,” meenutas ta. „Ükskord sattusin rumalasse olukorda. Töötasin siis Tarassovka metroojaama lähedal. Ühel päeval transportisin juhtkoosseisu perekondi Pirogovi veehoidla juurde. Kui hakkasime kohale jõudma, läks mu auto katki. Veehoidla oli lähedal ja kõik läksid jalgsi, aga mina jäin autot parandama. Üsna pea sain aru, et vajan abi ja peatasin pikemalt piidlemata musta Volga. Sõitsin selle Volgaga jaama ja kutsusin abi.

Varsti saabub meie juurde eriteenistuse mees: „Rääkige, kuidas kõik oli.” Räägin. „Millest te Volgas rääkisite?” Tuli välja, et autos oli USA saatkonna sõjaväeatašee, kogenud luuraja, kes saadeti peagi välja. (Asi oli selles, et Tarassovkas olid Ameerika saatkonna suvilad.)

Nii sattusin ma pärast Moskvat „spiooni käsilasena” Semipalatinski polügoonile. (Kõik said muidugi aru, et kohtumine selle kurikuulsa atašeega oli puhas juhus, aga nad olid kohustatud mind kuidagi karistama.) Olin seal seitse aastat. Lähim asustatud punkt meie tuumapolügoonist – kasahhi küla – asus kümne kilomeetri kaugusel, vett saime väikesest arteesiakaevust. Meile tegi suurt rõõmu käia vahel Semipalatinskis. Nädalalõppudel lõbustati meid selliste filmidega nagu „Tšapajev” või „Kommunist”.

Seal õpetati mind jooma, ja korralikult. Muide, kuidas sa ka nina täis ei võtnud, hommikul olid kohustatud teenistusse ilmuma ja juhtkond ei tohtinud midagi aimata. Nad teadsid loomulikult kõigest – kõik oli ju käe-jala juures, samas väeosas –, kuid lihtsalt usaldasid meid. Teisiti pole seal võimalik. Pealegi pole see Moskva, kus kõik unistavad sellest, et napsata kaaslaselt soojem koht. Vaevalt et kellelgi oli vaja mind Semipalatinskis varitseda. Seal on hoopis teistsugused suhted.”

Alla püüdis muidugi aidata Žekešat, nagu ta venda kutsus, üritas teda Kasahhi steppidest ära tuua. Palus seda oma sõpradelt-sõjaväelastelt. Aga mida suutis üks estraaditäht, olgugi et kindralite lemmik? Teatud aja pidi Pugatšov nii või teisiti asumisel viibima. Lisaks sellele kutsuti ta ükskord eriosakonda ja paluti tal üpris karmilt mitte kuulutada, kes on tema õde. „Usun,” oletas Jevgeni Borissovitš, „et Allaga vesteldi samal teemal.”

Teenistuskaaslastest teadsid vähesed Jevgeni Pugatšovi sugulusest meie suurima estraaditähega. Ankeetides, kus nõuti sugulaste äramärkimist, kirjutas ta: „Õde, Moskontserdi solist”. On neid soliste siis vähe … Aga Pugatšov pole eriti haruldane nimi.

Muide, nad pole välimuselt üldse sarnased.

Semipalatinskis abiellus Pugatšov teist korda: esimesele abikaasale ei meeldinud eriti igavapoolne elu pideva tuumakiirguse tsoonis. Seal sündis ka poeg Vladislav.

Allal õnnestus väike Artjom polügoonilt ära tuua. Ta püüdis välja päästa ka venda, kuid tulutult. Isegi kindralid olid jõuetud spionaažikahtlustuse ees.

Jevgeni edasise saatuse määras paljuski jälle juhus. Ükskord saabus polügooni üle vaatama polkovnik pealinnast. Ta kuulis, et Pugatšov on samuti moskvalane, rõõmustas ja nad panid sel puhul kahekesi väga korralikult pidu. Pooleteise kuu pärast tuli Ženjale väljakutse Moskvast. „Tookord otsustati selliseid asju ju klaasi taga,” teatas Jevgeni Borissovitš filosoofiliselt.

Hiljem olid erioperatsioonid Afganistanis, kus meie „piiratud väekontingent” osutas juba „vennalikku abi”. Pugatšov keeldus kogu elu rääkimast, mida ta seal tegema pidi, kui saadeti spetsnazi brigaadiga paariks päevaks mägedesse.

„Isa toetas mind alati väga,” meenutas Jevgeni Borissovitš. „Ükskord tulin sellisest erilähetusest. Isa embas mind, küsis: „Kas kõik on korras?” „Kõik on korras,” vastasin mina. Ainult tema üksi taipaski, kus ma olin käinud ja mida teinud.”

Hiljem võeti sideohvitser Pugatšov tööle valitsusega seotud sõjaväestatud asutusse:

„Seal nägin ma ilusat elu. Minu ümber polnud enam kulunud türpides ohvitserid … Kõik olid kellegi pojukesed ja vennapojad.”

Muuhulgas kuulus Jevgeni Borissovitši kohustuste hulka nüüd Gorbatšovi, Rõžkovi, Jazovi suvilate valve ja signalisatsiooni tagamine.

„Mulle tegi palju nalja, kuidas ehitati Moissejevi – endise kindralstaabi ülema – suvilat. Ehitati valmis, saabub tema naine, vaatab kõik üle ja ütleb: „Nii, päike tõuseb siit, kuhu avaneb aken. Tähendab, see äratab meid varakult. Ümber teha.” Naine tuleb teine kord: „Nüüd vaatab aken metsa poole. See tähendab pidevat varju, niiskust, sääski. Ümber teha.” Ja nii veel mitu korda.”

Pugatšov läks 1994. aastal erru polkovniku auastmes. Nelikümmend neli aastat pole mingi pensioniiga, aga nagu ta ise seletab, polnud teenistuse jätkamine talle tervisliku seisundi tõttu enam jõukohane: seitse aastat intensiivse kiirguse väljas andsid tunda.

Kuid ohvitseri pensionist Jevgeni Borissovitš elada ei tahtnud, pealegi kasvatas ta üksinda kahte poega: tema teine naine osutus ootamatult vabameelseks. Erupolkovnik pani end proovile ihukaitsjana, aga loobus siis sellest küll hästi tasustatud, aga normeerimata tööajaga ametist. Alla ütles kunagi, et võinuks pakkuda talle tööd enda juures, „aga sina oled harjunud ju täitma ülemuste, mitte õe käske”.

Esitasin talle meie ammusel kohtumisel ohtliku küsimuse: „Kas te pole tõesti kunagi tundnud kuulsa õe suhtes kadedust?” Ta vastas: „Ei, meil on erinevad elud, olen alati tema üle rõõmus olnud.”

Ta helistas mulle paari päeva pärast ise: „Teate, minulgi on annet. Ma kirjutan luuletusi. Ehk avaldate need?”

Ta saatis need mulle. Paraku ei kõlvanud luuletused kuhugi.