Читать книгу Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused - Aleksei Beljakov - Страница 20

„Kaugushüpe – 2.18 m, granaadivise – 18 m”. Ujumise ja köieronimise lahtrites haigutab tühjus. Miskipärast Alla ei ujunud ega roninud köiel. Siin on aga ülejäänud tulemused, millega Alla Borissovna lõpetas 8. klassi koolis nr 496. Viitega oli hinnatud tema ponnistusi kirjanduses, joonistamises, tööõpetuses ja – tähelepanu! – laulmises. Teadmisi vene keelest, algebrast, geomeetriast, ajaloost, loodusloost, füüsikast oli hinnatud neljaga. Sellistes ainetes nagu joonestamine, geograafia, keemia, võõrkeel ja kehaline kasvatus oli Alla saanud kolmed.

Pöörame tähelepanu kehalisele kasvatusele. Jah, noor Pugatšova ei armastanud seda kohe üldse. Talle ei hakkagi sport meeldima, kuid vahel vaatab ta telerist tähtsaid jalgpallimatše. Kogu tema elu on üks kahjulike liialduste jada, mis spordist me räägime? Kui alguse saavad probleemid kehakaaluga – palju aastaid hiljem – eelistab ta dieete ja meditsiinilisi protseduure, aga mitte spordisaali. Kuigi, kui ta kolib Maksim Galkiniga oma lossi Moskva lähedal, ujub ta hommikuti basseinis hea meelega. Keegi ei näe, milline õndsus! Kuid seni on isikliku basseinini veel tükk aega.

Pärast kaheksandat klassi astus Alla muretult Ippolitov-Ivanovi-nimelisse muusikakooli, nagu oli ammuilma otsustatud. Selleks ajaks sai just valmis uus hoone – päris Pugatšova maja läheduses Zontotšnõi põiktänavas. Neljakorruseline tüüpehitis, mis oli kokku pandud uuel plokkmeetodil.

Alla valis koorijuhtimise osakonna, seejuures ennustasid kõik tüdrukule säravat pianistikarjääri (laulmisest polnud tollal juttugi). See ootamatu valik on tänase päevani üks Pugatšova saladusi.

Alla kursusel olid peaaegu kõik tüdrukud, muud polnudki oodata. Seepärast vaatas ta huviga sümpaatset kursusevenda Miša Šufutinskit, kellega nad peagi sõpradeks said. (Sealsamas koolis sai Alla tuttavaks Jekaterina Šavrinaga, kes õppis laulmist.) „Alla käis minu pool,” meenutas Šufutinski naeratades. „Minu vanaema nahutas teda lühikese seeliku pärast.”

Tollesama Šufutinskiga pani Alla vahel pausi mõnest igavast poliitökonoomia loengust ning nad läksid kas klaaskohvikusse Pugatšova maja juures (see kohvik mängib meie loos veel rolli) või lihtsalt uut filmi vaatama – ka antiiksammastega kino Pobeda asus siinsamas. Õnneks on see siiani alles. Muide, see on suurepärane paik kui mitte Lauluteatrile, siis vähemalt Pugatšova muuseumile: Alla on selle juba oma eluajal ära teeninud.