Читать книгу Insener Garini hüperboloid - Aleksei Tolstoi - Страница 10

Enne jälituskoera kohalejõudmist hakkas Šelga suvilat hoolikalt üle vaatama, alustades pööningust.

Kõikjal vedeles prahti, klaasikilde, tapeediräbalaid, roostes konservipurke. Aknaid katsid ämblikuvõrgud, nurkades vohasid hallitus ja seened. Suvila oli nähtavasti maha jäetud juba 1918. aastal. Elamiskõlblikuks osutusid ainult köök ja raudvoodiga tuba. Mitte kusagil jälgegi mugavustest, ei mingisuguseid toidujäätmeid peale tapetu taskust leitud prantssaia ja teevorstijupi.

Siin ei elatud, siin käidi midagi tegemas, mida oli vaja varjata. See oli esimene järeldus, mille Šelga läbiotsimise tulemusena tegi. Köögis ringi vaatamine näitas, et siin töötati mingisuguste keemiliste preparaatidega. Kui ta oli uurinud väikesi tuhahunnikuid pliidil kummi all, kus nähtavasti tehti keemilisi katseid, sirvinud mõnda brošüüri, kus mõnda lehekülge oli märgitud lehenurga kokkumurdmisega, tegi ta teise järelduse: tapetud mees oli tegelnud üksnes kõige tavalisema pürotehnikaga.

See järeldus ajas Šelga ummikusse. Ta otsis veel kord läbi mõrvatu riided – mitte midagi uut ta ei avastanud. Siis lähenes ta küsimusele teisest küljest.

Jalajäljed akna all näitasid, et tapjaid oli kaks, et nad olid tunginud sisse läbi akna, riskides vältimatult kohata vastupanu, sest mees suvilas pidi tingimata kuulma ärakistava luugi raginat.

See tähendas, et mõrtsukatel oli iga hinna eest vaja kas siis kätte saada midagi erakordselt tähtsat, või surmata meest suvilas.

Edasi: kui oletada, et nad tahtsid teda ainult surmata, siis esiteks, nad oleksid võinud seda teha lihtsamalt – näiteks varitsenud teda kusagil teel suvilasse, ja teiseks, tapetu asend voodil näitas, et teda piinati, teda ei tapetud kohe. Mõrtsukatel oli tarvis sellelt mehelt midagi teada saada, mida tema ei tahtnud öelda.

Mida nad võisid temalt välja pinnida? Kas raha? On raske oletada, et inimene, kes läheb öösel mahajäetud suvilasse pürotehnikaga tegelema, võtaks kaasa palju raha. Õigem oleks arvata, et mõrvarid tahtsid teada saada mingisugust saladust seoses tapetu öise tegevusega.

Mõtete kulg viis Šelga niiviisi köögi uuele uurimisele. Ta nihutas kastid seina äärest eemale ja leidis keldrisse viiva ruudukujulise luugi – suvilates ehitatakse kelder sageli otse köögi põranda alla. Taraškin süütas küünlajupi ja heitis kõhuli, valgustades rõsket keldrit, kuhu Šelga pehkimalöönud libedat redelit mööda ettevaatlikult ronis.

«Tulge õige küünlaga siia!» hüüdis Šelga pimedusest. «Näete, kus tal oli see päris laboratoorium.»

Kelder võttis enda alla kogu suvilaaluse pinna: telliskivist seinte ääres seisid pukkidel mõned planklauad, gaasiballoonid, väike mootor ja dünamo, klaasvannid, kus tavaliselt tehakse elektrolüüsi, lukksepatööriistad ja kõikjal laudadel – tuhahunnikud …

«Kas sa näed, millega tema siin tegeles,» ütles Šelga mõninga hämmeldusega, silmitsedes keldri seina vastu toetatud jämedaid puuprusse ja plekitahvleid. Nii plekitahvlid kui ka prussid olid paljudest kohtadest läbi puuritud, mõned pooleks lõigatud, läbilõigete ja aukude kohad näisid olevat kõrvetatud ja sulanud.

Püsti seisvas tammepuust lauas olid need augud millimeetrist väiksema diameetriga, otsekui nõelapisted. Laua keskele oli täkitud suurte tähtedega: «P. P. Garin». Šelga pööras laua ümber: tagaküljel olid needsamad tähed tagurpidi – kolmetolline laud oli selle kirjaga mingil arusaamatul viisil läbi põletatud.

«Ptüi sa, kurat,» ütles Šelga, «ei, P. P. Garin ei tegelnud siin pürotehnikaga.»

«Vassili Vitaljevitš, aga mis see siis on?» küsis Taraškin, näidates umbes poolteise tolli kõrgust ja alt ligi tolli laiust püramiidikest, mis oli kokku pressitud mingisugusest hallist ainest.

«Kust te leidsite?»

«Neid on seal terve kastitäis.»

Šelga keerutas püramiidi käes, nuusutas ja pani lauaservale, torkas tema külje sisse süüdatud tiku ja läks keldri kaugemasse nurka. Tikk põles ära, püramiid süttis silmipimestavalt heleda sinkjasvalge leegiga. Ta põles mõned sekundid üle viie minuti, ilma suitsuta, peaaegu lõhnata.

«Ma ei soovita edaspidi sääraseid katseid teha,» lausus Šelga, «püramiid oleks võinud osutuda gaasiküünlaks. Siis poleks me keldrist eluga pääsenud. Väga hea, – mida me siis teada saime? Katsume kindlaks teha: esiteks, tapmist ei saadetud korda kättemaksu või röövimise eesmärgil. Teiseks, tegime kindlaks mõrvatu nime – P. P. Garin. See ongi seni kõik. Te, Taraškin, tahate vastu vaielda, et võibolla on P. P. Garin see, kes paadil minema sõitis. Ma ei arva seda. Lauale kirjutas nime Garin ise. See on psühholoogiliselt selge. Ütleme, et kui mina oleksin leiutanud mõne säärase tähelepanuväärse riistapuu, siis oleksin ma vaimustusest ilmtingimata kirjutanud oma nime, aga mitte mingil juhul teie oma. Me teame, et mõrvatu töötas laboratooriumis; tähendab, tema ongi leidur, see on – Garin.»

Šelga ja Taraškin ronisid keldrist välja, panid suitsud ette, võtsid lävel päikesepaistel istet ja jäid ootama agenti koeraga.