Читать книгу Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused - Aleksei Beljakov - Страница 6

Boriss Mihhailovitš Pugatšov ja Zinaida Arhipovna Odegova said tuttavaks Moskvas, pärast sõda. Boriss oli natuke alla kolmekümne, Zinaida neli aastat noorem. Mõlemad olid sõdinud. Boriss Mihhailovitš sattus rindel luuresse ja rääkis hiljem alati hea meelega kõige imetabasemaid lugusid, mis olid temaga juhtunud. Vimka viskamise tõttu kutsus abikaasa teda naljatamisi Vassili Tjorkiniks.

Boriss sündis 1918. aastal Moskvas. Tema isa oli siia tulnud Mogiljovi oblastist. Pugatšovide suguvõsa pärineb tillukesest Uzgorski külast, seda on isegi kaardilt raske leida. Perepärimuse järgi oli Pugatšova vanavanaema Maria tervendaja ja elas 90aastaseks. Sinnakanti on kõik Pugatšovid ka maetud. Nii et ei maksa uskuda fantaseerijaid, kes omistavad Alla Borissovnale sugulust Jemeljan Pugatšoviga – too oli Doni kasakas –, pealegi vahetasid tema järeltulijad perekonnanime.

Sõjas jäi Boriss Pugatšov ilma paremast silmast: tänavalahingus tabas kuul seina tema kõrval, lüües lahti tellisekillu, mis lendas luurajale pähe. „Hea, et kivike, mitte kuul ise,” naljatas Boriss Mihhailovitš.

Pärast sõda, kui ta oli juba tähtis majandustöötaja, meeldis talle mängida rahvateatris. Need, kes Pugatšovi hästi tundsid, kinnitavad, et just temalt on Alla pärinud loomuliku ülemeelikuse ja ammendamatu artistlikkuse.

Zinaida Odegova läks rindele Uuralist. Ta oli pärit Berezniki linnast Permi oblastis, kus ta oli lõpetanud ka pedagoogilise seminari. (Muide, Bereznikis elavad siiani Alla Borissovna paljud sugulased – töölised, kaevurid. Samast kandist on pärit Boriss Jeltsin, nii et linnal on mässumeelne aura.) Kahekümneaastasest Zinast sai õhukaitseväelane. Peale selle võeti ta hea hääle pärast kontsertbrigaadi, mis sõitis veoautoga mööda pataljone, diviise, polkusid ja tõstis, nagu siis räägiti, Punaarmee võitlusvaimu. Tal polnud vähimatki muusikalist haridust, kuid tollal polnud see oluline.

Muide, ühingu Memoriaal arhiivis on kirjas keegi Arhip Odegov, küla arveametnik, kes vahistati 1937. aastal. See on kindlasti Pugatšova vanaisa, kellega ta pole kohtunud. Sellel Odegovil vedas tookord: ta lasti 1939. aastal juba vabadusse. Kuid 1943. aastal hukkus ta rindel.

Tuntud ukraina näitlejanna Margarita Krinitsõna on Pugatšova sugulane just Odegovite liinis. Krinitsõna mängis Pronja Prokopovnat 1961. aasta filmis „Kahe jänese jaht”. Huvitav on see, et Pugatšova esitab sama rolli heategevuslikus uusaastamuusikalis 2003. aastal.

Abiellunud 1947. aastal Pugatšoviga, asus Zinaida Arhipovna elama mehe toakesse Katšnovkal – vanas Moskva rajoonis metroojaama Aeroport lähedal. Seal sündiski Gena, kes ristiti Kõikide Pühakute kirikus, mis asub metroojaama Sokol lähistel.

Ristimine kommunistide peres väärib eraldi kommentaari. Pühakoda oli taasavatud kõigest aasta varem: oli aeg, kui stalinlik juhtkond oli vene õigeusu kiriku suhtes pragmatistlikult leebe. Sõja lõpus taibati äkki, et usk võib olla sama mobiliseeriv tegur nagu hüüded „Stalini eest!”. Vaimulikel, keda veel hiljuti oli sadade kaupa Kolõmale saadetud, lubati ühtäkki teenistusi pidada. Nn kirikusula jätkus ka pärast sõda, nii et imiku ristseid ei vaadatud küll hea pilguga, kuid nende eest ka ei karistatud. Lihtne vene naine Zinaida Arhipovna oli aga veendunud, et laps tuleb kindlasti ristida – kuidas siis teisiti?

Sinnasamma, väikesele kalmistule kiriku juures on Gena ka maetud. Varsti anti Pugatšovidele elamine Krestjanskaja zastava lähistel – Krestjankas, nagu nimetasid seda kohalikud elanikud. Nad kolisid Zontotšnõi põiktänava kahekorruselise puumaja teisele korrusele. See algas kuulsast kaubamajast Sotõi ja sai ruttu otsa 1. kellatehase juures. Maja nr 14, kus elasid Pugatšovid, ei eristunud millegagi teistest samasugustest selles igerikus rajoonis. Ümberringi laiutasid kaupluse laod, garaažid, igiomased tuvilad. Hoovid olid ümbritsetud puittaradega, ühest õuest teise sai jalgväravate kaudu.

Seitsmekümnendate alguses tehti Zontotšnõi põiktänav ja ümbruskond maatasa – Volgogradi prospekti äärde hakati ehitama uusi suuri maju. Praeguseks pole legendaarsest tööliste Krestjankast midagi järel. Nüüd on siin Pugatšovi aegadest ainult kaubamaja hoone, millest on ammuilma tehtud kaubanduskeskus Sotõi.

Pugatšovidele sai osaks ennekuulmatu luksus – kahetoaline korter, mis oli küll tibatilluke, aga omaette. Selle hüve teenis välja Boriss Mihhailovitš, kes oli siis juba alamastme majandustöötaja ja loomulikult ka partei liige. Korteris polnud ainult vanni, aga ajastu kommunaalolme ei näinudki sellist luksust ette. Operatiivne pesemine käis suures kausis köögis, aga korralikult pesti end puhkepäevadel siinsamas lähedal, Vorontsovo saunas. Saun on muide säilinud, kuigi on ümber ehitatud.