Читать книгу Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused - Aleksei Beljakov - Страница 5

Pugatšova räägib vahel, et tema elu esimene mälestus on pimestav valgus. Ja selgitab: ilmselt oli see valgus opitoas, kuhu ta saadeti kohe pärast sündimist.

Ärme hakka praegu tuvastama mälestuse tõepärasust ega konsulteerima irooniliste neurofüsioloogidega. Olgu müüt nii pimestav kui tahes, ometi pole see kaugeltki kõige säravam lugu, mille Alla Borissovna on elu jooksul enda kohta välja mõelnud.

Muide, 15. aprillil 1949. aastal oli tõesti opilaud. Arstid avastasid vastsündinu kõris väikese kasvaja. See eemaldati tüsistusteta, kuid vanemad muretsesid omajagu.

Eelmisel aastal olid Boriss Mihhailovitš ja Zinaida Arhipovna matnud oma esiklapse Gena, kes suri imikuna difteeriasse. Seepärast oodati teist last piinava lootuse ja hirmuga. Veendunud kommunist Zinaida Arhipovna käis õhtuti salaja kirikus ja palvetas, nagu oskas.

Kuid sündida „praakkõriga”, mis kõlab aastate pärast juubeldava metsosopranina pooles maailmas – mis muud see on, kui mitte saatusejumalannade inetu nali seni veel abitu olendi arvel? Aga põrgusse müstika!

Seni rõõmustab kahekorruseline maja Zontotšnõi põiktänavas tüdruku üle. Poiss olnuks muidugi parem, pärast sõda on mehi väga vaja. Kuid sellegi uue väikese Nõukogude inimese elu teeb rõõmu.