Читать книгу Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused - Aleksei Beljakov - Страница 22

Ippolitovkas hakkas Alla suitsetama. Sellega tegeles ta samuti keldris, kuigi kooli rektor Jelena Konstantinovna Gedevanova rakendas distsipliinirikkujate suhtes kõige karmimaid meetmeid. Nimelt võttis õpilasi tihtipeale sissepääsul vastu pedagoogide patrull eesotsas Gedevanova endaga. Kui ta arvas, neiul on liiga lühike seelik, aga noormehel on liiga pikad juuksed, saadeti nad „end parandama”, päevikusse pandi aga kirja põhjuseta puudumine.

Kuid „huligaan” Pugatšovasse ei suhtunud Gedevanova mitte lihtsalt heatahtlikult, vaid peaaegu armastusega. Paljuski tänu Jelena Konstantinovnale anti Allale andeks konfliktid õppejõududega, pikad puudumised ringreiside tõttu. Seejuures kavatseti see rahutu üliõpilane, kes tegi juba estraadikarjääri, viimastel kursustel isegi välja visata. Mõned õppejõud olid veendunud, et nii läkski – Pugatšoval jäi Ippolitovka lõpetamata. Kuid nad eksisid.

Veel üks Alla sõber koolipäevil oli Miša Gluz, kes tuli õppima küll kaks aastat hiljem. „Pugatšova oli muutunud juba meie asutuse täheks,” rääkis ta. „Temaga oli väga keeruline sõbruneda. Peaaegu iga päev pärast tunde kogunesime suure seltskonnaga Alla poole. Kuulasime mingeid plaate. Samal ajal pistsime nahka kõik, mis laualt leidsime: Alla vanemad võtsid meid vastu väga hästi. Ta valmistus ka pidudeks väga põhjalikult – hakkas stsenaariumi kirjutama juba paar kuud varem. Tema kirjutas ka laulud. Muide, mõned laulud, mis on kõlanud alles viimastel aastatel, said kirjutatud juba siis – kapustnikute jaoks.”

Alla jäädvustas Gluziga ükskord makilindile oma laulud, aga kuna Gluz ei näinud neis mingit erilist väärtust, läksid salvestised lihtsalt kaotsi.

1995. aastal, kui Pugatšova valmistub oma kogumikplaadi väljaandmiseks – tema esitatud laulude peaaegu täielik kogu –, pöördub ta Gluzi poole palvega need materjalid üles otsida, aga kas keegi oskas mõelda 1960ndatel, et need omandavad väärtuse? Hiljuti leitud noore Lennoni ja noore McCartney salvestised kuldasid nende juhusliku omaniku üle. Kuid tolle aja Nõukogude Liidus oli makilint kallim kui Pugatšova hääl.

Tahaksin üles kutsuda: hoidke alles kõik rumalused, pisiasjad, tühi-tähi, mida teevad lapsed ja nende sõbrad! Kas või pikaajalise kasuahnuse kaalutlustel.

Muide, Gluz juhib juba ammu Solomon Mikhoelsi nimelist kultuurikeskust ja korraldab Mikhoelsi-nimelist rahvusvahelist festivali – ürituse patroon on Venemaa president.

… Ükskord tuli Alla koolist ja teatas emale:

„Ma ei taha saada dirigendiks, hakkan lauljaks.”

„Mis lauljaks, tütreke? Vaata, kui palju neid on. Aga oma erialaga toidad end alati ära.”

„Miks siis naabrid, kui nad meie pool televiisorit vaatavad, vahetavad kohe kanalit, kui algab klassikalise muusika kontsert?”

„Nad ei saa sellisest muusikast võib-olla aru, sellepärast vahetavadki kanalit …”

„Mina ei taha, et mind vaadates kanalit vahetataks!”