Читать книгу Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused - Aleksei Beljakov - Страница 18

Nagu suvitushooajal kombeks, oli Allal neljateistkümneaastaselt suvine armulugu. See oli pikk sümpaatne noormees Dima Straussov, Moskva Lennundusinstituudi üliõpilane, oivik. Tema isa, teaduste kandidaat, õpetas sealsamas instituudis teoreetilise raadiotehnika kateedris. Ühesõnaga, Dima oli positiivne tegelane igas mõttes, mistõttu temasse suhtus sümpaatiaga isegi valiv Aleksandra Kondratjevna. Alla suhted Dimaga olid muidugi täiesti karsked ja piirdusid arglike puudutustega pimedatel alleedel.

Just Straussoviga korraldas Alla ühe värvika tembu. Seda meenutas naerdes Pugatšova vend:

„Sõitsin paariks päevaks Moskvasse asju ajama. Kui tagasi tulin, kohtasin Allat sõbrannadega. „Ega keegi sinu naasmist ei märganud?” küsis Alla kohemaid. „Ei,” vastan mina. Õde oli väga rõõmus ja ütles, et nüüd korraldame siin tõelise etenduse.

Olin natuke aega tagasi kukkunud jalgrattalt ja mul olid esihambad välja löödud. Nad tegid mulle valgest plastiliinist hambad, panid pähe nuustiku – justkui juusteks, pähe seoti rätt, millele kinnitati kivikestega pross. Panin kingad jalga (meil oli tollal Allaga üks number) ja mingi kleidi selga. Kleidi alla topiti mulle veel käterätt, nii et oli nagu midagi rinnataolist.

Mind peideti ühe onu suvilasse, mis asus meist paari kilomeetri kaugusel. Õhtul tulid tüdrukud mulle järele ja ma patseerisin nendega niimoodi mööda küla ringi. Kõik hakkasid kohe küsima, kes see näitsik on. Neile vastati, et see on Nelja, Alla sõbranna.

Astun õhtul Dima Straussovi hoovi:

„Tere, kas Dima on kodus?”

„Dima!” hüütakse talle. „Sinu juurde tuldi.”

Ta astus välja ja mina ütlen talle moonutatud häälega:

„Tere, kas sa ei tunne mind ära?”

„Ei.”

„Mina olen Nelja. Tulin sinu juurde.”

Vestlesime temaga veel minutit viis. Siis tüdinesin ära ja ütlesin juba oma tavalise häälega:

„Kahju, Dima, et sa mind ära ei tunne.”

„Ženka, sina või?” hakkas ta naerma.

Siis ilmus välja Alla ja me leppisime kokku, et ma hakkan Dimaga kurameerima.

Meil oli küla serval üks selline pingiga koht, kus me koos käisime. Jalutan seal siis Dimaga, ta embab mind õrnalt … Jalutasime niimoodi kaks õhtut.

Oli üks noormees, Andrjuška, hüüdnimega Düstroofik, ta jooksis poiste juurde ja ütles, et Straussov jalutab mingi näitsikuga, kellel põleb otsa ees täht – ta pidas silmas mu prossi pearätil. Varsti ilmusid välja noormehed jalgratastel – nad sõitsid ja vaatasid, kes on see neiu Straussoviga.

Kolmandal õhtul teatab Dima mulle: „Ära pabista, sind hakatakse täna vägistama.” Tuli välja, et noormehed oli minu vastu üles ässitanud Alka, kes oli öelnud, et keegi nahaal on temalt poisi üle löönud.

Meie jalutame, käänakul seisab tosinkond poissi. Ühed kutsusid Dima justkui asja pärast kõrvale, teised haarasid minust kinni ja hakkasid kuhugi tirima. Mina punnin vastu, karjun:

„Poisid, mis te nüüd? Äkki ma tahan teid üllatada.”

„Lase käia, üllata!” karjusid nad.

Võtan siis rätiku koos nuustikuga peast.

Algul jäid kõik tummaks. Pärast lagistasime naerda nagu hullud. Alla rõõmustas muidugi üle kõige.”

Kuuekümnendate esimeses pooles, kui kodudesse ilmusid juba suured lintmakid, võttis keegi selle suvilasse kaasa. Õhtuti veeti majast juhe välja, pandi makk lähimal aasal taburetile ja korraldati tantsupidu.

„Elas kord nurga taga must kass …” Kui päris pimedaks läks, astus Aleksandra Kondratjevna trepile ja hüüdis: „Alla! Ženja! Koju!”

… Vanaema suri 1966. aastal. Ta jäi köögis oma välivoodil magama ega ärganud enam.

Alla näeb hiljem kogu elu tihtipeale unes teed, mis viib tema lapsepõlvekülla, ja käänakut, kust paistis juba nende maja.